Mariehamni veetorni jalamil Juuru Valla Teataja

Maikuus käidigi Rootsi pealinnas Stock­holmis. Reisi aluseks oli Tallinki soodne pakkumine, mille kasutasid ära meie 16 reisihuvilist. Linna vaatamisväärsusi tut­vustati bussiekskursioonil. Sarnaseid kruii­se on laevafirma lubanud korraldada ka edaspidi.

Ahvenamaal

Enamus on sellest väikesest, Soome hal­dusalasse kuuluvast autonoomsest saa­restikust kuulnud, aga vähestel on olnud sinna asja. Enam kui 6500 saarest ja laiust koosneval alal käib asjaajamine ja kooli­õpetus rootsi keeles, seal on kohalik sea­dusandlik kogu lagting ja oma mees Soo­me parlamendis. Oma lipp ja postmarkki olemas. See 28 000 elanikuga saartekribu mahuks puslena poolele Saaremaale ära.

Saari külastab aastas rohkem kui mil­jon turisti. Mis neid sinna meelitab? Inter­netiportaalidest võite lugeda saarte ilust, punastest kaljudest ja merelindudest tul­vil lahesoppidest. Rikkalik kultuuripärand on talletatud kümnetesse muuseumides­se, saari ilmestavad kaunid kirikud ja nen­de juures ülimalt hooldatud kalmistud. Kättesaadavad on meelelahutuskohad ja majutused.

Seda kõike võis nüüd bussitäis rahvast Juuru vallast ka oma silmaga näha. Ko­hale jõudmiseks oli seekord vaja läbi teha 10 tundi kestev merereis suure 212-meet­rise, 12-tekilise ja 2800 reisijat mahutava kruiisilaeva Baltic Queeniga, mille siht­kohaks oli küll Stockholm, kuid Ahvena­maa huvilised poetatakse pealinna Maa­rianhamina (Mariehamn) reisisadamas va­rahommikul maha. Maha jäid ka ilusad mälestused laeva meelelahutusprogram­mist, kus võis lustida ja lõõgastuda vasta­valt oma soovile ning rahakoti raskusele. Laeval esinesid artistid Eestist, Rootsist, Ladina-Ameerikast ja vist mujaltki. Lapsi naerutas koeratüdruk Lotte, värvi ja põ­nevust lisasid loterii ja auhinnad, Ithaka Maria Rahula esinemine ja ööprogramm.

Tagasisõit kulges pisut väiksema kruii­silaevaga Viktoria I, sealgi toimusid sar­nased programmid.

Ahvenamaal külastati Bomarsundi kind­luse varemeid, Kastelholmi kindlust, va­baõhumuuseumi, kus asub ka vanglamuu­seum „Vita Bjorn", kirikuid ja kümneid muid vaatamisväärsusi.

Artikli maht ei luba laskuda üksikasja­desse. Jääb üle soovitus - käige ise seal ära! Täiuslikuks muutub külastus veel siis, kui kasutate reisijuhti. Arne Timmile kuulub meie tänu sisuka info ja grupi meeldiva esindamise eest.

Viljandimaal

See oli juurukate suurim „väljarändamine" Mulgimaale. Esimene peatus oli Võhma. Kohe tuli meelde kunagi levinud ja olu­korda ilmestav lugu tollasest lihatööstu­sest: Tallinn saab rupskid, Moskva saab liha, Võhma saab haisu ja kisa.

Kui bussijuht Andres Nõmmela sõi­duki uksed valla päästis ja rahvas küün­lavalmistamise ruumikesse tormas, ei jät­kunud seal enam hingamiseks õhkugi. 50 uudistajat said siiski teada, mida uus oma­nik, Šveitsist pärit Peter Wüthrich, endi­se vorstivabriku ruumidest tegi, ja seda­gi, et nüüd saavad ettevõttes ligemale 20 inimest tööd. Valmistatakse küünlaid, kä­sitöökaarte, tehakse T-särkidele tekstiili­trükki, peetekse küünalde ja kingituste kauplust Kift Galerii, kust paljud meist endale sobivaid meeneid sai valida.

Järgmisena ujutati Navesti jõe kaldal asuva Vihi küla Energia talu õu üle uudis­himulike parvega. Talust on arendatud ravimtaimekeskus, kus taimede kasvata­mise, töötlemise ja müügi kõrval korral­datakse teemakohaseid seminare ja loo­dusekskursioone. Noorel ettevõttel on pak­kuda kuulajale nii praktilisi nõuandeid kui ka silmailu. Kellel jaksu ronimiseks, võis teemaja-vaatetornist näha paiga kau­nist loodust, torni ümbritsevatel põldudel värvikaid taimepeenraid: liivateed, vana­emade kohvilaualt tuntud sinetavat sigur­lille, üheksavägist ja palju muud, mille kohta taluperemees lahkelt seletusi jagab. Mõnus teejoomine teemajas lisas olemisele vürtsi.

Siis jõudsime Suure-Jaani valla kesku­sesse, mis kandis enam kui pool sajandit tagasi asulana Valula nime. Evangelist Johannesele pühendatud kirikuaed on vii­maseks puhkepaigaks paljudele tuntud inimestele nagu Johann Köler, heliloojad Kapid, Mart Saar jt. Kiriku sees võis uudis­tada tundmatu autori altarimaali „Kristus ristil", kindral Hans Hendrich von Ferse­ni urnikujulist mälestusmärki, milles pi­davat legendi järgi olema kindrali süda.

Heimtali koduloomuuseum on endi­ses külakoolimajas. Selle asutas 1991. aas­tal Anu Raud oma isa majas tekstiilese­mete muuseumitoana. Nüüd on maja ja selle vara ERM-i kaitse ja hoole all. Muu­seum eksponeerib kohaliku elu-olu ajalu­gu. Kahjuks ei jõudnud me käia huvita­vas Heimtali mõisakompeksis, aga lapse­na selles paigas elanud reisikaaslane Tõnu Runno oskas nii mõndagi bussiaknast näh­tule lisada.

Halliste jõe kaldal asuv Karksi ordu­linnus on üks Lõuna-Eesti vaatamisväärse maid kohti, kuhu ikka ja jälle uudistama sõidetakse. Nii meiegi omad jäljed sinna jätsime. Naastes hoiti pöialt, et ordulinnuse varemetesse ehitatud ja 1778. aastal sisse­õnnistatud Peetri kiriku Pisana viltu vajunud kellatorn veel niipea ümber ei kukuks.

Augustikuu keskel vuras Antsu buss Tallinna poole. See­kord oli eesmärgiks

Kadriorg.

Paigas, mille ligemale 300 aastat tagasi omandas tsaar Peeter I ja kus puhkasid kunagi keiserliku perekonna liik­med, patseerisid nüüd ringi Juuru valla lihtsad kodanikud. Jalutuskäigul Luigetiigist Russalkani mahtus vaatevälja kogu pargi ilu: presidendi roosiaed, Kadrioru lossiväljaku lillemustrid, ainulaadne Jaapani aed. Tallinnas on täna palju ilusat ja uudistamisvääret, tarvitseb vaid huvi tun­da. Meiegi alustasime Tornide väljakust. Hästi heakor­rastatud alal, linnamüüri kõrval, korraldatakse lillefesti­vale ja muid linnaüritusi. Paik on alati täis külastajaid nii meilt kui mujalt.

Seekordne väljasõidupäev lõppes Juuru rahvamaja koh­vikus. Taheti ühiselt öelda meie tublile sõidukorraldajale Antsule häid sõnu ja soovida südamest palju õnne juu­beli puhul!

Hoidkem end infolainel, palju huvitavat on veel ees!