Wairakei geoterminaaljaam Koigi Vallaleht

Minu reis teisele poole maakera sai teoks tänu Tartumaa põllumeestele, kes kutsusid mu kaheks nädalaks kaasa Austraalia ja Uus-Meremaa kevadesse. Sõitsime mööda maad, külastasime farme, istandusi ja muid maamajanduslikke ettevõtteid ning kohtusime kohalike eestlastega.

Elu nagu filmis

12. novembri hommikul kell seitse astusime Sydney lennuväljal lennukist maha. Meid võttis vastu karge kevadhommik, lennuvälja ees õitsesid roosipeenrad ja keset seda ilu seisis täisehteis kunstlik jõulukuusk.

Esimesed päevad veetsime Austraalias - sõitsime maha pika tee Sydneyst Melbourne ´ini, mis kaardilt vaadates on ainult üks väike jupp sellest suurest maast. Kahes nimetatud linnas helkisid päikese käes (sooja oli ca 23 kraadi) pilvelõhkujad ning autoteed ületasid üksteist kahel-kolmel tasandil. Linnade vahel laius kõnnumaa. Sealne maastikupilt oli kui filmis: kollastel karjamaadele sõid lihaveistekarjad.

Külastasime ka kaht farmi, kus peeti lihaveiseid. Karju aeti hobustega. Inimesed kandsid teksaseid ja tanksaapaid. Sellele saime ka praktilise selgituse: nimelt on Austraalias väga ohtlikke mürkmadusid. Hullem neist on must mamba, kelle mürk on surmav ning ta mitte ei salva enesekaitseks, vaid ründab, hüppab ohvri najale ja nõelab seni, kuni vastaspool on surnud. "Kaotame iga nädal ühe looma maohammustuse läbi," märkis farmi perenaine Anne Maree Forge.

Austraalia peaks olema kängurute maa ja need loomad on mulle hingelähedased. Kahjuks aga ei näinud me looduses rohkem kui üht kängurukarja, mis näksis rohtu Austraalia pealinna Canberra piiril saatkondade kõrval. Tahaksin uskuda, et kaks korda märkasin neid silmapiiril veel, kuid nad olid nii kaugel, et pead anda ei või.

Papagoisid aga olid kõik kohad täis. Enim oli musta sulestiku ja punase peaga isendeid, sama palju neid, kel kuub hall ja peatutt roosa.

Hommikul käratses Canberra hotelli sisehoovis heki otsas - just meie akna all - aga sihvakas kirev sinise ja punasekirju isend. Kõige ilusamat papagoid nägin enne ärasõitu - see oli peaaegu valge, õige õrna helerohelise tooniga.

Kui meie buss Melbourne ´i hotelli ette sõitis, vaatasin aknast välja ja mõtlesin üht hea juukselõikuse ning huvitava suvekostüümiga naist märgates: see peab olema Margit! Ja kui enamik meie grupi liikmeid bussist väljudes noorikut kohe kallistama tõttas, sain aru, et nii see ongi. Ja ma ei mäleta, et keegi kunagi mind kohates niisuguse huilge kuuldavale oleks toonud kui Margit seal hotelli ees.

Usun, et paljud Koigi Vallalehe lugejad mäletavad Margit Raudkatsi hästi ajast, kui ta oli Koigi osaühingu noor tarmukas loomaarst. Nüüd on ta juba kuuendat aastat Austraalias ning oma elu seal sisse seadnud.

Margit, praeguse perekonnanimega Sanatacatarina, sattus itaallase Antonioga kokku lennujaamas, kui ta oli oma pileti ära kaotanud ja üle chek-ini saali temperamentselt inglisekeelseid sõimusõnu saatis. Järjekorras eespool seisnud Antonio rahustas ta maha, aitas pileti üles leida ning lasi naise järjekorras enda ette. Nii rääkis Margit oma elu pöördepunktist.

