Tänavu 7. oktoobril möödub selle fotodelgi ujedana mõjuva noormehe, kes end eluajal tagasihoidlikkusest ise kordagi heliloojaks tituleerida ei tihanud, sünnist juba 100 aastat. Terve sajand! Suur osa mitmeid põlvkondi hiljem sündinud eestlasi tunneb tema tähtsamate lugude viise ning teab nende sõnu peast. Raimond Valgre muusika läheb südamesse ega jäta kuulajaid külmaks.

Ema lemmiklaps

Noorelt lahkunud andeka helilooja eluga seonduvat viis aastat tagasi Rapla Kultuurikeskuses avatud Valgre toa jaoks põhjalikult uurinud Rapla Muusikakooli direktor Rita Kikajon nendib, et tegelikult ei saa me täna väga täpselt rääkida ka tema eluloost. „Teada on, et ta sündis Riisiperes, kus ta ema elas mõnda aega sugulaste juures. Raimondi vanemad polnud sel ajal veel abiellunud.

Minu teada tulid nad pärast tema sündi küll üsna varsti Raplasse. Novembrikuus ta juba ristiti. Pere elas suurema osa Valgre lapsepõlve perioodist (kuni algkooli lõpetamiseni) Raplas, vahepeal ka Türil ja Paides, aga millal täpselt ja kui kaua, pole täpselt teada. On olemas kindlad faktid, nagu see, et ta lõpetas 1926 Raplas algkooli ja astus sama aasta sügisel Tallinna Riigi Ühistehnikagümnaasiumi ehitustehnikat õppima."

Nagu iga inimese elus, nii mängisid Raimondigi jaoks tema noorusaastad kujunemisel tähtsat rolli. Pere elas Raplas jõe kõrval asuvas majas Tallinna mnt 9, igati harmoonilises ja kaunis keskkonnas. Tulevasel heliloojal avanes võimalus Raplas ka klaverit õppida - teda õpetas pastor Liivi abikaasa.

Hiljem soetas pere heatahtliku õpetaja soovituste kaudu ka koju klaveri ning muusikahuviline poiss alustas õhinal oma esimesi komponeerimiskatsetusi.

Lisaks muusikale paelus noort Raimondit ka tehnika. Kümneaastaselt ehitas ta linna ühe esimestest detektor- vastuvõtjatest ehk raadioaparaadi.

Rita Kikajon meenutab oma kadunud naabrimemme, kes olla ikka rääkinud, et nägi Raimond Valgret (kuni 1924. aastani oli nende perekonnanimi Tiisel) poisikesena koos ema Lindaga väga soliidselt Rapla tänavatel pikki jalutuskäike-vestlusi tegemas. Riigiarhiivis leiduvatelt fotodelt võib muusikakooli direktori sõnul leida hilisemastki ajast tõendeid, et ema-poja jalutuskäigud-vestlused jätkusid ka viimase täiskasvanuikka jõudes.

Fotodelt on näha neid ka koos restoranides ja kohvikutes aega veetmas või looduses pikemaid väljasõite tegemas. „Raimondi ema oli intelligentne ja ettevõtlik naine, kellel oli kindlasti suur roll tema kujunemisel selliseks isiksuseks, nagu me helilooja Valgret just tema loomingu tõttu tunneme," ütleb Rita Kikajon.
 
„Alustame sellest, et ema oli see, kes ta käekõrval klaveritundidesse viis. Kuigi Valgret paelus pillina enim viiul, just selle pilli kõla ning võimaluste poolest, ei võimaldanud ema talle selle õppimist."

Selge on ka see, et Raimond Valgre oli ema lemmiklaps, kuigi peres kasvasid ka noorem õde ja vend. Tundub küll nii, et nad olid emaga teistsugused kui nende ülejäänud pere.

Viiulit Valgre väidetavalt lõpuks selgeks ei õppinudki, ehkki oskas mängida kitarri, trumme, akordionit ja klaverit vastavalt vajadusele. Rita sõnul polevat aga miski temaga seonduv päris kindel, välja arvatud olemasolevad faktid. „Me ei tea ju temast palju. Me arvame, et me teame ...
Aga see ei pruugi vastata tegelikkusele. Ja osad faktid on samuti küsitavad. Raimondi elu oli küll lühike, aga samas hästi mitmekülgne. Tegemist oli vaieldamatult mitmekülgselt andeka, loova ja õrnahingelise inimesega."

Muusikakooli direktori näol on seda öeldes ilme, nagu räägiks ta mõnest oma kaugest sugulasest või armsaks saanud õpilasest.

