Perekonnakvartett tõi sugulased kokku
Kutsutud kogunesid keskpäevaks muuseumi juurde ja sõitsid siis Varesmetsa. Teadsin seda platsikest seal külas varemgi, ei teadnud aga, et seal oli asunud just Karl Karp’i kodu. K. Karp’ist teadsin, et ta oli üsna vilgas ja põhjalik kodu-uurija, kelle töid leidub rohkesti Iisaku muuseumi kogudes ja puudutavad need küll koduküla ja -kooli ajalugu, kolhoosiaega, vallakohtu ja piimaühistu tegevust ja mida kõike veel. Hindamatu varandus ajal, mil minevikulugude kandjaid aina vähemaks jääb. Osa töödest on ka Iisaku muuseumi väljaannete „Iisaku lood I – V“ kaante vahele jõudnud.
Varesmetsa kogunenud inimesed meenutasid Karp’ide peret väga soojade sõnadega. Helga, Palme ja Laine mäletasid enda sõnul küll vähe, aga ometi oli meeles, kui lahke oli olnud pererahvas ja kui hästi seal peres valmistatud toit oli maitsenud. Naabrilaps oleks heal meelel sinna öösekski jäänud. Perepoeg Paavo sõnul oli isa väga musikaalne ja tema eeskujul on ka lapsed eluaeg olnud pillimängu ja laulmisega seotud. Anne Nurgamaa Iisaku muuseumist tutvustas pisut K. Karp’i uurimustööde sisu. Laulud lauldud ja mäletamised mäletatud, süüdati mälestusküünal ainsa säilinud kivi kõrval ja liiguti edasi Laanelindude õuele. Küll maitsesid pakutud õunad-ploomid head. Ilus koduõu ja kutsujate külalislahkus lisasid head maitset juurdegi.
Sõitsime Iisakusse tagasi. Muuseumis astus üles pereansambel. Karl Karp’i poeg Paavo ja tütar Miia oma abikaasade Tiiu ja Ennoga laulsid neljal häälel armsaid ja südamlikke laule, mis panid kuulajaid silmanurgast pisarat pühkima. Ansambel on eriline veel sellepoolest, et õe ja venna abikaasad on omavahel samuti õde-venda. Umbes nagu Sõnajalad, aga repertuaar, tänu taevale, on hoopis erinev. Nagu kõik muugi. Klaveril saatis Evi Ostrak, tema Iisaku rahvale tutvustamist ei vaja. Tasapisi hakkasin siis minagi aru saama, millega tegu.
Karl Karp leidis oma naise Elsa Tudulinnast. (Olgu öeldud, et ka Evi Ostrak on Tudulinna kandist pärit ja elab nüüd jälle oma sünnikodus) Tütar Miia rääkis, et Varesmetsa noored käisid Tudulinnas pidu andmas ja Karl Karp oli loomulikult kaastegev. Näitemängule järgnes tants ja kui tuli daamide kord, valis Tudulinna tüdruk Elsa tantsupartneriks Karli. Siis võttis juba Karl Elsa tantsima ja nii see lugu jätkus... Kui poeg Paavo oli 3-aastane, asuti elama Elva-Peedule. Paavo pere elab seal tänaseni, Miia pere elab Virumaal. Üks vendadest on kahjuks siitilmast halva tervise tõttu üsna varakult lahkunud.
Evi Ostrak töötas enne Iisakusse tulekut laulmisõpetajana Elva koolis ja mäletas oma sealseid tublisid koolilapsi-koorilauljaid väga hästi. Kolm aastat tagasi viis saatus nad Tudulinna kandis taas kokku. Ja kuna Evi sõnul ei saanud tema armsad külalised isegi hommikusöögilauas einestades mitmehäälselt laulmata läbi, tuli eluaegsel lauluõpetajal mõte neist kvartett moodustada. Ja mitte ainult. Tundus, et selline haruldane pereansambel tuleks ka ajaloo huvides kuidagi jäädvustada. Nii see koostöö ansambli liikmete ja kunagise Tudulinna vallavanema, nüüd ka harrastusfilmimehena tuntud Bruno Uustaliga alguse sai. Filmimas käidi nii Paavo kui Miia kodudes, Tudulinnas ja sündmuste loomulik jätk leidiski koostöös Iisaku muuseumiga aset 29. augustil Iisakus ja Varesmetsas. Kuna Karp’ide perekonna liikmed on suurele musikaalsusele vaatamata loomult väga tagasihoidlikud, pidi Evi ka natuke kavalust appi võtma. Aga nüüd on elulood ja laulud n.ö purgis ja jäänud on veel monteerimistöö.
Imelised ja armsad inimesed! Imeliselt kõlanud laulud. Imeline kokkukuulumine ja üksteisest hoolimine. Kõik väärt jäädvustamist. Olin sattunud võõraste inimeste hulka ja ometi tundsin ma end koduselt. Hea, et kutse vastu võtsin ja toredate inimestega kohtusin. Ilus päev ja ilusad muljed. Aitäh kutsujatele ja korraldajatele!