Aldo Kals ja Eri Klas

See on vastu võetud meie kõigi poolt 28. juunil 1992, aga igapäev me sellega kokku ei puutu. Lubage tutvustada siin meie põhiseaduse IX peatüki üht paragrahvi. § 122. Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Eesti mere- ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel.

Ei pea olema õpetaja Lauri parim õpilane, et mõista, mis siin kirjas. Selgemalt selgemini on siit aru saada, et meie riigipiir idas on määratletud Tartu rahulepinguga. Oleme teadlikud, et 1944. aasta sügisel muudeti seda Petserimaa ja Eesti Ingerimaa osas. Oleme sedagi kuulnud, et see nn piirinihutamine polnud kooskõlas tolleaegse Nõukogude Liidu põhiseadusega. Küll võime sellest tõtakast piiriliigutamisest välja lugeda, et poole tuhande aastase koloniaalpoliitika ja -vallutuste kogemusega naaber nägi õudusunenäona ette aastat 1991, ega jätnud isegi Ida-Euroopa valitsejana midagi juhuse hoolde. Ta ületab teadmiste poolest meid kõiges, nähes läbi, et praeguseks nende tagasivõetud allkirjaga 2005. aasta piirilepingu preambulisse Eesti Riigikogu poolt tehtud vihje Tartu rahule on tõik, mille tõttu nad magada ei saa. K

uhu me oma jutuga tüürime? Tahame jõuda selleni, et 1944. aastal lõigati Eesti küljest ära 2321,37 ruutkilomeetri suurune ala, mis teeb kogu Eesti praegusest territooriumist 5,13%. Missugune on see protsent aga idanaabri pindalast, annab arvutada ja luubiga lugeda. Küllap on mõni üleujutatud rannariba või asustamata vulkaaniline saarestik sellest tunduvalt suurem. Jutt puudutab omaaegset Petseri maakonda, ajaloolist ja etnograafi list Setumaad, samuti Narva linna majandusruumi jõe mõlemal kaldal. Tervikuna on see maatükk siiski tunduvalt suurem, kui arvata oskame. Seda on vaid pisut vähem kui Saaremaa (2992,19 ruutkilomeetrit) või Luksemburgi Suurhertsogiriigi (2586 ruutkilomeetrit) pindala!

1991. aastal taastati Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel, aga mitte kõiges. Üks valusamaid tegematajätmisi on selles õiguslikus olukorras peaaegu täielik vaikimine Eesti idapiiri asjus nagu ei kuuluks see järjepidevuse temaatikasse. Kindlasti uinutas meid rõõmujoovastus nõukogude sõjaväebaasidest vabanemise üle 1994. aastal, mis oli tõesti üks sajandi imesid ja meie kaasaegse välispoliitika suursaavutus! Tegutseda tulnuks aga ka riigi idapiiriga. Eriti reetliku ja küünilisena kerkib see küsimus selle taustal, kui räägitakse näiteks Gruusia ja nüüd ka musta mandri mõne riigi territoriaalsest terviklikkusest. Kas keegi leiab meie poliitikute kõnedest sõnu Eesti territoriaalsest terviklikkusest? Vist mitte. Miks see nii on?

Millegipärast loetakse põhiseaduslikku õigust rääkida Eesti Vabariigi territooriumi jagamatusest äärmuslikkuseks. Jaapani nõudmisi Nõukogude Liidu vastu Kuriili nelja saare puhul ei loe keegi äärmuslikkuseks. Maailm suhtub sellesse aupaklikult. Nii on meil, kellelt eeskuju võtta ja kellega koostööd teha. Nagu ikka, on soomlased meist sammu ees. Sealsest Prokarelia liikumisest tasuks mõõtu võtta. Jätta jutud pragmaatilisest välispoliitikast, karu ärritamisest jne. Me ei saa mängida setude tunnetel. Ka meil on asju, millega me ei kauple, ja nimelt Lembitu maaga! Poolakatel on koguni kõnekäänd, et nad ei loovuta nööbitäitki maad.

Rahutuks teevad mitmed aset leidnud ja praegu suure saladuskatte all toimuvad nn läbirääkimised mõlemale poolele vastuvõetava piirilepingu asjus. Meil pole vaja mingit uut piirilepingut, see on juba 93 aastat olemas.

Meie õiguskantsler tegeleb usinalt näiteks Pärnu ranna naiste paradiisi juriidilise seisundiga, aga ei valva põhiseaduse järgimist just neil läbirääkimistel. Kui keegi rikub põhiseadust ja toimetab riigisaladusi võõrastesse kätesse, siis pannakse neid trellide taha. Praeguseid läbirääkijaid ja nende läkitajaid võib häbenematult riigireeturiteks nimetada, aga ilmselt ootavad neid vangiraudade asemel kõrged riiklikud autasud ja rahalised hüvitised tulemusliku töö eest, millega saame ilmselt tagasi omaenda Saatse saapa, kuna selle haldamine ja valvamine käib naabrile üle jõu!

