On suviselt mahe õhtupoolik, kui Kurlasse Kume kotta jõuan. Kohe selgituseks ütlen, see kohaliku rahva kooskäimiskoht valmis eelmisel aastal. "Valmis" pole päris õige öelda, sest kasutamiskõlbulikuks on saanud vana kuivati alumine pool, teine korrus ootab veel rahatuge ja tegemist.
Pereema Tiinal on kook ootamas, pereisa Jaanus on jäänud pisut toppama Tallinna liikluses: suviti siinmail puhkav ja muidu Soomes elav Juuso oli tarvis sadamast peale võtta ja Kurlasse tuua. Lõpuks on kõik asjaosalised kojas koos ja kuigi Lohurite arvates ei saa nad täpselt aru, miks seda lugu oleks nii väga vajagi, hakkab jutulõng tasapisi veerema. Mängis klarnetit ja sõitis kardiga
Jaanus on sündinud ja kasvanud Keilas. Oli nooruses usin pilli mängima ja muusikakoolis käima ning nagu vastukaaluks sellele mootorisporti harrastama.
„Olen mitmekordne Eesti meister ringrajasõidus ja vigursõidus ning endise NSVL-i meistersportlase kandidaat. Siinkohal tuleb anda suur kiitus isale, kel kulus lugematult töötunde kardi putitamiseks. Loomulikult kulus ka raha. Oli tehnikasport juba tollal kallis ettevõtmine."
„Eestis oli tollal kolm korralikku kardirada: Vasalemmas, Juurus ja Vändras. Üks meistritiitlitest tuli tänu sellele, et üks Vändra sõitja, Feldmann oli minust küll punktidega ees, aga lõpp-kokkuvõtteid tehes selgus, et mõned päevad enne viimast etappi oli ta aasta vanemaks saanud ja seepärast enam sellesse võistlusklassi ei mahtunud, nii tuli see tiitel mulle," meenutab Jaanus.
Pärast keskkooli siirdus Jaanus Tallinna Polütehnilisse Instituuti peenmehhaanikat õppima, peale esimest kursust kutsuti nõukogude armeesse ja seejärel jätkas õpinguid. „Meie teaduskonna sekretär korjas meid otsekui tibupoegi pesasse tagasi. Ka üks kursavend, kes oli kuhugi Kaug-Itta toppama jäänud, tuli tema mõjutusel kooli tagasi."
Ühel tudengipeol kohtus Jaanus Tallinna pedagoogikaülikoolis õppinud Tiinaga. Noored abiellusid ja perre sündis poeg Peedu. 1989. aastal kolis Lohurite pere Keilast Jaanuse vanemate juurest toonasesse Kabala valda Kurlasse Tõnuri tallu. See talu kuulus Jaanuse vanaonule Ants Vaasmale, hiljem kingiti vanaonu laste Antsu, Jüri ja Malle poolt Jaanusele. Siia on Jaanus ja Tiina koos perega paigale jäänud. Prooviti ära ka talupidamine
Tiina on siitkandi tüdruk. Sündinud ja kasvanud Taikses ning Mäekülas ja käinud Retla ja Türi koolides. Edasipüüdliku õpilasena saanud võimaluse käia ka omaaegse Nõukogude Liidu kõige kuulsamas, Arteki nimelises pioneerilaagris. Krimmis asunud laagris käisid tollal lisaks „omadele" ka paljud meile sõbralike sotsriikide ja ka Aafrika riikide lapsed.
„Kool jäi mul pikaks ajaks pooleli. Alles siis, kui pesamuna Joosep oli lasteaeda läinud, lõpetasin kaugõppes õpingud ja minust sai klassiõpetaja Imavere põhikoolis," meenutab Tiina. Tänaseks on ta olnud juba kümmekond aastat samas koolis õppealajuhatajana.
„Tõnuril olles on ära proovitud ka talupidamine. Siis kui majandeid likvideeriti ja inimestele tagastati kunagi kolhoosi võetud loomad, selgus, et ka meil on õigus kümmekonnale lehmale. Nii tuligi nendega toimetama hakata," meenutavad Tiina ja Jaanus.
Nende arvates andis talupidamise kogemus vajalikud oskused ka lastele, kes oskavad nii põllutööd teha kui ka traktorit juhtida. Kabalas sai Jaanus näiteks hakkama sellega, et sättis kohalikest pillimeestest kokku puhkpilliorkestri.
„Käisime orkestriga ka laulu- ja tantsupeol mängimas. Seal kohtasin oma muusikaõpetajat, kes osales laulupeol seekord vaatajana, mina aga juhatasin tema üllatuseks juba orkestrit," muheleb Jaanus.
