Põlva maakond alustas noorteinfo-alast koostööd Prantsusmaa, Hispaania, Türgi, Portugali ja Itaaliaga
Viis päeva kestnud seminarile valisid korraldajad osalejad paljude soovijate seast, justkui kõige eksootilisemana jäi sõelale ka pisike Eesti ja Põlvamaa. Eestit ja meie maakonda esindasid Põlva Maavalitsuse noorsootöö peaspetsialist Karin Viljus, Valgjärve Valla Avatud Noortekeskuse juhataja Anu Luiga ning Põlvamaa noorteinfo teemailise projekti "Meediasüst" vabatahtlik Kristina Pentsa . Seminar sisu oli väga mitmekülgne, pakkudes nii huumorit, rõõmsat imestust kui ka nukrat tõdemust, et teha ja arendada on veel palju. Et seltskonna omavaheline klapp ning meeskonnatöö sujumine olid erakordselt positiivsed, otsustati koostööd jätkata, kohtuda taaskord teistes riikides ning arendada koos välja efektiivsemaid meetodeid, kuidas noorteinfot mitmekesistada ning sihtgrupini paremini viia.
Eesti noorteinfo korraldusel on kõige enam sarnaseid jooni Prantsusmaa süsteemiga. Sarnaselt meie Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatavale Eesti Noorsootöö Keskusele arendab ja korraldab Prantsusmaa noorteinfot riiklikul tasandil Noorsoo- ja Spordiministeerium. Maakondlikul/piirkondlikul tasandil arendab ja koordineerib Prantsusmaal noorteinfo teenust organisatsioon nimega CRIJ, mille all töötavad omakorda noorteinfo punktid (PIJ). Need noorteinfo punktid on sisuliselt väga sarnased meie avatud noortekeskustega (ANK). Ka meil on tendents selles suunas, et avatud noortekeskused hakkavad edaspidi kandma ka noorteinfo punkti funktsiooni. Põlvamaa noorsootöö peaspetsialist Karin Viljus tõdes, et sai seminari raames kinnitust, et liigume maakonna tasandil õiges suunas ja arendada on veel palju.
Seminari käigus leiti, et Eesti, Prantsusmaa, Portugali, Hispaania, Türgi ja Itaalia kultuuriline, poliitiline ja majanduslik taust on väga erinevad. Portugal, Hispaania ja Itaalia on situatsioonis, kus noorele inimesele tööd lihtsalt ei leidu. Kuvand sellest, et nende riikide noored on laisad ja lohakad inimesed, kes ei viitsi tööle minna ja heal meelel 30-aastasena ikka kodus istuvad, on üks stereotüüpne mull, mil päriseluga suurt seost pole. 23-aastane itaallanna Natalia selgitab, et kuigi ta saab varsti kätte meie mõistes magistrikraadi, pole tal lootustki saada tööle enne kui ta doktorikraadini jõudnud on. Kui siiski. Portugalist pärit Sergio on oma sõnul tänaseks saatnud juba sadu CV-sid, kuid endiselt töötu. Euroopa Noorte projektide raames saab ta vähemalt reisida ning vabatahtlikus korras end ühiskondlikult kasulikuna tunda. Ilmselt just väga suure tööpuuduse pärast on vabatahtlik töö neis riikides populaarne. Ka Hispaania noorteinfo põhiprobleemiks on töötute noortega tegelemine ning muudeks teemadeks suurt aega ei jäägi. Loomulikult tähendab see, et ka nemad seisavad silmitsi "ajude äravooluga".
Prantsusmaa on hädas teistlaadse murega - kodumaa näib neile olevat terve maailm, millest väljaspool on elu praktiliselt võimatu. Nad tarbivad sisuliselt vaid kodumaist meediat, keeli (sealhulgas inglise keelt) ei räägi nad peaaegu üldse ning välismaale minek on nende jaoks tarbetu ja hirmuäratav. "Aga me väga tahame, et nad läheksid ja käiksid ning õpiksid seega oma elu siin uue pilguga, kriitilisemalt, vaatama," rõhutavad prantslased korduvalt. Sealjuures tunnistavad noorteinfo spetsialistid ise, et nende teadmised Euroopa Noored programmi (tänaseks Erasmus+) võimalustest pole just kiita, rääkimata siis noortest endist.
Türklased eraldi noorsootööd ei eristagi. Kui oled õpetaja või õppejõud, on see automaatselt sinu rida. Nende mudel erineb Euroopast nii kardinaalselt, et seda ei õnnestu vist lõpuni üheselt mõista ühelgi neist, kes seminaril osalesid. Türklastel eksisteerivad grupid vabatahtlikest inimestest, kelle ülesandeks on käia erinevates Türgi paikades, otsustada, mis on nende paikade parimad potentsiaalid ning seejärel kirjutada seal asuvatele organisatsioonidele projektid selle kohta, kuidas neid valdkondi võimalikult hästi edasi arendada. Eraldi noorteinfoga tegeleb neil vaid Erasmus+.
Üks väga selge ühine joon kõikide riikide jaoks oli see, et sageli tuleb tegeleda ülevalt poolt tulnud äkkideede täitmisega, mille puhul nende tegelik kasutegur või teostatavus on läbi kaalumata. Samuti nenditi, et lihtsalt informatsiooni internetti üles riputamisest või lugematute voldikute ülesrivistamisest noorteni jõudmiseks ei piisa. Tuleb leida need võimalused, kuidas see info tegelikult noorte huvi püüaks ning kinnistaks. Või veel olulisem, selgitada välja, mis on tegelikult see info, mida vajatakse. Omaette märkimisväärne on seegi, et 3,4 miljoni elanikuga Pays De La Loire piirkonna noorteinfo Facebooki lehel on vaid 1100 jälgijat ning 900 000 elanikuga Nantes linnas asuv noortekeskus nõustas personaalselt eelmisel aastal vähem kui sadat noort. Kohati on see ilmselt ka paratamatus, et sest mida rohkem on inimesi, seda raskem on leida ühiseid nimetajaid ja infokanaleid, mille kaudu nendeni jõuda.
Kõik see illustreerib väga hästi situatsiooni, kus noored on oma valikute ja probleemidega tihti üksi. Uhkeid ehitusi noorte jaoks võib rajada sadade viisi, kuid neisse kasuliku ning efektiivse sisu loomine on keeruline väljakutse, millega on üht- või teistpidi hädas kõik need kuus riiki. Seetõttu on erakordselt hea meel selle üle, et meile on avanenud võimalus alustada nende riikide ja inimestega pikemaajalisemat koostööd. Nii saame me jagada häid kogemusi ja arendada koos välja efektiivsemaid meetodeid, kuidas noorteinfo teenust neis riikides (piirkondades) kvaliteetsemaks muuta.
