Rapla Korvpalli vaim pärast meistriliiga lõpumängu saalis juubeldamas
FOTO: Rapla Teataja
Rapla Korvpalli sõnumeid aitas lahti kodeerida ja vahendas Rapla Korvpallikooli südametunnistus, tegevjuht ja treener Jaak Karp. Rapla Korvpall, nähtusena oled orbiidil püsinud mõne aasta. Vana sa tegelikult oled?
Kuidas võtta. Praegu teatakse mind laialdaselt meeste meistriliiga meeskonna TYCO Rapla järgi, aga tegelikult sai asi alguse aastal 1996 hoopis tüdrukutest, mil pandi kokku naiste meistriliga sats ja võeti juurde treenima tüdrukute pundid. Noortega on tööd tehtud aastaid. Tõsiasi on paraku see, et avalikku huvi tuntakse esmajoones meeste korvpalli vastu. Meeste võistkond on asja nii-öelda kobrutama ajanud, nähtavale ja pinnale toonud. Enne viimase kolme aasta võidukäiku on kõvasti verd, higi ja pisaraid valatud, et selleni jõuda. 11 aastat tagasi, kui Jaak siia tuli ja asja üle võttis, tekkis selgelt täiesti uus hingamine, kuigi Korvpalliklubi Rapla (hiljem muutus Rapla Korvpallikooliks) oli selleks ajaks juba loodud ja spordikool üle võetud. Põhi on olemas?
Jah, kogu aeg on olnud. Nii mu praeguste treenerite, lapsevanemate kui toetajate hulgas leidub neid, kes on siinsamas kunagistel spordikooli aegadel treeningutel käinud. Pinnas on kogu aeg väga hea olnud. Me mängisime kõigi vanuseklassidega eelmisel hooajal 9 kuu jooksul kokku 422 võistlusmängu. Bussikilomeetreid välisvõistlustele tuli kokku täpselt 33 715. Sinu meeste võistkond on vaat et lõppenud hooaja enim kõne all olnuid. Naiste võistkond mängib nüüd ka meistriliigas. Kuhu edasi?
Praegu võibki öelda, et lõpuks ometi olen püramiidi valmis ehitanud. Mitte muidugi päris valmis - arenguruumi on alati -, aga konstruktsioon on paigas. Põhi, keskpaik ja ka tipp on olemas ja need on tulnud loomuliku arengu tulemusena.
Põhja sai laotud kaua, et üldse oleks, kuhu see meeste sats otsa panna. Mulle meeldib, kuidas minu korvpallikooli eri osad koos funktsioneerides üksteist toetavad. Meeste eduga tõmban ka noortele, tüdrukutele ja naistele tähelepanu. Hetkel võin öelda, et kasvatan oma rüpes meistriliiga võistkonnale väärilist järelkasvu ja samas on seesama orbiidil püsiv meeste korvpall kõigile tagantpoolt tulijatele oluliseks stiimuliks. Sa ei lase uue hooaja eel platsi puhtaks lüüa, nagu mõne Eesti meeskonna treener tavatseb teha?
Paratamatult tuleb mu treeneritel ka väljast uusi mängijaid juurde võtta, aga mitte sama süsteemiga, et kaks meest jätame ja ülejäänud võtame uued. Eesmärk on nii vanu kui uusi mängijaid meeskonnana läbi hea töö paremaks treenida. Siin on oluline vahe. Neid kokku klopsitud satse on Eestis tulnud ja läinud kogu aeg. Rapla Korvpalli eesmärk on, et meil ei tuleks enam meistriliigas vahesid sisse. Et korvpallikoondis jääb kestma, nagu Rapla linn jääb kestma. Palju sinu rüpes hetkel korvpallijärelkasvu treenib?
Jämedalt öeldes 150- 160 erinevas vanuses last. Kõige nooremad on umbes kuueaastased. Alustame hiljemalt esimeses klassis. Mitte kohe spetsiifilise korvpalli-, vaid lihtsalt üldise arendava treeninguga. Lapsel peab tekkima trenniharjumus, nagu tal tekib koolis käimise harjumus. Oma sportliku vormi eest hoolitsemine peab saama loomulikuks rutiiniks. Kõigist ei pea tulema tippsportlasi, aga ilma masside treenimiseta me tippe ei saa. Sport ei tule kahjuks kellelegi. Ka lihtsalt terved, heas vormis ja edasipüüdlikud endised kasvandikud on need, kelle üle ma uhke olen. Nemad on need tulevased lapsevanemad, kes toovad oma järeltulija korvpallitrenni. Või meie tulevased sponsorid ja toetajad. Kelle nägu sa täna oled, Rapla Korvpall?
