Vigala Sõnumid

Traditsiooniliselt käisime 28. märtsil Lennart Meri sünnipäeva tähistamas Velise rahvaga, seekord süüdati tuled Paisumaal. Ühiselt pidasime 22. Juu nil Päärdu küla jaanipäeva. Ilmataat soosis meid ning jaanilõke lõõmas seekord Kangro-Vanatoa talu maadel.

Kuna 2012. aasta oli välja kuulutatud aktiivse vananemise ja põlvkondade solidaarsuse aastaks, siis Päärdu naisseltsingu aktiiv otsustas korraldada erinevate põlvkondade käsitöönäituse Venematsi talus. Töid toodi ca 260, nobenäppe oli kokku 30 inimest neljast põlvkonnast. Vanemad tööd olid pärit üle-eelmisest sajandist, ei puudunud näituse aukohalt Päärdu Perenaiste Seltsi lipp 1929. aastast.

Meie käsitöönäitust külastas ca 120 inimest nii lähedalt kui kaugelt. Päärdu küla tegemised leidsid kajastust mitmel korral ka „Raplamaa Sõnumites". Päärdu küla naisseltsing eesotsas Naima Maalinnaga pälvis tunnustuse „Raplamaa Aasta Tegu 2012" - näitus piirkonna käsitööst ja kirjavarast. Aitäh, näitusest osavõtjatele ilusate tööde eest, aitäh ürituse organiseerijatele!

Juuli alguses võõrustasime Velise Perenaiste Seltsi rahvast, tutvustades neile meie küla vaatamisväärsusi ja esivanemate käsitööd. Juulikuu lõpupäevil tegime küladeekskursiooni Eestimaa kagupoolsemasse nurka - Setomaale. Kuna ühepäevane sõit oli pikk, siis tutvusime Setomaaga põgusalt, kuid siiski nägime läbisõidul huvitavaid kohti. Taevataat oli järjekordselt meie poolt - saime ekskursiooniks möödunud suve kõige palavama päeava. Ekslesime läbi vaikse ja rohelise Elva linna.

Tänu Tartu-Valga raudtee ehitamisele 1886 - 1889 sai Elvast suvitajate meelispaik. Linn meelitab puhkajaid kauni Verevi järvega, kus on mõnus supelda. Silmailu pakub ka Arbi järv ja selle heakorrastatud ümbrus. Kõrgemal kaldal paistab kena laululava.

Võibolla vähesed teavad seda, et siin, Tartumaa muuseumis asub tõeline rariteet - esimene eestikeelne gloobus, mille on valmistanud Hurt-Meyer. Eesti kohanimedest on sinna mahtunud vaid Tallinn ja Tartu.

Edasi kulges meie tee Luke mõisa poole. See 13. sajandil ehitatud mõisakompleks kuulus Löwenwolde suguvõsale, mis sajandite jooksul on oma omanikke vahetanud ja sõjakeeristes maha põlenud. Praegusel ajal haldab seda mõisa ja parki SA LUKE MÕIS, mis loodi 2007. aastal. Sihtasutus seisab hea, et taastada valitseja maja, mis oli kunagi vallamaja ja kool. Kodanike algatusena on korda tehtud historistlikus stiilis kärnerimaja, paviljon ja prantsuse stiilis mõisapark ning kaskaadina langev tiikide süsteem. Pilku püüdis pargis asuv Eva kuju.

Vana Tartu-Võru mnt ääres asub Varbuse hobupostijaam, mis on ehitatud aastatel 1861-63. Täna asub seal meile tuntud Maanteemuuseum, mille rajamise algusaastaks on 2001. Varbuse postijaam on üks terviklikumalt säilinud postijaamu Eestis, kus on Baltimaade parim teehöövlite kollektsioon.

Meie rahvale tegi äratundmisrõõmu Vati sild. Siin saab sõita eesti ainulaadse postitõllaga mööda Postiteed. Muuseumi territooriumil külastasime ka väikest vanade laadatraditsioonidega talurahvalaata.

Meie reis läks läbi Setomaa „pealinna" Värska. Linn on tuntud eelkõige oma sanatooriumi ja mineraalveega, mida kasutatakse ka spaas. Möödudes kirikaiast, saime teada, et sinna on maetud Seto leeloema Anne Vabarna. 

Päärdu küla kindavaip
Vigala Sõnumid

Mitte kaugel asub Seto Talumuuseum oma 19. sajandi lõpu taluarhitektuuriga, mida iseloomustab kinnine talutüüp. Muusemis nägime palju huvitavat, mis on seotud Seto käsitöö ja kultuuriga. 2004. aastast on avatud muusemi juures tsäimaja, kus pakutakse ehtsaid seto roogasid.

Päeva sobis ideaalselt Taevaskoja - koht, kus taevas puudutab maad, külastamiseks. Taevaskoja maastikukaitseala on ammu kuulus oma kivipadjandite, emalätte, neitsikoopa, salakuulaja kivi ning hüdroelektrijaamaga. Suure Taevaskoja kalju juures on Ahja jõe ürgoru sügavus 32 m ja kalju pikkus 150 m. Väike Taevaskoda asub 0,5 km allavoolu. Emaläte on Taevaskoja suurim allikas, allikaveed on Väikse Taevaskoja kaljusse suure koopa uuristanud, seda nimetatakse Neitsikoopaks. Nende vaatamisväärsustega tutvus suurem osa meie reisiseltskonnast.

Väiksemat osa sellest huvitas hoopis mõnus 45 minutine reis parvlaevaga „Lonny" paisjärvel. Järve pindala on 54 ha ja meie jahutav reis kulges 3 km ülesvoolu ja tagasi. Me libisesime mööda Laaritsamäest, Kindapäkamäest, Kivipaku mäest ja teistest huvitava nimega mägedest. Giidil oli iga mäe kohta mingi huvitav lugu rääkida.

Õhtu edenedes sõitsime mööda Otepää Maarja kirikust, kus pühitseti sini-must -valge lipp 04.06.1884. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsi eestvõttel.

Vähesed võibolla teavad seda, et üks lipu õmblejatest oli preili Miina Hermann (Härma), meile nii hästi tuntud helilooja ja koorijuht. Vaatamata väikesele bussirikkele ja tänu tublidele meestele, jõudsime ööhakul õnnelikult kodumaile. Aitäh, toredale bussijuhile Ahtole, kes suutis terve pika päeva meie närtsinud vaimu virgena hoida. Täname ka Vigala Vallavalitsust, kes ikka oma toetava õla meie tegemistele alla paneb.