Festivalil osales kokku 16 riiki: Bangladesh, India, Iraan, Itaalia, Malaisia, Nepal, Pakistan, Rumeenia, Soome, Sambia, Saksamaa, Sri Lanka, Tai, Türgi, Venemaa ja Eesti. Festivali eesmärk oli pakkuda kogu maailma lastele võimalust kokku tulla, vahetada ideid ning näidata tantsu ja etendustega üksteisele oma kultuuri eripärasid, aidates seeläbi erinevate rahvaste erinevusi paremini mõista.

Meie reis festivalile algas uue aasta esimese päeva lõunal, mil Kohilast Tallinna lennujaama suundusime, et Helsingisse väljuvale lennukile istuda. Sealt edasi viis kuuetunnine lennureis Indiasse Delhisse. Delhis ootas meie 12-liikmelist gruppi ees esimene välisreisile omane seiklus, kui tohutu suures lennujaamas tuli õige värav leida, et kohalikule lennureisile, mille sihtpunktiks Mumbai, ümber istuda. Mumbais võttis meid vastu harjumatult soe kliima.

Tempertuur püsis kogu Indias veedetud aja jooksul 30-34 soojakraadi juures.

Lennujaama olid vastu tulnud meid võõrustavate perekondade esindajad, kuna sel festivalil ei ööbinud noored mitte hotellis. Kingituseks saime tervituskaardid, kuhu parimad soovid oli sisse kirjutatud eesti keeles.

Kodudes majutamine andis meie noortele parema võimaluse tutvuda kohaliku elulaadiga ning näha, millistes tingimustes elavad India inimesed, millised kombed ja harjumused neil võrreldes meie igapäevaeluga on. Kõik „Rõõmupäkkade" tantsijad said omavahel taas kokku alles kaks päeva hiljem festivali avaparaadil.

Avakontserdi eel saime teada, et meil tuleb koos teiste festivalile sõitnud tantsurühmadega esitada ühe India loo järgi ühistants, kus iga rühm tantsib oma esinemiskavas olevat tantsu. Meie valla noored tantsisid Kaerajaani.

Peaesinemine toimus 6. jaanuaril, kui esitamisele tuli 30-minutiline kava. See oli kogemus ja suur väljakutse, sest varem polnud meie rühm kunagi üksinda nii pikalt järjest tantsinud. Esinemine läks üliedukalt, noored andsid endast kõik, et Eestit sellel üritusel vääriliselt esindada. Viimase tantsu lõppedes tõusis publik püsti ning aplaus noortele ei tahtnud saalis kuidagi vaibuda.

Kuna meie noorte tantsurühma esinemine oli sel päeval viimane, siis oli meie etteaste lõppedes lava paksult rahvast täis. Pealtvaatajad tulid lavale lausa kättpidi tänama ning paljud soovisid koos meie noortega ühele pildile jääda. Festivali lõputseremoonial oli Sri Shanmukhananda Auditooriumis 2500-3000 pealtvaatajat e. täismaja. Peale väikest Eestimaa tutvustust saime võimaluse veelkord lavale astuda ning teistele festivali osavõtjatele meie maa kaunist rahvatantsu näidata.

Lõputseremooniale järgnes valge T-särgi pidu, kus noortel oli võimalus koguda oma pluusidele festivali ajal sõpradeks saanud osalejatelt autogramme ja häid soove.

Lisaks festivalile oli meie rühmal võimalus külastada Mumbaist 180km kaugusel asuvat Nashiki linna. Nashiki kolmepäevasel külastamisel võõrustas meid kohalik Ryan International School.

Lisaks tantsimistele Mumbais toimunud festivalil ja Nashikis külastatavas koolis tutvusime loomulikult ka kohalike vaatamisväärsustega: uudistasime Bombay linnaosas asuvat India väravat, käisime India ookeani ääres. Võrreldes kodumaa randadega oli see rand küllaltki räpane ja vette keegi minna ei soovinud.

Nashiki linnas külastasime erinevaid templeid. Erilist meenutamist väärib kaljusse rajatud iidne tempel. Omamoodi elamuseks oli sõit rikšadega. Meie jaoks oli suureks väljakutseks ka kohaliku köögiga tutvumine. Teatavasti on indiapärane söök vürtsikas ning mõnigi kord juhtus nii, et spetsiaalselt meile tehtud „mahedam" toit oli ikkagi liiga vürstine ja seda süüa polnud võimalik.

India tänavatel valitseb mingis mõttes kaos: liigub väga palju inimesi ja liiklusvahendeid (India on rahvaarvult maailma teine riik, rahvaarv 1,2 miljardit).

Nende vahel eksleb ka mõni lehm, kes on India kultuuris teatavasti püha loom. Liikumisvahendid annavad märku pideva signaalitamisega. Esimestel päevadel mõjus see meile väga häirivalt. Mumbais nägime ka tänavat mille ühes suunas suunduvale neljale sõidureale olid indialased võimelised tekitama kaheksa sõidurada.

Väga hea mulje jäi India naiste riietusest: nii rikas kui vaene olid riietatud sarisse, mis oli alati puhas ja särav. See oli kui tasakaaluks tänavatel valitsevale tolmule ja prahile. Loomult on indialane hästi abivalmis, sõbralik ja rõõmsameelne, särasilmne ja ääretult positiivse ellusuhtumisega.

Reisilt saime kaasa palju uusi kogemusi, erinevaid mälestusi ja hulganisti toredaid sõpru ning kinnitust sellele, et Eesti rahvatants on väga ilus, hoogne ja särav.

Et tantsijad nii kaugele festivalile üldse sõita saaks, väärivad suurimat tänu noorte vanemad, nende toetus, mõistmine ja abi andsid lastele suurepärase võimaluse näha laia maailma ning julgustab neid edaspidigi suurtele väljakutsetele järgnema. Suur tänu reisi toetuse eest Eesti Kultuurkapitali Raplamaa ekspertgrupile, Rapla Turismiinfokeskusele, Kohila Spordikompleksile, Kohila Tantsu, Laulu ja Mängu Seltsile ning Kohila Gümnaasiumile.

Ilma kooli juhtkonna ja õpetajate mõistva suhtumiseta ei oleks meie reis teoks saanud.

(Alt vasakult): Kelly Kukkur, Aleksandra Azarova, Gerda Blande, Kristel Ratassepp ja Sigdi Mägi. (Ülevalt paremalt): Andree Hein, Henri Heinmäe, Carl-Robert Reidolf, Silver Kukkur, Ryan Pinto Ryan International School esindaja, Sixten Mägi ja juhendaja Ulvi Mägi.

(Alt vasakult): Kelly Kukkur, Aleksandra Azarova, Gerda Blande, Kristel Ratassepp ja Sigdi Mägi. (Ülevalt paremalt): Andree Hein, Henri Heinmäe, Carl-Robert Reidolf, Silver Kukkur, Ryan Pinto Ryan International School esindaja, Sixten Mägi ja juhendaja Ulvi Mägi.