Ants Tomp (Foto: Karksi Sõna) Eestielu

Anneli Anijärv

Öeldakse, et kes palju teeb, see palju jõuab. Just selliste sõnadega võiks iseloomustada Ants Tompi, kes sündis 10. märtsil 1935. aastal Tuhalaanes Männiku talus.

Ants Tomp on oma elust 50 aastat töötanud pedagoogina, sellest 37 aastat olnud koolidirektor.

Pärast pensionile jäämist  ei ole Ants jäänud lihtsalt koju, vaid „vana kooli“ mehena jätkanud tegevust kohaliku kultuuripärandi kandjana. Tema viiulimängu on meist kuulnud vist igaüks. Ants on Tuhalaane Külaperede Seltsi laulu- ja tantsuansambli juhendaja, osalenud Karksi valla pillimeeste päeval, aidanud sisustada Tuhalaane küla kultuuri– ja spordisündmusi. Üle 30 aasta on Ants Tomp aidanud korraldada Viljandimaa haridustöötajate pargivõistlust Kärstnas, olles selle algatajaks, peakohtunikuks ja järjepidevuse tagajaks.

Samamoodi on Ants aidanud algatada nii spordi- kui kultuuriüritusi Tuhalaane külas. Just Ants Tomp pani nurgakivi Karksi valla sõnakunstiharrastajate päeva korraldamisele, ta on abiks olnud maakonnaürituste läbiviimisel nii Karksi vallas kui mujal. Spordimehena on teda alati hea kutsuda võistluste peakohtunikuks ning võistluste statuudi väljatöötajaks.

Ants Tomp on hea huumorimeelega mees, kes on hinnatud eelkõige oma osavõtlikkuse ja abivalmiduse poolest. Pole tähtis, kas tema abi vajab noor või vana, temale võib alati loota ja talle kindel olla.

 

OLAV SALU 80

Anneli Veevo

17. septembril tähistas 80. sünnipäeva viiuldaja Olav Salu.
Lapsena vanematega kontserdil käies võlus väikest Viljandi poissi Olavit viiulimäng niivõrd, et ta soovis ise seda õppima hakata. Aastatel 1937 kuni 1940 õppis ta väga hinnatud viiulipedagoog Aleksander Jonasse juures, kelle panust oma muusikuteel hindab väga oluliseks.  1945. – 1949. aastani jätkusid  viiulimänguõpingud vastasutatud Viljandi Muusikakoolis Augustin Punga ning  1949. aasta sügisest Tallinna Muusikakoolis (praegune G. Otsa nimeline Muusikakool) professor  Vladimir Alumäe juures.

Olav Salu on mänginud kõikvõimalikes Viljandi orkestrites, ansamblites,  esinenud solistina. Tema pillimäng on kõlanud küll kohvikutes, mitmesugustel üritustel, pulmades, matustel. Oma oskusi on ta edasi andnud viiuliõpetajana Viljandi Muusikakoolis aastatel 1966 – 1986.

Kuigi Olav on elupõline Viljandi mees, tuntakse teda kogu Viljandimaal ja kaugemalgi. Tema kõrgetasemelist ja meeleolukat  viiulimängu kuuleb ka ansamblis Lustipill, kus Olav mängib tänu onutütar  Luule Veevo kutsele alates aastast 1994.

Olav Salu on alati rahulik ja rõõmsameelne. Soovime, et tervist ja mängulusti jätkuks veel paljudeks aastateks!

 

SINAIDA TAAL

Anneli Arraste

Sinaida Taal on sündinud 9. juulil 1940. aastal.  Kooliteed alustas ta Tartumaal Laguja algkoolis, 7- klassilise kooli lõpetas Udernas ja edasi asus õppima Olustveres põllumajandust. Esimeseks töökohaks sai aga telgedel kudumine Elva kudumisvabrikus. Sinaida on omandanud ka kinomehaaniku kutse ja töötanud kinomehaanikuna Elvas.

1970. aastal asus elama Karksi-Nuia. 1974. aastal osales “Kadri” tantsurühma loomisel. Rühmas tantsib Sinaida praegugi.

20 aastat töötas Sinaida Kärstnas ja  tuli 1998. aastal Polli tagasi. Aktiivselt lõi   kaasa rahvatantsurühmade töös, nii Karksi “Kärtus” kui ka Polli “Ubinas”.

