Sauelased nautisid setokeste kontserti Saue Sõna

Pikemal peatusel Ahja mõisas Väikese Illimari mail jalutasime pargis ja imetlesime iidseid puid.

Järgnes väga hästi korrastatud Mooste mõis, mille endises häärberis tegutseb kool, viinaköögis fotostuudio. Lehmalaut on muutunud folgikojaks, kus istekohti pea 500 inimesele. On olemas mitmed töötoad, vanast veskist on saanud väike hubane teatrimaja. Linakojast oli kõigil huvilistel võimalus kaasa osta linaõli ja -jahu, mis pidavat väga tervislik olema. Edasi suundusime Räpinasse, kus lõunatasime Puuriida pubis ja jalutasime aianduskooli kaunis liigirohkes pargis.

Venemaa piirile Saatsesse kulges tee osaliselt naaberriigi territooriumil ja isegi „metsapeatus" oli välistatud. Saatses külastasime 19. sajandi alguses ehitatud õigeusu kirikut ja Seto muuseumi ning kohtusime ootamatult Johannes Partsiga, mehega, kes aastaid Saue EPT-s töötanud ja on nüüd tagasi sünnikohas.

Seto talumuuseumis Värskas võttis meid vastu kohaliku kultuuri edendaja Laine Lõvi. Saime põhjaliku ülevaate talu elust, järgnes õhtusöök, kust ei puudunud suuliim ja seto puder. Tšaimajast väljudes kogunesime vihma eest küüni alla, nautisime kontserti, ajasime esinejatega juttu, uurisime nende ehteid ja rahvariideid. Käisime ka Värska kalmistul, kuhu on maetud lauluema Anne Vabarna ja polkovnik Fjodorov, legendaarse Aurora kapten.

Ööbisime Piusa ürgoru puhkekeskuses Härma külas. Väga kauni loodusega tõeline puhkusekoht neile, kes ei taha, et neid tülitataks, sest isegi mobiiliühendus ei toimi seal orus.

Pärast hommikusööki suundusime Vastseliina piiskopilinnuse varemeisse. 14. sajandist pärit linnusest on küll vähe järel, aga aimu selle võimsusest ja tähtsusest sai küll. Kagutorn on konserveeritud ja muidugi kasutasime juhust, et ülalt alla vaadata. Huvitava faktina - naabertorni tipus olev kurepesa olla mainimist leidnud juba 1841. aastal ja on sellest alates pidevalt asustatud. Külastasime veel väikest kena kabelit, endises Piiri kõrtsi hoones avatud mälestuskeskust ja käsitöötaret, kust sai osta kohalikku käsitööd ja maiustusi Kõlleste kommimeistritelt, näiteks huvitavalt kujundatud ümbrisega šokolaadi pipra või köömnetega.

Setomaa kõrgeim punkt on Meremäe - 203,8 meetrit üle merepinna. Ronisime ka sealse vaatetorni tippu. Et ilm oli udune, siis eriti kaugele ei näinud.

Obinitsas tutvustas Kauksi Ülle meile enda ja Evar Riitsaare Seto galeriid. Seto lauluemade künkal on igale neist kivi püsti pandud. 1952. aastast pärineva väikese kiriku juures on lauluema Hilana Taarka haud.

Piusa külastuskeskuses vaatasime filmi nahkhiirte elust koobastes, seejärel suundusime koobastesse. Turvalisuse kaalutlustel käikudesse ei lasta, kuid ülevaate nende võimsusest saab küll. Ronisime luidetel ja käisime savikojas. Tegime pikema jalgsimatka Piusa jõe kaldal kõrguvatele Härma müüridele, Eesti suurimatele liivakivipaljanditele.

Viimane peatus meie teel oli Lasva veetorn, mis on muudetud atraktiivseks vaatamisväärsuseks. Trepp on nagu klaver oma must-valgete klahvidega, mis pealegi teevad häält, kui neile astud. 27-tonnine veepaak ülal on aga kujundatud galeriiks. Muidu tavaline küla on oma Nokia leidnud!