Foto: pistrik

Väiko-Nedsaja külas asuval külaplatsil on ajalooliselt olnud suur tiik, mis on olnud elupaigaks looduskaitsealusele harivesilikule.

Viimaste aastakümnetega on tiik aga kinni kasvanud ja kunagisest mitmetuhande ruutmeetri suurusest tiigist oli eelmiseks aastaks alles vaid paarikümne ruutmeetrine kinnikasvav veesilm. Nedsaja külarahval tekkis mõte, et oleks tore, kui saaks harivesiliku elupaiga taastada. 2010. aastal kirjutas külaselts Keskkonnainvesteeringute Keskusele projekti „Harivesiliku elupaiga taastamine Väiko-Nedsaja külas".

Projekt sai positiivse rahastamisotsuse ja nüüdseks ongi looduskaitsealuse harivesiliku elupaik taastatud. Kuna muuhulgas oli projekti näol tegu miljööväärtusliku küla ajaloolise ilme taastamisega, siis pani projektile oma õla alla ka Värska Vallavalitsus. Projekti tulemusena kaevati külaplatsile 1500 ruutmeetri suurune tiik, mille kaldale püstitati harivesilikku tutvustav infotahvel.

Kes on harivesilik?

Looduskaitsealune harivesilik on üle 14 cm pikk, tume sisalikku meenutav kahepaikne. Elupaigana eelistab ta väikesi järvi, metsakraave, küla- ja saunatiike, kopra üleujutusalasid ning karjääriveekogusid.

Eriti arvukas on liik olnud Kagu- ja Lõuna-Eestis, kus lisaks looduslikele veekogudele, oli iga talu juures veel mitmeid väiksemaid veesilmasid: linaleotusauke, loomade jootmiskohti ja saunatiike. 20. sajandi teisel poolel on harivesiliku arvukus Eestis hakanud langema. Selle peamiseks põhjuseks on sobivate elupaikade vähenemine peamiselt veekogude kinnikasvamise tõttu. Suureks ohuks harivesilikule on elupaigaks olevate veekogude asustamine kaladega, kes toituvad harivesiliku vastsetest.