Pensionäridest söögikohapidajad: kohvik annab põhjuse kodust välja tulla
Krooniaja esimestel aastatel krundi sügavusse ehitatud maja oli Heinu Akermannil algul mõeldud laohooneks oma tänavaäärsele poele. Asjaolud kujunesid aga selliseks, et 1991. aastal avatud tilluke Harda pood pole suuremaks kasvanud, kuid sai oma selja taha kohviku.
Söögikoht avas uksed 27. veebruaril 1999. Märjamaa Nädalaleht on umbes kuu pärast avamist kirjutanud, et alevi värskeim söögikoht on Heinu Akermanni kohvik-õlletuba. Niimoodi hakkas asutust kutsuma sanepidjaam ja sealt kandus see üle kauplemisloale. Täna teatab silt välisukse kohal, et siin on kohvik ja baar.
Energiliselt või vaiksemalt, aga visalt läbi aastate on väike söögikoht toime tulnud. Masuaastadki möödusid suhteliselt valutult, sest siis ehitati alevis trasse ja töömehed käisid siin söömas. Menüü koostamisel on aluseks lihtne eesti toit. Kuuldused siinsetest pirakatest portsudest pole alusetud. Pererahvas peab kõige olulisemaks, et sööja saaks taskukohase hinna eest kõhu korralikult täis. Mõistagi tellitakse palju päevapraade, aga läbi aastate on olnud siinseteks kõige menukamateks toitudeks loomaliha või kala. Noored omakorda kiidavad, et siit saab Märjamaa kõige paremat hamburgerit.
„Tuleb õigest asjast teha, kasutada ikka õiget saia ja kotletti," ütleb Heinu selle peale.
Kohviku väikeses puiduga vooderdatud esimeses ruumis on baarilett ja mõned lauad. Tagumises saalis mahub lahedalt ära 30 inimest, aga ära pigistab ka poolsada. Suvel saavad külastajad istuda väikeses õuemajas.
Aastate jooksul on pererahvas proovinud külastajatele meelelahtustki pakkuda - siin on lauldud karaoket ja mänginud tantsuks bändid, aga peod tõid tihti kaasa rohkem tüli kui tulu ja seda rohkem ette ei võeta. Ajaviidet võimaldab täismõõdus piljardilaud või noolemäng.
Oma vaiksel moel ja reklaami tegemata on see söögikoht end Märjamaal korralikult kinnitanud.
Peremees ütles ilusti: „Seni pean kohta, kuni peale maksma ei pea. Toime tuleb siis, kui peaaegu kõike ise teed ja renti maksta pole vaja." Heinu on siin katlakütja ja varustaja, abikaasa Siiri on õhtupoole leti taga. Tööd pakutakse veel mõnele inimesele.
Vastu võetakse ka kokaks õppivaid praktikante. Passi vaadates võiksid peagi 72aastane Heinu ja temast viis aastat noorem Siiri pensionipõlve pidada, aga mõlemad ütlevad, et kohvik pakub jõukohast rakendust ja annab põhjuse kodust välja tulla.
