Nõmme keskus linnulennult 1933. aastal. Foto: Leho Lõhmuse erakogu

19. sajandi alguseks kuulus peaaegu kogu Nõmme ala Jälgimäe rüütlimõisale. 1872. aastal avati siin raudteepeatus ja juba järgmisel aastal andis mõisa omanik Nikolai von Glehn välja esimese suvilakrundi. Rahvajutu järgi olevat ta seejuures lausunud: «Seie saagu lenn.»

Plaan plaaniks, kuid esialgu oli asi linnast veel kaugel. 20. sajandi alguseni arenes Nõmme siiski vaid kui suvitus- ja väljasõidukoht. Glehn soodustas kõigiti suvilate ehitamist. Pidurdavaks asjaoluks kujunes aga esialgu Balti eriseadus, mis keelas rüütlimõisa maade tükeldamist ja ehituskruntideks müümist. Maad sai ainult rentida. Alles 1880. aastal saavutas ta vastava loa. Sellega eraldus Nõmme administratiivselt Jälgimäe mõisast ja allutati Saue vallale.

1908. aastal sai teoks Nõmme Heakorra Selts (Wohlfahrtsverein), omamoodi parlament, mis koondas kohalikud mõjukamad inimesed – ettevõtjad ja majaomanikud. Nõmme arendamine koondus nüüd selle kollektiivse organi kätte.

Muude ettevõtmiste kõrval hakati ka taotlema Nõmmele iseseisva administratiivüksuse staatust. Esialgu polnud sellel aga edu. Üheks põhjuseks oli alanud I maailmasõda ja sellega kaasnenud saksavaenulikkus. Selts koosnes tol ajal teadagi aga põhiliselt sakslastest ja «kadakatest».

Enne kõigi nende suurte segaduste algust suudeti siiski kätte võidelda suvituskoha õigused. Need anti Nõmmele väga kõrgel tasemel, 14. (uue kalendri järgi 27.) märtsil 1914 Venemaa riiginõukogus vastu võetud seadusega. Tollaste tavade järgi kinnitas niisugused aktid aga tsaar Nikolai II isiklikult.

Uus seadus võimaldas kehtestada erilise suvitusmaksu (kuni 1 rubla inimese pealt), saadud raha läks asumi heakorra parandamiseks ja politsei ülalpidamiseks.

Kuigi Nõmmest oli aastatega kujunenud iseseisev üksus, allus see administratiivselt ikka Saue vallale, iga pisima küsimusega tuli pöörduda sealsesse vallamajja. Teekond Sauele raiskas, arvestades tollaseid transpordiolusid, terve päeva. I maailmasõja segastel aegadel unustati Nõmme aga üldse, liiga palju probleeme oli eneselgi. Nõmme elanikud olid jäetud täielikult saatuse hoolde. Lisaks oli siia saabunud mitu tuhat lätlast-sõjapõgenikku, mis omakorda põhjustas toiduainete kallinemise ja nende kadumise turult üldse. Kohalikus elus hakkas nüüd üha suuremat rolli mängima 1910. aastal asutatud Nõmme Vabatahtlik Tuletõrje Selts kui kõige organiseeritum ja samas ka eestimeelne jõud.

Tuletõrje võttis enesele kaks tähtsat omavalitsuslikku funktsiooni – elanike varustamise esmatähtsate kaardikaupadega (jahu, suhkur, petrooleum) ja turvalisuse tagamise. Nimelt moodustati 9. oktoobril 1916 viieliikmeline toitluskomitee, kes taotles kubernerilt loa vastavate kaupade eraldamiseks ja jagamiseks Nõmme elanikele. 5. märtsil 1917 moodustas tuletõrje aga 11-liikmelise miilitsakomitee, kelle ülesandeks sai miilitsa formeerimine usaldusväärsetest Nõmme kodanikest, sõidulubade ja isikutunnistuste väljaandmine.

Nii oli Nõmme de facto Saue vallast juba eraldunud, jäi vaid see akt vormistada de jure. Staatuse muutmiseks pöörduti Harju maakonna miilitsaülema ja komissari poole.

Esialgu kavatseti Nõmmele taotleda valla õigusi. Kui aga Venemaa Ajutine Valitsus kehtestas uue aleviseaduse, otsustati Nõmme aleviks muuta ja paluda Harju maavalitsusel see nõukogu ette viia. Oma istungil 12. septembril 1917 arutas Harju maanõukogu seda palvet ning otsustas Nõmme eraldada Saue ja Harku vallast iseseisva alevina, luues siin alevivalitsuse.

1919. aastal oli Nõmmel u 5000 elanikku, 1920 keskpaigas hakkas see lähenema juba 10 000-le, elumajade arv kasvas 1919.–1926. aastani 500-lt 1300-le. Jõudsalt arenesid alevi äärealad. Siseministri määrusega 26. aprillist 1923 määrati kindlaks Nõmme piirid ning liideti Pääsküla Peetri aedlinna ala Nõmme aleviga. Samas sai üha selgemaks tõsiasi, et alevi nappide vahenditega pole võimalik Nõmmet majandada. Kuigi 25. novembril 1925 saavutati Nõmme arvamine kuurortide nimekirja, mis võimaldas kehtestada vastava lisamaksu – 100 marka 10–18-aastaselt lapselt ja 200 marka täiskasvanud suvitajalt –, ei lahendanud see põhiprobleemi.

Väljapääsuna teatas valitsus 1925. aastal siseministeeriumi kaudu otsusest muuta rida aleveid eesotsas Nõmmega linnaks. Nõmme alevivolikogu arutas seda küsimust esimest korda 13. novembril 1925 ning üksmeelne otsus oli ettepanek vastu võtta. Et teada saada ka elanike arvamust, korraldati hääletus alevivalitsuse ruumes.

Hääletusel pooldasid nõmmelased, kuigi esialgu kõhklevalt, linnaõiguste saamist.

Tulemus saadeti otsusena ka siseministeeriumi. 12. novembril 1926 kell 15.45 Eesti aja järgi saabus siseministri allkirjaga telegramm valitsuse otsusega Nõmmele linnaõiguste andmise kohta. Sellega liikus Nõmme Harju maakonnavalitsuse haldusalast siseministeeriumi haldusalasse.