Armastus maatöö vastu ja spordipisik on veres olnud ka kõigil Lohurite lastel. Aastaid osalesid nad edukalt maastikurattavõistlustel üle Eesti. „Joosepit kutsuti veel siis, kui ta oli otsustanud kergejõustiku kasuks, võistlema ühte Eesti nimekasse rattaklubisse," räägib Jaanus. Ning lisab, et mäletab veel selgelt neid aegu, kui varahommikul istuti autosse, et mõnda Eestimaa paika võistlusele sõita. „Tagaistmel unised lapsed, asusin teele.
Kindluse mõttes küsisin ikka üle, kas sõiduvarustus on kaasas, tagant kostis vastuseks jah, jah, jah. Kas rattakingad on kaasas? Jälle jah, jah ja siis vaikus. Liisil olid kingad maha jäänud. Tuli ots ringi keerata ja mahajäänud varustuse järele sõita." Seitse aastat tagasi veeti koos teiste külaaktivistidega käima ka kohalik seltsielu. „2006. aasta sügisel loodi Kurla-Meossaarele külaselts.
Meie talu maadele sai rajatud külaplats, sinna juurde projektidega kiik, lava, lipumastid ja lõpuks ka külakoda. Eks neid projekte ja mõtteid on olnud rohkemgi, aga kõik pole teostunud. Oleme toimetanud ikka rohkem oma võimaluste ja vajaduste piirides," arvavad Tiina ja Jaanus. Õppepäevadel keedeti seepi ja valmistati võid
„Ega neid püsielanikke siin eriti polegi. Kahe küla peale saja ringis. Rohkem rahvast tuleb taludesse suvel. Suvitajatega tulevad ka värsked ideed ja mõtted.
Näiteks Heli Teedlal on peale talve alati suurepäraseid ja lennukaid plaane. Kurla küla servas taastab ühte vana talu türilane Aina Lee, kelle toimetamisel valmis eelmisel aastal Kurla küla vana pildialbum, milles koos suur tükike kohalikku ajalugu," räägib Tiina.
Kume kojas on samuti usinasti toimetatud. „Toimunud on õppepäevade sari „Taluperenaine toimetab". Selle raames õpiti seebitegu ja valmistati võid ning sõira. Ega sellistele üritustele juhendajaid saada pole kerge, neile tuleb ikka korralikult maksta. Meie oleme ajanud asja pisut teisiti. Mõned külaseltsi liikmed on enne omal käel asja põhjalikult tudeerinud ja siis oma kogemised teistele edasi andnud. Ja on välja tulnud küll," ütleb Tiina. „Üks külamees proovis seepi näiteks ka oma kodus keeta, tuli aga õige rasvane, peab peale seebitamist feeriga maha pesema," naerab ta.
Ääremärkuse korras julgen öelda, et Kume kojas valmistatud roosilõhnaline seep teeb oma tööd korralikult, käed saavad puhtaks ja hea lõhna saab pealekauba. Lapsed aitavad ja hoolivad
Jaanuse ja Tiina sõnul on traditsiooniks muutunud iga-aastane jaanipäev külaplatsil ning jalgpallimatš enne lõkketule süütamist. „Samuti on paljud meie laste sõbrad leidnud jaanipäeval siia tee ja tulevad järgmistel aastatel uuesti. Tulijaid on ka Kabalast ja teistest ümberkaudsetest küladest."
Lohurite lapsed on küll hetkel mööda ilma laiali: Peedu Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledžis, Liis Hispaanias tööl ja rändamas ning Joosep Eesti kaitseväes aega teenimas. „Nad on küll ära, aga püüavad samas igal võimalusel kodukamarale kokku tulla. Eks nende ja nende sõprade abiga on siin teoks saanud nii mõnigi tore üritus. Loodetavasti jätkub neil ka tulevikus aega oma koduküla tegemistes osaleda või olla ka eestvedajaks."
Kokkuvõtteks arvavad Jaanus ja Tiina, et mõlemas külas elavad ja toimetavad inimesed, kes tõsiselt muretsevad küla kui kogukonna hea käekäigu eest.
„Nende hulgast oli pärit ka mõte meid kogukonnapärli tunnustusele esitada. See on kena, et meie tegemised teistele korda lähevad.
Samas tuleb aga tunnistada, et eks see seltsielu toimub külas ikka suurema seltskonna toel kui ainult meie pere. Palju tänu neile kõigile."
