Kaisukarude näitus raamatukogus on armas ja huvitav Valdur Vacht

Väljapanek on suur ja pilkupüüdev. On nii suuri mõmmikuid kui päris pisikesi. Kõige rohkem, 80 mängukaru kinkis raamatukogule Aleksander Matt Keilast. Vanima, 100-aastase kaisukaru tõi näitusele Kerti Peebo, kellele on see vanatädi tütre kingitus.

Psühholoogide hinnangul pakub kaisukaru lastele psühholoogilist tuge, aitab enne uinumist rahuneda ja pakub lohutust, kui meel on kurb. Kaisukarud kosutavad ka paljude täiskasvanute hingi. Üks ilusamaid kaisukarude kogusid on kunstnik Epp Maria Kokamäel.

Pehme nööpsilmadega nukutaoliste liigutavate käppadega kaisukaru sünniajaks loetakse 1902. aastat, mil neid hakati vabrikutes tootma. Varem nägid mängukarud välja nagu päriskarud - enamasti neljakäpukil ja mitte just sõbraliku ilmega.

Kaisukarude kuldajaks peetakse 1920.-1930. aastaid, mil mängukarutööstuses tegi ilma Inglismaa. Pärast II maailmasõda muutsid kaisuloomade olemust kunstmaterjalid ja veel odavamaks muutusid karud siis, kui neid hakati massiliselt tootma Aasia riikides. Kaisukarude taassünniajaks loetakse 1980. aastaid. Siis loodi ka organisatsioon Kogu Maailma Head Karud, kelle eestvõttel hakati tähistama ka rahvusvahelist kaisukarupäeva, mis on 27. oktoobril. Oktoobri lõpuni saab näha ka Keila raamatukogus olevat näitust.

Harju Maakonnaraamatukogus saab ühe käiguga vaadata mitut näitust. Tänu uutele ruumidele on raamatukogul head tingimused erinevate näituste korraldamiseks. Muuseumi galeriis saab vaadata Eesti Loodusmuuseumi rändnäitust „Vereta jaht". Vereta jaht on iga-aastane päris jahile sarnanev üritus, kus relvadeks on fotokaamerad, laskemoonaks mälukaardid ja jahisaagiks hulgaliselt looduspilte. Raamatukogu klaaskapis, kus eksponeeritakse erinevaid kogusid, on väljas harukordsed ja lõbusad pudelisildid. Head äratundmisrõõmu!