Maapõue teemanädalal olid Ma-dis Metsuri seisukohad: Tuhala tee-ma on üleshaibitud, põhiliselt too-dame paekivi kohalikule turule - seega ei ole ehitusmaavarade arengukavas limiidi kehtestamine vajalik, karjääride rajamise vastu antud 63 000 allkirja on sotsioloogide uurimisteema ja ehitusmaavarade osas ei ole hüdrogeoloogia teemana kuigi terav, sest meil veepuudust ei ole.

Nõiakaev pole tehislik

Jättes kõrvale need kohalike sada häda, millest Madis Metsur kui spetsialist aru ei saavat, piirdun eelpool toodud seisukohtade täpsustamise ja vaidlustamisega.

Väljavõte Eesti kuulsaima karstiuurija, loodusteadlase Ülo Heinsalu (1928-1994) uuringust: "Ürgse karstiallika põhja on joogivee kaitseks paigaldatud kaevurakked; kaevu tarvis allikat süvendatud pole". Seega Tuhala Nõiakaev ei ole tehislik; ta on ainulaadne kogu Euroopas ja ülemaailmselt tuntud turismiobjekt.

Nabala karstiala koos maa-aluste jõgedega on kantud teadlaste poolt Ürglooduse Raamatusse ja Eesti Looduse Infosüsteemi (EELIS). Nabala karstiala toitealaks on Mahtra soostik. Hüdrometeoroloogia Instituudi mõõtmistulemused 1980ndatel näitasid, et Tuhala karstialal voolab maa alla kolmandiku võrra vähem vett võrreldes vooluhulgaga kilomeeter ülalpool.

See ongi veejuhe Tuhala ja Nabala vahel, mida kinnitavad hüdrogeoloogid, mida aga ei taha tunnistada mäemehed jt kaevandamisest huvitatud tegelased.

Kui tavapäraselt on kohalike vastuseisu põhjustanud tolm, müra, lindude ja loomade kaitse, siis Nabala puhul on lisaks eelloetletule peamine põhjavee kaitse.

Kellele vajalik?

Nõiakaevu keemine on siiski haruldus, mida igal aastal ei toimu. Seega iga veerežiimi muudatus võib lõpetada Nõiakaevu keemise, rääkimata alla 3 km kaugusele rajatavast 2200 ha tööstuspiirkonnast ca 30 m sügavuste karjääridega.

Kas Tuhala teema on üleshaibitud? Ehitusmaavarade arengukavas 2011-2020 on Nabala maardla real 555 milj. m3 ehituslubjakivi, sellest 90,5 %-le on aluseks 1988. aastal tehtud töö "Lubjakivide otsingu- ja hinnangutööde aruanne Harju rajoonis Nabala küla ümbruses".

Nimetatud tööst väljavõte: "Lõpetuseks on retsensendil küsimus - kellel, millal ja mis põhjusel on püstitatud Nabala leiukoha eelneva uurimise vajadus, sest otsingu-hinnangutööd ja tehnilis-majanduslikud näitajad ei sisalda kindlust antud maardla kasutuselevõtmise ja eelneva uurimise vajaduse püstitamise otstarbekuses?"

Hilisemad uuringud 2005-2008 kinnitavad nende seisukohtade paikapidavust. Ei saa pidada põhjendatuks põhjaveealust kaevandamist, kui samal ajal ainuüksi Nõmmküla karjäärist tuleks välja pumbata kaevandamise lõpuperioodil 23,6 tuh. m3 vett ööpäevas (EGF töö nr. 7683, lk. 28), mis moodustab ca 10% kogu riigi veekasutusest ilma energeetikata (ESA "Keskkond arvudes, 2009, lk. 9).

Nabala maardlas on menetlemisel neli kaevandamisluba, mille aastane maht kokku ületab tunduvalt kogu riigi ehituslubjakivi kaevandamise vajaduse. Pealegi peetakse ju mõistlikuks paekivi transportimist kuni 50 km kaugusele. Kenasti mahub aga sellesse raadiusse Paldiski sadam...

Samal ajal on riigil ehituslubjakivi aktiivvarusid ilma Nabalata 2009. aasta lõpu seisuga ja arvestades 5 aasta (2004-2008) keskmise kaevandamismahuga: 301 milj. m3 jagatud 2,26 milj. m3 =133 aastaks, s.h. Harjumaal 153 milj. m3 jagatud 1,55 milj. m3 = 99 aastaks (algandmed KKM kodulehelt).

Nabala kivi on 100% põhjavee all, mille kaevandamiseks puudub tehnoloogia, rääkimata majanduslikest arvestustest. Seega aktiivvarud on kantud keskkonnaregistrisse rikkudes Maapõueseadust prg. 10 lg. 6 ja 7. Kivi kvaliteet on isegi TTÜ Mäeinstituudi andmetel võrreldav põlevkiviaherainega.

Sellele vaatamata on kõik varud arvele võetud kõrgemargilistena! Ka Eesti Paeliit kahtleb võimaluses sellise kvaliteediga materjalile leida turgu.

Kas selle aherainega võrreldava lubjakivi kaevandamiseks on vaja muuta tööstusmaastikuks Ülemiste järvest ca 15 km kaugusel asuv Eesti suurim karstiala?

Lektori poolt esile toodud Nabala kõige põhjalikum töö olevat Paekivitoodete Tehase poolt tellitud ja ministeeriumi valitsemisalas oleva Eesti Geoloogiakeskuse koostatud töö, mille tutvustamiseks saadi ruumid ministeeriumilt. Töös ei ole välja toodud ei alanduslehtri ulatust ega puuraukude arvu.

Pärast asjaosaliste veerandtunnist sagimist anti valem arvutamiseks - πr2 ja 100+60 koos kaevudega. Selgus ka ettekandja arvamus maaaluste jõgede (salajõgede) ja veesoonte vahel: "Mina ütleksin, et seal on salajõgesid tuhandeid - igat soont võib pidada salajõeks"!