Puhuti sosistavad Contra ja Wimberg nagu üleannetud koolipoisid ehk Luunja kirjanduspäev

„Kes meist poleks kuulnud juttu
kuldse võtmekese loost...„

ümisevad 3. klassi etlejad Luunja val­lamaja poole kepseldes. Ilm on muhe­dalt päikseline ja täna antakse K.E.Söödi nimeline lasteluule preemia kirjanik Wimbergile.

Teatavasti on Wimberg ka telelavastu­se „Buratino tegutseb jälle"autor.

Kes enam mäletab, mitmendat talve loeb üks poiss jõuluvanale üht vahvat luuletust lustakast koist, kes istub ka­pis ja riideid sööb. Sellel kevadel sai ta teada, et luuletuse autor ongi 2011. aasta Söödi preemia laureaat, viguri kirjaniku­nimega Wimberg ehk Jaak Urmet.

Wimbergil ilmus mullu luuleraamat „Rockenroll". Kummalisel kombel selle nimega luuletust raamatus ei olegi. Küll aga kõlab luuletustes rokenroll taustaks leiva praadimisele, saunaskäimisele ja ka esikus võtmete otsimisele. Luun­ja lapsed valisid selle lustlike piltidega raamatu 2011. aasta parimaks lasteluu­leraamatuks.

Tänavu peetakse Söödi preemia pidu uue vallamaja saalis, mis on Wimbergi ja Contra (Wimbergi tõlk võru keelde) saabumise hetkeks täis. Toole tuuakse juurdegi. Wimberg uurib lõbustatult helesinise parukaga tütarlast ja kontrollib igaks juhuks üle, kas tüdruk mängib Malviinat? Piiga noogutab ja punastab.

Nüüd vaatavad luuletajad ja kunstnik Marja-Liisa Plats üle seinal rippuvad las­te illustratsioonid „Rokenrollile."

Valged nartsissid Lehte Hainsalu süles lõhnavad maguspidulikult. Kirjanduspä­eva läbiviija Toivo Ärtis vaigistab pilgu­ga sumina ja avab Luunja 23-nda kirjan­duspäeva. Traditsiooniliselt süüdatakse küünlad luulerattal.

Wimberg räägib oma poeeditee algu­sest, mil ta raamatuid rohkem supitald­riku kõrval luges, kui ise kirjutas.

Raamatu kunstnik Marja-Liisa Plats kiidab laste illustratsioone ja nendib, et temalegi meeldis väiksena joonistada raamatutele pilte juurde.

Loetakse Wimbergi luuletusi. Võru juurtega luunjatari deklameeritud Wim­bergi luuletus „Kodo", mille Contra on võru keelde ümber seadnud, kõlab mah­lakamalt kui algupärand. Ning samavõr­ra ka keerulisemalt kooliealistele saalis-olijatele.

Lohkva raamatukogu pere on suure lustiga lavastanud Jaak Urmeti värsside põhjal loo pereisa argipäevast, kuhu ma­hub nii Duremari rokk kui ka vaevarikas supermarketi perekülastus. Rääkimata raskustest, mis jälitavad kodukokka.

Toredaid luuletusi jagub ka Luunja Keskkooli algklasside „Buratino sünni­päeva" etenduse vahele ja sõnavõtjate kõnedesse. Lõuna-Eesti Wimberg - nagu Contra end nimetab -, muheleb Põhja-Eesti Contraga ehk Wimbergiga ühtviisi üksmeeles pea kõikide etteastete ajal. Puhuti sosistavad Contra ja Wimberg nagu üleannetud koolipoisid. Rõõmsa tandemina esitavad nad lõpuks vaheldu­misi ka ise Wimbergi luuletusi nii võru- kui kirjakeeles.

Austus- ja imetluskõnedes tunnusta­vad Jaak Urmetit ja kunstnik Marja-Liisa Platsi: zürii esinaine Lehte Hainsalu, Tea Kirjastuse esindaja Eve Leete, Lastekir­janduskeskusest Jaanika Palm ja Luunja vallavanem Aare Anderson.

Kui toolilistumise osa kirjanduspäe-vast läbi saab, sulgevad autogrammikü­tid Wimbergi ja Contra piiramisrõngas­se. Jaak Urmet maalib kannatlikult all­kirja ka natuke rebenenud ruudulisele paberile ja avaldab tunnustust osavale autogrammikogujale, kellel on õnnestu­nud samasse märkmikku saada koguni Eesti presidendi signeering. „Minul küll ei ole presidendi autogrammi," nendib kirjanik.

Noorsoojuttu „Kutsutud külaline" oma allkirja maalides paneb Wimberg lugeja­le südamele, et too ei arvaks nagu oleks kummitused päriselt olemas. Kirjanik tunnistab koguni, et tegelikult kartis na­tuke isegi seda raamatut kirjutades. Kui viimane autogrammikütt end lahkuma sätib, teeb Contra ettepaneku, et tegeli­kult võiksid nii pikka kasvu Wimberg, kui ka pea sama pikk Luunja vallavanem seljad kokku panna - siis saab vast näha, kumb meestest ikkagi pikem.

„See on niiiiiiiiiiiiii lahe raamat. Minu kõige lahedam raamat!" näitab lavastu­ses Almamari mänginud tüdruk teisele värsket autogrammi „Kutsutud külali­ses".

„Ma tean! Ma lugesin selle ühe päeva­ga läbi!" kiidab teine, surudes kaenla alla Buratino näidendite raamatut. Malviinat mänginu imetleb Wimbergi autogrammi lugemispäevikust ja jookseb teistele jär­gi.

Allee rõkkab linnulaulust ja suviselt soe maituul kannab endaga avatud köö­giaknast kaasa leiva praadimise hõngu. Köögiraadios mängib rokenroll...