Austraalia-päevad lõpetaski see kohtumine, pikk õhtusöök mõnusas kaldapealses tänavarestoranis ning see, kuidas Margiti lauluga rongi peale saatsime. Järgmisel päeval viis lennuk meid edasi Aucklandi, mis on üks Uus-Meremaa tähtsamaid linnu.

Hilisõhtul jõudsime hotelli ning hommikul silmi avades nägime üle tee täisõites rosaariumi, mille taga sätendas meri.

Müstilised paradiisisaared

Uus-Meremaa koosneb Põhjasaarest ja Lõunasaarest. Põhjasaar näeb välja nagu laperdavate tiibadega raikala, keda sealsetes vetes tihti kohata võib. Lõunasaar aga kui vasar, mille üks mütoloogiategelane, pool-inimene ja pool-jumal, merre pillas.

Meeles tasub pidada, et Põhjasaar on soojem, sest ta on ekvaatorile lähemal, ning Lõunasaar külmem, kuna jääb rohkem pooluse poole. Loodus on seal imeline.

Lisaks Põhjasaare hobbitonlikele armsatele ümaratele rohelistele mägedele on seal ka Lõuna Alpid. Mitte küll nii kõrged kui Euroopa omad, kuid päris sarnased. Kuid seal on ka "Sõrmuste isanda" Mordor - must, järsk, lumise tipuga pahaendeline mägi, mis kõrgub teravaleheliste taimedega kaetud kõrbe kohal.

Samas lähedal viskavad maalõhed kuuma vett või auru välja. Wairakei geoterminaaljaamas on see aur torudesse püütud ning selle abil toodetakse elektrit. Vahutavat vetemängu pakub Huka juga Waikato jõel, mis ka kultusfilmist tuttav.

Uhkeid vaateid moodustavad Punakaiki kurrulised dramaatilised mäed Vaikse ookeani kaldal.

Arthur Passil (kuru, mille kaudu saab Lõuna Alpe ületada) on õhk juba kargem, mägijõgede vesi kristallselge ja lehestik kevadiselt heleroheline. Aga vaated nii üles kui alla olid miljoneid väärt.

Lehmad on aasta ringi koplis

Mägede vahele alpiaasale on oma farmi rajanud abielupaar Sorensenid - taanlased, kes müüsid 1992. aastal Taanis maha oma 65 lehmaga farmi ning alustasid piimatootmist Uus-Meremaal. Farmitööd teeb lisaks peremehele üks brasiilia perekond.

Mees oli aastate eest tulnud Uus-Meremaale misjonäriks, ent jutlustamisega leiba lauale ei saanud ja nii tuli hakata farmis tööl käima. Talu 330 lehma lüpstakse kaks korda päevas 30 kohaga GEA lüpsiplatsil, mis asub karjamaade läheduses. Piim läheb kahte 11tonnisesse piimatanki ning hoolimata kõrvalisest asukohast ning viletsast teest viib 48 tonni mahutav piimaauto selle iga päev ära. Keskmine piimatoodang on taanlaste farmis Uus- Meremaa kohta üsna kõrge, ca 5 tonni lehma kohta.

"Uus-Meremaa aretussuund on, et piima tuleb toota rohusöödaga," selgitab Tony Sorensen. "Lisaks peab kari indlema ja tiinestuma kuue nädalaga. Holsteini tõug  ei ole selleks suuteline ning seetõttu kasutatakse aretuses džörsit."

See tõug on oma rammusa piima tõttu Uus-Meremaale sobiv, sest seal makstakse piima kuivainesisalduse eest. Ühe kuivainekilogrammi eest maksab piimandusühistu "Fonterra" 8. 20 Uus-Meremaa dollarit (NZD). Liitritesse ja eurodesse ümber arvestatuna teeb see, olenevalt piima rasva- ja valgu sisaldusest, 44-47 eurosenti liitri kohta.

Päikeseloojangul tulid vaalad

Kuna Uus-Meremaal on sageli maavärinad, ei ehitata sinna kõrgemaid kui kolmekordseid maju. Enamasti ühe-kahekorruselised ning sisehoovidega olid kõik hotellid, kus ööbisime. Tavaliselt oli numbritoa ees laud toolidega, mis pakkus õhtuti hea võimaluse koos veini juua.