Praegu oleks paras aeg teha Rahvakogule ettepanek lõpetada igasugused läbirääkimised idapiiri üle, sest pole millegi üle rääkida. Küll aga tuleks arutada okupatsiooni lõpetamise küsimust osal Eesti territooriumil ja hüvituse maksmist tekitatud majanduslike ning ökoloogiliste kahjude eest. Oleks tore, kui keegi Jaan Poska mõõtu mõjukas ja tark arvamusliider võtaks piiriküsimuse oma südameasjaks ja kallutaks rahvavalgustajana meie avaliku arvamuse õiges suunas mõtlema. Seda piirilepingut on vaja üksnes Venemaale oma laiutava välispoliitika tarbeks. Euroopa Liit ega keegi teine ei nõua meilt õiguslikult fi kseeritud riigipiiri nagu seda pole ega saa praegu olla Küprosel.

Lätlased tegid oma idapiirkonna suhtes Venemaale territoriaalseid järelandmisi ja kuhu nad on jõudnud? Mõjukas vähemus kõigutab pidevalt Läti riigi rippumatust ja aina tugevamalt. Järelandmised tõukavad partnerit uutele väljapressimistele. Vägisi jääb marionettriigi maik suhu, peremees nii ei käitu. Ka meie praegune lähenemine piiriküsimusele sisaldab tõesti seitsmesaja-aastasest orjapõlvest pärit rahvusliku alaväärsuskompleksi tunnuseid. Oleks vaja rohkem Ümera ja Võnnu lahingu vaimu!

Loomulikult tagastab tulevane demokraatlik Venemaa meile okupeeritud alad, aga selleni kulub veel aega. Ise peame ka midagi tegema ja mehed olema. Meid ei aita keegi, kui me end ise ei aita. Et Setumaa on venestunud ja lagastatud, pole argument. Venestuse vastu aitab derussifi tseerimine, kunagise koloniseerimise vastu dekoloniseerimine ja lagastamise vastu ülesehitus ehk Teeme ära ja loosung Setud tagasi koju!

Oletame, et Pärnu-Jaagupi oleks kagukihelkond ja pool kihelkonda koos aleviga oleks kontrolljoone taga, siis saaksime paremini aru setude murest. Peame oma südameasjaks võtma mitte ainult liivlased ja Venemaal elavad soome-ugri rahvad, aga eelkõige omaenda rikkaliku keele- ja kultuuripärandiga Setu hõimu!

Kui meie sünnikodu asuks Irboska lähedal Alaotsa külas ja kui Loode-Venemaad sealt tšuudide maalt valitsenud Viiking Truvori aegadest meie esivanemaid on maetud Irboska kalmistule, miks siis uustulnukad imestavad, et seal ja mujal Petserimaa sadadel setude sepisristidel on saksa tähtedega nimed? Siis tunneme ahastust röövitud kodust, mida võiksid tunda maailmakuulus setust mikrobioloog Teodor või tema rahvajutustajast vanaema Ustinja Kõivastik, kellelt pärit musta härja ja huntide lugu meie noorusaja lasteraamatust „Üle õue õunapuu" oleme kõik lugenud.

Tänan Halinga valla rahvast mulle aasta tagasi Eesti Vabariigi 94. aastapäeval Halinga valla uhkuse aunimetuse omistamise eest! See on kõrgeim ja auväärseim tunnustus, mille iial olen saanud! Aupaiste tuli Eesti ühe kultuurivaldkonna toetamisele kaasaaitamise eest. Mullu, 9. detsembril, sai Eesti biograafi ka stipendium Halinga rahva rahalisel toel Eesti Rahvuskultuuri Fondi täieõiguslikuks liikmeks, mille tõenduseks olgu juuresolev Eri Klasi poolt tunnistuse ja Viive Tolli graafi lise lehe Salasõna üleandmise fotodokument. Nende omanikeks võime end kõik lugeda! Kuigi konto 221001101347 koos selgitusega „biograafi ka stipendium" jääb alatiselt avatuks, saame juba eelmiseks suveks kogutud 6400 euro intressidest esimese stipendiumi välja anda juba 2014. aasta detsembris!

Hetkel oleme ületanud 8000 euro piiri, aga meie unistus, 10000 eurot võimaldaks iga kolme aasta järel 500 euro suuruse ühekordse stipendiumi määramist. Suur tänu senistele ja tulevastele annetajatele! Sellega väärtustame nende loometööd, kes on silma paistnud meile kõigile huvitavate ja oluliste Eesti elulooliste teatmeteoste koostajatena!

Õnne kõigile oma riigi 95. sünnipäevaks, eriti neile, kes kunagi ei kaotanud usku Eestisse ja kellel oli õnn riiklikult kaasa elada ajaloo imele, iseseisvusele kahel korral! Riik ühele väikerahvale on tasu talle töökuse, poliitilise andekuse ja sõjalise vapruse eest!