Ma arvan, et mind peaks vaatama tervikuna. Eelkõige oma treenerite nägu, sest nemad on need, kelle õlul ma püsin. Treeneri positsioon Eesti ühiskonnas on ja kahjuks ilmselt ka jääb mõneks ajaks alahinnatuks. See on tänamatu töö ja kõik, kes seda teevad, on üdini selle ala fännid. Nad teavad täpselt, et neil pole ühtegi vaba nädalavahetust. Palka ja positsiooni ühiskonnas pole ollagi. Aga need mehed ja naised ei tee midagi muud, sest korvpall lihtsalt ongi ainus asi, millega nad tahavad tegeleda. Meil on seitse treenerit ja ma olen nende fanatismi nägu. Kui keeruline on korvpallile sponsoreid leida?
Väga keeruline. Jaagu, Indreku (Ruut, TYCO Rapla peatreener) ja teiste tööd jälgides olen aru saanud, et ka väga edukate ja ettevõtlike inimeste jaoks on raha küsimine korvpallile ja selle tähtsuse selgitamine keeruline tegevus. teisalt on Rapla väike. Selles tillukeses kogukonnas, eriti kui nad viibivad kõik mängude ajal saalis, on jälle selge, mis see korvpall meile kõigile tähendab. Meie poolfinaal Cramoga oli sel aastal kõvem kui neil finaal Rockiga - pinge ja vaatemängu osas. Inimeste ootused on suured ja ega me nendega, kellel on 7-8 korda suurem eelarve kui meil, lõputult ei jaksa võistelda. Miljonilise eelarvega klubiga kulla eest rinda pistma minna on ikkagi raske. Mis sinu kuulsuse taga veel on?
Tead, naljakas, aga kui Eesti Korvpalliliidul on vaja, et keegi läheks kusagile kooli või heategevusüritusele esinema, siis helistatakse kõigepealt siia minu juurde Jaagule, mitte suurtesse linnaklubidesse. Eelmisel hooajal tegime vähemalt seitse koolikülastust, ka väljaspool maakonda. Üritame väga personaalselt läheneda, et inimesi oluliste mängude ajaks saali saada. Treenerid käivad öösel korvpalle puude otsa riputamas ja postkastidesse flaiereid jagamas. Organiseerivad vetsupaberite viskamist hooaja lõpus, mis tänavu kõvasti furoori tekitas ja mida kõike veel. Mujal on selleks turundusosakonnad ja eelarve. Meil entusiasm. Rockil või Cramol on saali mänguks ettevalmistamiseks terved meeskonnad, meil Jürgen ja Janne, kes kahekesi selle töö ära teevad. Hea tahtmisega on võimalik imesid teha. Mida sinu puhul veel erandlikku täheldatakse?
Mul on siin Raplas suurepärane vana spordikooli maja, mille Jaak tahab lähitulevikus kaasajastada ja juurde ehitada korvpallimuuseumi.
Meeskonnal on traditsioon, et pärast mänge käiakse alati pubis söömas. Rahvas teab seda ja fännid saavad samal ajal meeskonnaga ühist õhku hingata, nende võitudelekaotustele vahetult kaasa elada ning pingevabalt suhelda. Rapla korvpallurid on fännide jaoks reaalsed ja olemas.
Aga kõige tähtsam on see, et kevadel käisid siin korvpalliga seotud isikud Lätist ja Ukrainast, kes tegid mõlemad eraldi sarnase tähelepaneku: siinne kossupublik koosneb kõigist ühiskonnagruppidest. Lapsed siblivad ridade vahel ringi, kõik kohad on neid täis. Esindatud on kõik vanuseastmed kuni pensionärideni välja - ja mitte sugugi ainult mehed!
Väliskülalised ei jõudnud ära imestada, kui palju naisi, lapsi ja vanemaid inimesi mängu ajal saalis viibib. See ongi minu vaim, Rapla Korvpalli vaim.