Varesmetsa kogunenud inimesed meenu­tasid Karp’ide peret väga soojade sõnadega. Helga, Palme ja Laine mäletasid enda sõnul küll vähe, aga ometi oli meeles, kui lahke oli olnud pererahvas ja kui hästi seal peres valmistatud toit oli maitsenud. Naabrilaps oleks heal meelel sinna öösekski jäänud. Perepoeg Paavo sõnul oli isa väga musikaalne ja tema eeskujul on ka lapsed eluaeg olnud pillimängu ja laulmisega seotud. Anne Nur­gamaa Iisaku muuseumist tutvustas pisut K. Karp’i uurimustööde sisu. Laulud lauldud ja mäletamised mäletatud, süüdati mälestusküü­nal ainsa säilinud kivi kõrval ja liiguti edasi Laanelindude õuele. Küll maitsesid pakutud õunad-ploomid head. Ilus koduõu ja kutsujate külalislahkus lisasid head maitset juurdegi.

Sõitsime Iisakusse tagasi. Muuseumis astus üles pereansambel. Karl Karp’i poeg Paavo ja tütar Miia oma abikaasade Tiiu ja Ennoga laulsid neljal häälel armsaid ja südamlikke laule, mis panid kuulajaid silma­nurgast pisarat pühkima. Ansambel on eriline veel sellepoolest, et õe ja venna abikaasad on omavahel samuti õde-venda. Umbes nagu Sõnajalad, aga repertuaar, tänu taevale, on hoopis erinev. Nagu kõik muugi. Klaveril saatis Evi Ostrak, tema Iisaku rahvale tutvus­tamist ei vaja. Tasapisi hakkasin siis minagi aru saama, millega tegu.

Karl Karp leidis oma naise Elsa Tudu­linnast. (Olgu öeldud, et ka Evi Ostrak on Tudulinna kandist pärit ja elab nüüd jälle oma sünnikodus) Tütar Miia rääkis, et Varesmetsa noored käisid Tudulinnas pidu andmas ja Karl Karp oli loomulikult kaastegev. Näitemängu­le järgnes tants ja kui tuli daamide kord, valis Tudulinna tüdruk Elsa tantsupartneriks Karli. Siis võttis juba Karl Elsa tantsima ja nii see lugu jätkus... Kui poeg Paavo oli 3-aastane, asuti elama Elva-Peedule. Paavo pere elab seal tänaseni, Miia pere elab Virumaal. Üks vendadest on kahjuks siitilmast halva tervise tõttu üsna varakult lahkunud.

Evi Ostrak töötas enne Iisakusse tulekut laulmisõpetajana Elva koolis ja mäletas oma sealseid tublisid koolilapsi-koorilauljaid väga hästi. Kolm aastat tagasi viis saatus nad Tudu­linna kandis taas kokku. Ja kuna Evi sõnul ei saanud tema armsad külalised isegi hommi­kusöögilauas einestades mitmehäälselt laul­mata läbi, tuli eluaegsel lauluõpetajal mõte neist kvartett moodustada. Ja mitte ainult. Tundus, et selline haruldane pereansambel tuleks ka ajaloo huvides kuidagi jäädvustada. Nii see koostöö ansambli liikmete ja kunagise Tudulinna vallavanema, nüüd ka harrastusfil­mimehena tuntud Bruno Uustaliga alguse sai. Filmimas käidi nii Paavo kui Miia kodudes, Tudulinnas ja sündmuste loomulik jätk leidis­ki koostöös Iisaku muuseumiga aset 29. au­gustil Iisakus ja Varesmetsas. Kuna Karp’ide perekonna liikmed on suurele musikaalsusele vaatamata loomult väga tagasihoidlikud, pidi Evi ka natuke kavalust appi võtma. Aga nüüd on elulood ja laulud n.ö purgis ja jäänud on veel monteerimistöö.

Imelised ja armsad inimesed! Imeliselt kõlanud laulud. Imeline kokkukuulumine ja üksteisest hoolimine. Kõik väärt jäädvusta­mist. Olin sattunud võõraste inimeste hulka ja ometi tundsin ma end koduselt. Hea, et kutse vastu võtsin ja toredate inimestega kohtusin. Ilus päev ja ilusad muljed. Aitäh kutsujatele ja korraldajatele!