Polli külamajja kutsuti ta asendama Tiina Ilusmatsa 22. oktoobril 2005. aastal ja nii jäigi. Sinaidast sai Polli külamaja juhataja. Töö on olnud aktiivne: tegutsevad nii lauluansambel, tantsu- ja võimlemisrühm kui ka käsitööring. Üritusi on lastest eakateni.

Sinaidal on 3 last – 2 tütart ja poeg, ta on 10 kordne vanaema ja ka juba vanavanaema.

 

JAAK KÕDAR

Alli Laande

Sündinud 7. heinakuu päeval 1940.aastal Lilli külas Nava talus. Sel ajal oli selle küla nimi Polli –Perakülä. Jaak on enda kohta kirjutanud nii:

Mul on kaks kodu; päriskodu ja põliskodu. Mõlemad otse Eesti piiril. Üks Tallinnas mererannal, nii et töötoa aknast paistab vanalinna siluett ja meri, teine Läti piiril, kus aknast paistab mets, vana küün, saun ja tiik. Kahe koduukse vahele mahub 215 km autoteed, kümneid kihutavaid autosid ja välkuvaid fotokaameraid. Kauge? Jah! Vaid sellepärast, et Eesti on nii väike. Mõnel suurel maal on 215 km igapäevane tööl käimise teekond. Olen uhke oma mõlema kodu üle. Põliskodul on sügavad ja vanad juured. Ütlen alati, et targad inimesed, kes siia elama tulid, sest siin on nii palju rahu ja ilu – pea kõik, mis Eesti loodusel pakkuda on.

Oma põliskodust on võimatu lahti öelda, püüan selle teha nii elavaks ja meeldivaks, et keegi lastest, lastelastest või ... tahaks tulla siia alaliseks elanikuks.

Need on Jaagu mõtted ja siit edasi minnes võime tõdeda, et Jaagul on oma põliskodu elavdamiseks olnud küll aastaid juba raugematu ramm. Nii sai 2010. aastal juba viis aastat , kui selles kodus tehakse suvel mulgikeelset näitemängu, loetakse luuleküünis luulet, kuulatakse kontserti ja ühel päeval lustivad lapsed. Seda kõike kokku saame nimetada Nava Lava Festivaliks. Toimumiskoht Nava talu ja peakorraldajaks, ehitajaks, finantseerijaks ja näitemängukirjutajaks loomulikult Jaak ise. Nii on seal paigas mängitud Jaagu algupärandeid „Kolm risti“, „Muinassaar“, „Jukra“, „Kik läep müüdä“ ja “Rauksi talu lugu“ . Lastele aga „Hundi ja rebase lend lõunanabale“ ja “Mede ilves”

Sellest kõigest ei ole aga küllalt ja nii on Jaagu sulest viimaste aastate jooksul ilmunud üsna mitmed laste- ja luuleraamatud. Siinkohal märgin ära luuleraamatud „Taevased tuuled“, „Vaikuse värvid“, „Poolel teel mõttetusse“, „Madal lend üle maakera“ ja lasteraamatud „Aeg veereb aastaiks“, „Kriimureinulised lood“ I-III“, „Kriimureinulised reisid“,  „Kriimureinulised vembud“, „Väiksed naerumasinad“ ja „Rebaseraamat: isa jutud Martinile“ .

Jaak on avanud värava oma kodu maadel kahe riigi - Eesti ja Läti elanikele. Igat külastajat võtab vastu piiril maailma esimene laulupiiripost, mis on ka märgitud ära lüüra kujuga. Selle posti juures tähistatakse juba kolmandat aastat koos lauldes Eesti Vabariigi aastapäeva.

Oma eluloo on Jaak aga pannud ise luuletuse sisse.

Kui ma poleks elus õppinud mäeasjandust,

lõhanud kaevanduses ammoniiti,

poleks kõrvale hiilinud Vene sõjaväest,

õppinud mehhaanikainseneriks,

töötanud tehases meistrina, konstruktorina,

toimetanud TPI ajalehte,

olnud TV uudistereporter ja kommentaator,

SKTB Desintegraatori juhtiv töötaja,

süüdimõistetu ja süütuksmõistetu,

masinaosade eksportija ja puidutöömasinate importija – turu liider,

kui ma poleks taastanud oma põliskodu,

kui ma poleks ehitanud, kaevanud,

rajanud näitelava ja luuleküüni,

olnud taluperemees,

oleks kogu elu kirjutanud

üksnes luuletusi ja jutukesi,

siis oleksin täna ainult poeet,

sest muud poleks mu kohta

kellelgi midagi öelda.