Valgre sõjast ei toibunudki

Rita hinnangul jäi tagasihoidlik, kuid musikaalses mõttes hämmastavalt andekas helilooja lihtsalt ajastu hammasrataste vahele.

Valgre loo kurvem periood algas tema hinnangul nõukogude armee koosseisu mobiliseerimise hetkest. „Me ei saa vaadata tema elu eraldi neist ühiskondlikest sündmustest ja kordadest, mis mõjutasid kõiki tolleaegseid inimesi.

Võime endalt sada korda küsida, kuidas oleks läinud, kui ta poleks jäänud oma akordioniga põgenedes Pirita bussijaama restorani akna vahele kinni ühel 1941. aasta juulikuuõhtul. Valgre mängis sealses orkestris.

Restoranis tekkis külastajate vahel lööming ning Punaarmee patrull võttis kinni nii lööminguseltskonna kui ka kõik teised kohalolijad. Orkestrikaaslased olid saanud akna kaudu põgenema, kuid Valgre ei jõudnud koos oma akordioniga nii kiiresti liikuda. Ta viidi patrulli peavahti, kust siis hiljem mobiliseeriti.

Paljud tema kaaslased, kellel olid väiksemad ja kergemad pillid, ju pääsesid. Jäid Eestisse ega pidanud seda läbi elama, mida tema elas. Aga need kõik on vaid oletused."

Valgre võeti kinni ja saadeti Arhangelski oblastisse, kus saatus teda nälja, haiguste, raske töö ja karmi kliima läbi mitmel viisil järele katsus.

Kuid ta suutis ellu jääda ning Eesti Korpusega ühinemise järel taas muusikaga tegelema hakata.

Kuid läbielatu tõttu muutus heliloojas midagi palju sügavamal. „Tema väärtushinnangud ning põhimõtted said sõja käigus vägagi hävitava löögi," lausub Rita Kikajon. „Mulle tundub, et ta sellest enam õieti ei tõusnudki."

Hoolimata kõigest kirjutas Raimond Valgre muusikat ikka edasi, aga kahjuks ei ole tema tolleaegsest loomingust täna palju teada. Eesti okupeerimist juhtinud Andrei Ždanovi eestvõttel algas võitlus kõige lääneliku vastu nõukogude muusikas, millega seoses keelati saksofoni kasutamine, tangod, fokstrotid...

Palad, mida Valgre lõi ja mida ei aktsepteeritud, sest neil olid keelatud rütmid, jäid hiljem teadmata kadunuks. „Sellest perioodist ongi „Saaremaa valss" vahest ehk kõige tuntum lugu," räägib Rita Kikajon. „Aga ma ootan huviga ega ole lootust kaotanud, et ilmub välja vihik nende lauludega - neid olevat olnud üsna palju ja need olevat pärast tema surma olnud Raimondi ema käes. Keegi, keda me näinud pole ega nimepidi tunne, olevat sellel vihikul seal järel käinud. Väga võimalik, et see vihik lebab praegu unustatult kusagil pööningul. Tahan uskuda, et see pole hävinud ja ilmub välja, kui on õige aeg."

Leningradlanna Niina Vassiljevnale saadetud ja õnneks säilinud ning avaldatud kirjavahetusest saame kogeda Raimond Valgre samasugust õrna ja tundlikku natuuri, mis avaldub tema muusikaski.

Rita Kikajoni sõnul on helilooja tunnetus enim kohal neil hetkil, kui tema palasid esitatakse või kuulatakse. „Muusikas tuleb tema loomus muidugi kõige ehedamal kujul välja. Erinevate eluperioodide loomingus on tema loomingu mõjutajateks olnud erinevad naised, kellele mõeldes on sündinud imelised viisid.

Hilisemal sõjaperioodil ja ka mõneti pärast sõda hoidis teda tõepoolest eelkõige elus Niina, kellesse ta armus ning kellele kirjutatud kirjad on peaaegu ainsad, millest saame teada, mida ta tol ajal mõtles ja tundis."

Rita Kikajon viitab, et tänu kirjavahetusele teame ka Raimond Valgret kui andekat joonistajat, sest Riigiarhiivis on tema joonistusi eraldi säilinud vaid üks. Lisaks mõned, mida talle omistatakse, kuid ei pruugi olla tema tehtud. Üks neist võib täiesti vabalt kujutada endast pildikest toonasest Raplast ...
Kuid me ei tea. Me saame vaid oletada, Rapla helilooja Raimond!