Pärimuse-usku on terve Mari pere, alustades temast endast, lõpetades nelja lapse ja abikaasaga. Tompide kodus mängitakse alailma vanu rahvamänge ja tõmmatakse elutoa vaibal rahvatantsupoognaid Koduvald

Kui mujal maailmas minnakse mõtete korrastamiseks kirikusse, siis eestlase jaoks, kes jumalakoja külastamises just kõige usinam ei ole, võiks Mari arvates just pärimus ja traditsioonid olla need, mille kaudu mõtlema hakata, kes ma olen, miks ma teen asju just nii, nagu teen. „Juurtest tuleb ju enesekindlus. Selle peale hakatakse mõtlema just siis, kui lapsed perre sünnivad. Lapsed tähendavad kestvust, inimene tajub, et ta ei olegi viimane, et tuleb oma järeletulijatele midagi suuremat edasi anda," teab Mari.

Võõrsil on aatetunne tugevam

Mari on rahvatantsuga seotud olnud kogu oma täiskasvanuelu, aga sügavama tähenduse said tantsud, vanad lood ja mängud tema jaoks just võõrsil elades. Teiste rahvaste keskel ise vähemusena elamine andvat suhtumistele sootuks uue mõõtme. „Mitte mingil tingimusel ei taha seal ära lahustuda, lihtne on ju õppida selgeks võõras keel ja sulanduda, aga kodust ära olles saab see eestlus hoopis uue tähenduse," nendib naine.

Mari sattus Brüsselisse nagu paljud teised naised viimase kümnendi vältel - abikaasa suunati tööle ja nii tuli tal oma lapsed ja koduelu kokku pakkida ja Belgiasse kaasa minna. Seal kaasati ta viivitamatult kohalike eestlaste seltsiellu ja kui ühel üritusel oli vaja tantsupaari esinema, siis rahvatantsutaustaga Mari pikalt ei mõelnud. Lisandusid veel mõned huvilised, siis tuli tunne, et peaks lapsedki punti võtma, tantsudele juurde ka sõnalise osa tooma. Selle tulemusel sai Marist üks aktivist Brüsseli Eesti Koori käimalükkamisel, ta juhendas eestlaste tantsurühma NaabriMari, tema käe all käis koos Eesti laste tantsu- ja rütmikagrupp Brüsselis. „Tajusin, et seal kasvanud eesti lapsed ei oska jõulupeol „Kes aiaski", tantsida. Seda meie vana armast pärimustantsu. Nii et elu ise suunas. Sai õpetatud lastele nii seda, mis tähendab kartulivagu, kui ka vanu tantsusamme ja ringmänge," meenutab Mari.

Mari on siiralt õnnelik selle üle, et Eestis toetatakse ja soositakse pärimuskultuuri jätkumist ja talletamist. „Meil on ju päris iseenesestmõistetav, et igas koolis on rahvatantsuring või laulukoor. Mujal sellist asja ei ole. Kui välismaal hakata koolis jõulupidu korraldama, siis kasutatakse ABBA või mõne teise parajasti populaarse esitaja muusikat. Kui küsida, et kas teil siis vanu lastelaule pole, siis selgub, et ei olegi," on Mari senini hämmastunud.

Tema sõnul on ülioluline, et meie lood ja laulud põlvest põlve edasi kanduks, et vahel mõni raamat välja antaks, et pärimuse talletamise nimel töötaksid muuseumid ja instituudid.

Pärimus - tantsumängudest vanaema söögini

Pärimusele ühest sõnaseletust Mari arvates anda ei saagi. See on nii vanad tantsud, mängud ja laulud, see on sisse kootud meie rahvariietesse, see võib olla ka lihtsalt mõni söök, mida saab näiteks ainult ühest kohast maailmas - maalt vanaema juurest. See on elamise ja mõtlemise viis üldse. Oluline on tajuda olnud aegade kogemust ja seeläbi paremini mõista oma olemist just täna ja praegu. „Ma julgen küll kinnitada, et näiteks lapsed tulevad hästi kaasa vanade mängudega, süžeed palju ei olegi, aga iga kord nõuavad lisa. Ju seal mingi uba ikka sees on," naerab Mari. Tema sõnul võõristavad pigem täiskasvanud, pärimus seostub kuidagi automaatselt eakusega, millegi vana ja tolmusega.

