Olgu veel meelde tuletatud, et Head Ööd, Vend sai alguse - ja nime - Pärdi venna Uku samanimeliselt lavastuselt. Vanem vend küsis nooremalt, kas ta saaks kokku aetud pundi inimesi, kes suudaksid Norra helilooja Knut Nystedti pretensioonika pala „Immortal Bach" laval talutavalt ära esitada. Inimesed saadi kokku. Selleks ajaks, kui toimus viimane etendus, oli seltskond vastu võtnud otsuse, et jätkatakse regulaarselt tegutseva koorina. Kõige esimene koori kontsert pärast tegevuse alustamist oligi juba Pärdi autoriõhtu tema enda kirjutatud muusikaga.

Põhirõhk komponeerimisele

Viie aastaga on koor arenenud sõpruskonnast sisemiselt hästi struktureeritud ja toimivaks üksuseks, kus kõigil on oma kindel koht ja roll. „Tegevus perioodiks 2013-2014 on enne hooaja algust üsna üksikasjalikult juba paigas. Muusikaliselt on samas säilinud sama soe ja pehme kõlapilt, millega alustasime. Kuna inimesed ja hääled aja jooksul küpsevad, on see lihtsalt veidi avaramaks muutunud."

Kuigi Head Ööd, Vend tegutseb täna pealinnas, meeldib Pärdile mõelda, et tegu on tema kodulinnast Raplast alguse saanud kooslusega. „Harrastuskoori kohta lausa jumalikult hea kokkukõlavus on siiski minu ema Urve aastatepikkuse suure töö vili, sest kunagisi tema Riinimanda koorides alustanuid on meil üksjagu alles. Kui meie koori kõlas võib tajuda midagi erilist, siis tulenebki see minu meelest üksteise kuulamisest ning tajumisest, mille juured peituvad aga juba Riinimanda ajas," sõnab ta.

Hetk hiljem lööb Pärdi nägu särama, sest talle meenub, et terve tenorirühm on praeguseni Raplast.

Uusi liikmeid koori seni otse tänavalt pole tulnud ega neile katseid tehtud. Ikka on nad olnud kellegi sõbrad või siis Mitte-Riinimanda noortekoori või ka Eesti Koolinoorte Segakoori endised ja praegused lauljad. Lisaks laulab kooris ka üha enam tudengeid Eesti Muusikaja Teatriakadeemiast. Samas ütleb noor helilooja täna, et mida aeg edasi, seda vähem ta endast kui koorijuhist mõtleb. „Koorijuhtimist õppisin ainult neli aastat Otsa koolis. Nüüd algab muusikaakadeemias viimane magistrantuuri aasta kompositsioonis. Head Ööd, Vend on tõesti olnud suurepärane võimalus katsetada ning praktiseerida koorijuhtimise alal, kuid igapäevaselt mõtlen praegu endast ikkagi rohkem kui heliloojast," tunnistab ta.

Alates 2012. a jaanuarist töötab kammerkooriga Head Ööd, Vend ka Külli Kiivet, kes tuli alguses koori juurde hääleseadjaks tema hea sõbranna, koori presidendi Meribel Müürsepa palvel. „Mina jälle teadsin Küllit varasemast kui vägagi head dirigenti, nii et üsna varsti tegin talle ettepaneku ka mõnda lugu juhatada."

Hooajal 2012/13 juhatasidki Pärt ja Külli juba koori võrdselt jagatud vastutusega. See on tähendanud pikki arutelusid üksteisega, kõikide plaanide kooskõlastamist, mis ei olegi olnud alati lihtne protsess. „Ikkagi erinevad inimesed ja mõneti erinevad maitsed. Suures osas oleme siiski üksmeelele jõudnud," muheleb Pärt.

Salvestasid plaadi Rapla kirikus

Tallinn ei ole Pärdile siiani südamesse kasvanud ja ta tunneb end hoopis paremini kodulinnas. Reeglina annab ta suveks oma üüripinna käest ja elab Raplas või rändab Eestis ringi. „Helilooja ameti puhul pole kuigi oluline, kus sa füüsiliselt paikned. Erkki-Sven Tüür näiteks elab Hiiumaal, aga teda mängitakse igal pool maailmas."