Ütluses, et Uus-Meremaa on rohkem Inglismaa kui Inglismaa ise, on omajagu tõtt. Vähemalt hommikusöök oli igal pool inglisepärane - praemuna või omlett, peekon ja vorstike, hautatud oad ja tomatid. Anti ka jogurtit ja puuvilju ning meie suureks rõõmuks oli seal maasikate hooaeg.

Kuna mitmed linnad, kus ööbisime, asusid ookeani kaldal, ei raatsinud ka Vaikse ookeani vett proovimata jätta.

Esialgu pisut kartsin, sest laine, mis Nelsoni linnas randa uhtus, oli ikka päris suur ja vahuse harjaga. Aga koos paari teise hulluga kõndisime siiski vette. Ujumisest muidugi rääkida ei saanud - selleks oli laine liiga kõrge ja tugev.

Päris kõhedaks võttis, kui ta tagasi vajudes jalataldade alt väiksemaid kivikesi kaasa viis. Vesi oli umbes 22 kraadi soe ja Vaikne ookean polegi eriti soolane.

Õhtul läksime rannarestorani, kus toitu oodates kõndisime rannakail. Ja siis tulid vaalad - valgete külgedega pringlid. Üks neist viskas saba püsti ja sööstis meie silme all püstloodis merepõhja. Kohalike sõnul polevat vaal Nelsoni rannavetes sugugi igapäevane külaline. "Nad söövad raisid, kes siin mõõna ajal ujuvad," selgitati.

Kui kõht täis sai, säras mustas taevas Lõunarist. Siiski jäime natukeseks veel mere äärde, et näha ka raisid.

Natuke ootamist ja tiibade laperdades tuligi suur täpiline rai. Näha sai teda tänu sellele, et õhtul on mõõnaaeg ja vesi madal. Vaikse ookeani tõusu ja mõõna vahe on aga kuni kolm meetrit!

Esimesel jõulupühal minnakse surfama

Selle õhtu veetsime koos Nelsonis elava temperamentse väliseestlanna Liiviga, kes Eestist põgenedes oli kaheaastane.

"Teate, ma üürisin kahe nädala eest maja," ütles Liivi pärast õhtusööki. "Läheme teeme minu juures ühe napsi!"

Nii nägin ära ka tüüpilise Uus-Meremaa kodu. Ruudukujulise maja poolitab koridor, mis algab peauksest. Mõlemal pool koridori on kolm ruumi ja lõpus korraliku suurusega vannituba.

Osal majadest pole isegi korstnaid, lõõrist rääkimata, sest üldiselt on kliima soe. Küll aga igatsevad sealsed eestlased natuke hubasust ning mitmed on majja ehitanud kamina.

"Nüüd saan poegadele korraliku jõululõuna teha," oli Liivi uue kodu üle õnnelik.

Nimelt tulevad jõululaupäeval Liivi kolm poega tema juurde ja ta pakub neile korraliku Eesti jõuluprae kartuli, sealiha ning hapukapsaga. Esimene püha aga veedetakse koos Liivi abikaasa sugulastega, süüakse Uus-Meremaa toite ning pärastlõunal minnakse surfama.

Kümme päeva Uus-Meremaal möödusid linnulennul. Kuna meil oli tagasilend ümberistumisega Singapuris ning seal viis tundi aega, oli ka Singapuri linnaekskursioon.

Õhtuses Singapuris oli 29 kraadi sooja. Laevasõidu tegin õlapaeltega kleidis ning õhtusöögiks sõime Hiina toitu jõululaternate all välikohvikus. Taustaks laulis Bing Cosby: "I´m dreaming of the white Christmas..."

Meie valged jõulud saabusid 12 tundi hiljem, kui Helsingi lennujaam tervitas meid lumesaju ja kuue külmakraadiga.