Külvi Kuusk alias Maria Schmidt oma elust pajatamas. Foto: Rannarahva Muuseum Viimsi Teataja

Võrreldes teiste Põhja-Eesti väikesaartega oli Naissaarel tugevaid eeliseid, millest kõige olulisemaks linnalähedane asupaik. Naissaarlaste kalapaadid jõudsid alati enne teisi Tallinna Kalaranda ja kala eest sai kõrgema hinna välja kaubelda. Teine tähtis asi oli Naissaare meeste lootsiamet. Kõik Tallinna suunduvad laevad möödusid Naisssaarest ja saare meestel oli õigus ning kohustus laevu Tallinna sadamasse lootsida. Lootsiamet oli tasuv ja prestiižne, nõudis meretundmist ja võõrkeelteoskust.

Ka korralik saterkuub pidi lootsil alati varnast võtta olema. Naissaare naised ei olnud hoolimata sellest siiski hõlpelu elavad lootsiprouad. Nad tegid esmaspäevast laupäeva lõunani kõvasti tööd ja olid vajadusel ka merel mehe eest väljas. Naiste õlul oli kodune majapidamine ja laste kasvatamine, võrguparandamine ja õmblustöö, lisaks peaaegu pidevad rasedused ja sagedased väikelaste matused.

Ometigi ei koosnenud nende maailm siiski ainult oma koduesisest. Laevadel töötavad sõbrad ja sugulased saatsid postkaarte Rootsist, Inglismaalt ja Ameerikast.

19. sajandi lõpul sai Naissaarest armastatud suvituspaik ja ka puhkajad aitasid hoida horisondi avara. Saare kogukond oli heal järjel, elatustase sarnanes Tallinna linnakodaniku omale ja saare naised hakkasid silma paistma. Naissaare naistel oli muude tööde kõrval ka meeldiv lisakohustus: purjepaatide ajal vedasid just nemad kala linna turule ja fotoalbumeid vaadates võib arvata, et nad kasutasid ka linna võlusid - käisid õmbleja juures ja kübarapoes ning astusid piltniku juurde sisse.

Näitusel oleme loonud vana Naissaare elamu miljöö, kuid kujundatud interjöörid ei ole autentsed. Siin on 1930. aastate mööblit, millest üksikud esemed, nagu nikerdustega toolid, on pärit Esimese maailmasõja eelsest ajast. Kuid selline oli ka nende Naissaare inimeste olukord, kes pärast Esimese maailmasõja aegset evakueerimist saarele tagasi tulid. Tsaariaegsed ilusad kodud olid hävinud, eluga tuli otsast peale hakata. Oleme välja pannud ka naissaarlastelt saadud originaalesemeid, mis Teise maailmasõja ajal saarelt lahkudes kaasa viidi.

Näituse avamisel astusid Naissaare naised aga korraks fotodelt inimeste sekka. Ammukadunud aegade daamidest võis näha kaunist ning tarmukat Maria Schmidti ning Leontine Lovisa Lutherit, kellel oli meeliliigutav taaskohtumine oma ristitütre Silvia Joonega. Tänapäevastest Naissaarega seotud daamidest olid kohal pärimusmuusik Sofia Joons ja Naissaarlaste seltsi pikaaegne esinaine Margit Rosen. Nendest kahest naisest on näitusel võimalik vaadata ka videot, kus nad räägivad Naissaarest, muusikast ning elust ja kultuurist üldisemalt.

Lisaks peentele naissaarlastele oli ennast piduliku ürituse puhul vanaaegsetesse kostüümidesse riietanud ka Rannarahva Muuseumi daamide pere ning külalistele pakuti kibuvitsateed ja mustikapirukat, mis oli esimese Eesti Vabariigi ajal naissaarlaste seas armastatud küpsetis.

Kuigi naissaarlased igapäevaselt näitusel ringi ei kõnni, saab üheteistkümne daami lugusid edaspidigi muuseumis oma kõrvaga kuulata.

Naissaare naiste näitus on avatud Rannarahva Muuseumis aprillini 2013. Täpsem info kodulehelt www.rannarahvamuuseum.ee