Tänavu kevadel salvestas Head Ööd, Vend Rapla kirikus plaati. Mitte lihtsalt selle pärast, et Pärt ja paljud liikmed siit pärit on. Helilooja ütleb, et Rapla kiriku akustika on äärmiselt loomulik ning seal on ilus muusikat kuulata ja kerge ka vahendada. „Rapla kirik on meie jaoks ka alati avatud olnud ja meisse soojalt suhtunud. Tallinnas oleks olnud väga keeruline leida salvestamiseks sobivat kirikut ja see nõuaks ka väga palju raha."

Kui küsida, kas midagi koori tegemise juures ka tuska on teinud, hakkab muidu rahulik Pärt käega vehkima. „Küll ja küll on lisa närvipinget, millega pead harjutama end arvestama. Muusika tegemine on koori juures vaat et kõige lihtsam asi. Muu logistika on palju keerulisem. See on lausa irooniline tunne, mis igal neljapäeva õhtul tekib, kui pool tundi enne proovi algust hakkavad tekstisõnumid vabandustega tulema, miks keegi jälle osaleda ei saa."

Selle kõige eest saabki ta nüüd tänu oma õppejõule Tõnu Kõrvitsale septembrist detsembrini „põgeneda" väga sümpaatsesse loomemajja Loviisas, kus saab segamatult tegeleda vaid heliloominguga.

Tulevikus näeks Pärt hea meelega, et sarnaseid võimalusi leiduks ka Eestimaal. Näiteks seisvat praegu sihipärase kasutuseta helilooja Mart Saare kodutalu Viljandimaal Hüpassaares. „Seal on isegi täiesti korralik klaver olemas. Paljudele ehk ei meeldiks sellises pisut metsikus keskkonnas puhata, aga heliloojale on selline eraldatud keskkond loomiseks lihtsalt suurepärane," toob ta enda isiku põhjal näite.

______________________
Pärt Uusbergi mõtisklusi:
• „Kõlab võib-olla imelikult, aga toimub pidev vananemisprotsess nagu meil kõigil. Kogu aeg tunnen, et elu ongi nagu mingisugune pidev üleminek, kus tegelen elu muutuste ja iseendas toimuvate muutuste jälgimisega." - Vastuseks ajakirjaniku küsimusele, mis tema elus lisaks koorile ja muusika loomisele praegu veel toimub.
• „Mulle meeldib heliloominguga tegeleda, sest selles saan jääda lapseks kõige paremas mõttes. Mitte lapsikuks vastutustundetus mõttes, aga hingelises - et saan minna oma isiklikku liivakasti jälle mängima."
• „Minu ema ime on olnud see, et ta on suutnud Riinimanda koori tehes lasta inimestel alati olla need, kes nad on."
• „Kohati on siiamaani mõnd ladinakeelset renessanssiaja motetti lauldes tunne, nagu oleksin kunagi elanud mõnes kloostris. Mingisugune osa minust kuulub väga kirikuvõlvidega kokku."
• „Olen tähele pannud, et muusikateose kuulamisel teiseneb aja kulg. Mida vanemaks saan, seda rohkem suudan niiöelda taandada suurt väikeseks, näha tervikpilti. See toimub lisaks vanusele ka seetõttu, et muusikat igapäevaselt õppides tekib muusikateost kuulates üha enam seoseid. Ja minu meelest on nii, et kui inimene saab millestki aru, siis tundub talle mis tahes protsessi kestus pigem lühike, kui inimene on aga raskustes mingisuguse vaimse koodi lahti harutamisel, siis hakkab tal tihtilugu igav ja protsess venib. Seega kui väiksena jäin sümfoonilist muusikat kuuldes magama, siis nüüd tundub mõni klassikaline sümfoonia olevat üsnagi kergesti hoomatav."