Mari sõnul on suisa kahju, et me kipume seostama pärimust vaid näiteks nõukogude ajal populaarseks tantsitud kaerajaaniga, kui tegelikult on neid traditsioonilisi tantse kümneid. Et me tunneme ühte mardilaulu „Laske mardid sisse tulla", aga tegelikult on neidki oluliselt rohkem. „Me lähme rukist lõikama" on mäng, mida mitmed põlvkonnad mängisid, aga neidki on sadu lisaks. „Lihtsalt need mõned said raamatutesse-laulikutesse trükisõnana sisse raiutud ja rohkemat me paraku ei teagi. Aga pärimuskultuur on tegelikult lõputu varasalv," leiab Mari.

Viimaste aegade etnosümbolite kasutamise lainesse, kus Muhu muster pannakse tennisele ja Setu oma leiab kasutust liinibusside ülevõõpamisel, suhtub Mari kahetiselt. Ühelt poolt on tal hea meel, sest seegi on osa meie traditsioonide ja pärimuse edasikestmisest. „Teisalt teeb mind väga nukraks, kui näen prügikonteineris imeilusa pruudimustriga vorstinahka paistmas. Äkki läheme ikka natuke liiale?" küsib Mari mõtlikult.

Rahvussümbolite kasutamist, nende päristähendust teadmata, Mari ei julgusta. Ta toob näite, et märkas ühel suurel peol rahvatantsijate peas sellist peakatet, mida omal ajal pruut kandis pulmas vaid paar minutit, see ei ole kunagi olnudki tantsuelement. „Aga ju see detail lihtsalt meeldis kunstnikule ja ta sättis komplekti kokku. Mõnes mõttes oleme ikka sellest algupärast kaugenemas, kuigi ise arvame end hoogsalt rahvakultuuri elus hoidvat," on Mari veidi nukker.

Kohalikku pärimusrakukest rajajamas

Nüüd, Brüsselist tagasi olles, on Mari, kellel nüüd värskelt ka tantsujuhtimise diplom taskus, võtnud südameasjaks ajada oma südameasja edasi ka siinsamas kodus. Ta tahaks käivitada kultuurikeskuses üht pärimus- ja loovusringi. Mari kujutluspildis koondaks see nii pisikesi lapsi kui nende vanemaid, sekka noori ja vanemaid aegu mäletavaid memmesid. Ajast aega on olnud ju nõnda, et rahvuskultuuris on igal vanusegrupil oma osa ja roll pidada. „Ma tean selliseid seltskondi, kus lapsed on kohe pisikesena vanematega koos pilliruumis või harjutusväljakul koos, kui orgaaniline see nende jaoks on ja kui armas on seda näha," tõdeb Mari.

Ses loodavas pärimusringis osalemiseks ei pea olema sugugi varasema rahvatantsu või laulja kogemusega, huvi on ainus eeltingimus. Ja rahvariiete kandmine ja -tantsu tantsimine ei välista kindlasti ka näiteks jalgpalli või mootorrattasõitu. Viimane on pärimuskultuuri kõrval just ka Mari teine armastus ning ühtviisi õhinas tunneb naine end nii kevadiste tsiklisõiduilmade saabudes kui mõnel pärimuspeol oma rahvariideid üll tõmmates.

Ja rahvariietes on vägi sees, seda teab Mari kindlalt. Tema käsitsi tikitud puusapõll on üle maailma inimesi end vaikselt katsuma ja ohhetama pannud. „Ise võid arvata, et mis see pisike rõivatükk siis nii väga on, aga huvitav on olnud tajuda teiste üllatusreaktsioone. Mäletan veel Brüsseli päevist, kui mu tütar läks oma rahvariietega kooli, siis uudistati tema pikka punast seelikut ja pluusitikandeid. Imestati, et mis maa see Eesti küll selline on, kus paljudel inimestel rüüd, mida sealmaal vaid kuningad kannavad, olemas on," meenutab Mari.

„Otsime siin Eesti Nokiat. Mis pagana Nokiat meile vaja on, me ise olemegi rahvana see Nokia," sedastab Mari. Oluline on vaid, et me ise seda, kust me tuleme ja kes me oleme, ükskord väärtustama õppima hakkaksime. Ja vanad rahvatantsud ning lood-laulud on Mari uskumusel just see kanal, mille kaudu oma identiteeti alal hoida ja lustiga edasi kanda. „Me ei tohiks häbeneda oma eestlaseks olemist," julgustab Mari kaasmaalasi olemaks ise ja ehe.