Julia Katok teab rääkida iga hobuse loo. Kuna, kus ja kellest sündinud, millised on sportlikud saavutused. Hobuseid on Rebala tallides aga üle poolesaja.

"Enamik neist kuulub osaühingule Rebala Tallid ehk siis meie perele, aga meile on toodud ratsusid ka ratsastamisele ja lihtsalt hoiule. Põhitegevuselt oleme me ikkagi hobusekasvandus," kõneleb perenaine tallide kohta.

Hobusekasvandus tähendab seda, et siinsed märad peavad aeg-ajalt mõnda teise kasvandusse või kogunisti riiki seemendusele sõitma. Nii on märad käinud Lätis, Leedus, Soomes ja Rootsis ning tulnud tagasi varsaga. Hollandist on käidud paaritumas kogunisti olümpial osalenud täkkudega.

Rebala tallides peetakse põhiliselt kolme tõugu hobuseid: Eesti sporthobust, Eesti sportponi ja Eesti hobuseid. "Sündinud varsad kasvatame üles, ratsastame ehk siis koolitame võistlushobusteks," räägib perenaine, kes ise on hobustega sinasõber täpselt kolm kümmend aastat. "Kuue aastaselt viidi mind esimest korda Tallinna Hipodroomile ratsa trenni," mäletab ta. Sellest peale on hobused olnud talle head kaaslased.

Takistussõidus on Julia Katok kuulunud Eesti koondisesse. Ka oma abikaasa Dmitri Dementjeviga sai ta tuttavaks just tänu hobustele, koos ratsutades.

Kakskümmend aastat hobusekasvandust

Hobusekasvandust hakkasid Julia ja Dmitri pidama Harku vallas Tiskres juba paar kümmend aastat tagasi. Kui seal maa aga ehituse alla võeti, hakati otsima uut paika. Ei saadud ju loobuda tegevusest, mis korraga oli nii töö kui ka hobi eest.

"Siin Rebalas oli müügil vana vasikalaut. Ostsime siis ära," meenutab Julia. Sel ajal asutati ka osaühing Rebala Tallid. Nüüd on sellel osanikke kolm - Julia, Dmitri ja poeg Vitali. Tema on alles kümnene ja läheb viiendasse klassi. "Aga mehe eest väljas igal pool," kiidab ema. Tööjaotus on perefirmas väga selge - ema Julia tegeleb hobustega, peremees Dmitri hooleks on masinad, põllud ja ehitus, poeg aitab aga mõlemaid ja treenib seejuures hoolega.

"Sel aastal on ta võitnud poni klassis Riko Silveril kaks Eesti meistrivõistluste etappi omas vanuseklassis," on ema poja saavutuste üle uhke. Ja tutvustab ka Riko Silverit - see on väiksemat kasvu Eesti tõugu ruun. "Väga elavaloomuline ja uudishimulik," iseloomustab perenaine.

Rebala tallides töötab neljanda inimesena ratsastaja Fausta Mäe. Tema on sündinud ja kasvanud Lääne-Virumaal, siia aga tulnud just hobuste pärast. Fausta on samuti lapsest saati tegelenud ratsutamisega, aga suured võidud seni veel puuduvad. Nüüd, õpetades ja koolitades kuuma ja graatsilist Alfons Rad, loodab Fausta ka ise esimesed medalid võita. 

Ratsastaja Fausta Mäe treenib ise ja õpetab kuuma ning graatsilist Alfons Rad. Ehk on Rebala tallides peagi võistlustules üks Eesti meistertandemeid?

Belgia ardenn - ainukene Baltimaades

Ühte hobust on perenaisel eriliselt hea meel esitleda. Aga see hobune on ka hoopis teistsugune kui kõik teised - turi on tal tugev nagu vägimehe ratsul, kabjad laiad nagu labidad.

"Tema on ainuke Belgia ardenni tõugu hobune Baltimaades, toodi meile Hollandist," imetleb perenaine ka ise suurt, tugevat ja rahulikku looma. Veel on toodud Rebala tallidesse hobuseid hoiule Moskvast, Rootsist, läbirääkimised käivad ühe Soome hobusekasvatajaga.

Ühe hobuse pidamine Rebala tallides maksab 200 eurot kuus. See raha sisaldab talli maksu, lisaks kolm korda päevas tavatoiduga toitmist. "Lisatasu eest on ette nähtud hobuse eritoit, treenimine, ravimid ja sepa teenused," tutvustab perenaine tallis pakutavat. Lastele maksab treeningtund 15 eurot, täiskasvanule 20.

Meie nimekamatest ratsutajatest treenivad Rebala tallides eesti koondise liikmed takistussõidus Dina ja Toomas Tragel.

Hobustele ja ratsutajaile võistlus- ja treeningpaiga rajamine, mis vastaks euroopa standarditele, ehk oleks 20 x 60 meetrit, ongi perenaise kinnitusel nende suurim mure. "Leader- programmist saime raha puhke- ja õpperuumi ehitamiseks, nüüd kirjutame EASile projekti võistluspaiga rahastamiseks," ütleb perenaine, kes ise õpib veel turismindust. Ka on lõpetanud ta Tartu Ülikooli juures hipoteraapia kursused ja viib puuetega noortele läbi ka raviratsutamist.

Kui vald aitaks veel ka ühistranspordi läbi Rebala küla korralikult käima panna, oleks trennis käivatel lastel lihtsam liigelda, ohkab perenaine. Muud asjad on töökas pere ise korda saanud. Isegi nõukogude ajast söötis vanad heinamaad künti üles, sügisel tahetakse timut peale külvata.

"Tööpäevad on meil ikka 12-13 tundi," ütleb Julia Katok. Kui hobused on töö ja hobi korraga, siis ei tundu see sugugi võimatu. Korraga hõikab Julia, kes väga head eesti keelt räägib, Dmitrile midagi vene keeles. "Mis keeles te hobustega suhtlete," ei saa mitte küsimata jätta. "Hobune keelt ei mõista," on Julialt vastus kärme tulema. "Hobune saab aru suhtumi - sest ja hääletoonist," naerab ta siis.