Rein Ottoson - pühendunud purjetamisele ja treeneritööle
"Cramo konteinerid üles seada, wc, vesi ja dušš sisse, et purjetajad end pesta saaksid ja tualetis käia ning riietuda, rohkem meil polegi vaja." Nii väikesed on purjesporditreeneri Rein Ottosoni soovid, mille täitmisel saaks Leppneemes tegutseda tema purjespordikool. Ta on sellest rääkinud ka Leppneeme külakoosolekul 2008. aastal ja külarahva seas oma soovile poolehoidu leidnud, aga paraku pole soov senini täitunud. Masu tuli vahele ja Leppneeme sadam jäi noortele purjetajatele kättesaamatuks.
Rein Ottosoni purjespordikool, mis peagi saab 15-aastaseks, alustas tegevust pereettevõttena ja on seda tänini. "Mina, mu naine ja poeg Taavi," ütleb Ottoson. Nemad kolmekesi moodustasidki pikka aega selle kollektiivi, kelle õlule kogu kooli tegevus toetus.
Õnnelik inimene
Rein Ottoson on ise öelnud, et ta on õnnelik inimene - pole elus muud teinud kui purjetanud. Ta on Pirital sündinud, 10-aastaselt purjetama hakanud ja teeb seda tänaseni ning tähistab sel aastal oma treeneritöö 40 aasta täitumist. Valitsuselt pälvis Rein Ottoson äsja elutööpreemia pikaajalise ja tulemusliku töö eest treenerina purjespordi arendamisel.
Taavi Org, tema esimene treener, hakkas esimesena Nõukogude Liidus lastele purjetamist õpetama. "Minu juht ja õpetaja," ütleb Rein Ottoson esimese treeneri kohta. Ka Reinu ema vennad olid purjetajad ja jääpurjetajad, kes teda sellele alale ei suunanud, küll aga tundsid rõõmu tema sporditegevusest ja juhendasid ning aitasid jääpurjekat ja jahti ehitada. Reinu järel hakkas sama spordiala ka tema venda köitma, kes sõitis NL-i rahvaste spartakiaadil 6. kohale. Temast sai rohkem avamerepurjetaja, kes veel paar aastat tagasi purjetas kaugsõidujahtidel.
"Vend, sõbrad, Pirita poisid," loetleb Rein neid, kellega koos sai purjede all merd tundma õpitud. See oli loomulik tegevus poistele, kellel kodu juures ehitati purjekaid nii Pirita laevatehases kui ka jahtklubi töökojas. "Kogu N Liidu sportlaevad tehti Pirital," räägib Ottoson. Ka Moskva olümpiamängude Finnid ja 407-d valmisid Tallinnas Koplis, kuhu Pirita laevatehas enne olümpiaregatti üle kolis.
Rein Ottosoni purjespordikool
Alates 1972. aastast laste treenerina tegutsenud Ottosonil on olnud nii palju õpilasi, et nende koguarvu ta peast öelda ei teagi. Praegu on Rein Ottosoni purjespordikoolis 84 noort aktiivset sportlast, neist tüdrukuid on 11. Ottoson on koolis saanud endale kõrvale noore treeneri, oma endise õpilase Raivo Randmäe. "Ta on tubli 4. astme treener, hea eeskuju noortele, lõpetanud Tallinna Ülikoolis bakalaureuse ja saanud magistrikraadi," kiidab Ottoson.
1. juunil 1997. aastal alustas tegevust Rein Ottosoni purjespordikool. See oli tookord esimene Eesti Vabariigi Haridusministeeriumi koolitusloaga tegevust alustav spordikool, mille avamisel hakkas purjetamist õppima 30 last.
"Perekond on tähtis," rõhutab ta. "Kogu mu karjäärist on pool mu abikaasa teene, kes on mind algusest peale toetanud." 35 aastat abielustaaži on selle toetuse kinnituseks. Purjetamist võib alustada treeneri sõnul pärast 2. klassi lõppu, 8-9-aastaselt, aga võib ka hiljem. "Kunagi pole hilja, tähtis on, et laps ise tahaks purjetada," sõnab Ottoson. Praegu on palju ka laste sundimist, vanemad püüavad ise lapse eest elada. Panevad lapse mitut asja tegema ja tulemus on igal pool alla keskmise. Teatud ajal, puberteedieas tuleb küll mõnda tagant sundida, aga väljalangevust on purjespordikoolist vähe. Väiksest peast on juba näha, kellele meri meeldib, ja see vaevalt et purjetamist jätab, teab kogenud treener.
Purjespordikoolis käib tegevus kahel rindel: 1. maist septembri lõpuni purjetatakse, 6 kuud tehakse üldfüüsilist trenni.
Purjetamine pole odav spordiala, kuid pole ka üle mõistuse kallis. Sponsoreid leida pole kerge, tunnistab treener. Mõned siiski on: Honda Catwees hooldab ja remondib tasuta paadimootoreid, Reval Café toitlustab parimaid ja aitab jõulupidu korraldada, Viimsi vald toetab tiitlivõistlustel osalejaid, parematele annab toetust ka Eesti Jahtklubide Liit ja kellel juba häid tulemusi, neid toetab ka EOK ning võimalik on saada riiklikku isiklikku stipendiumi. Üldiselt on aga kulud lastevanemate kanda. Kulusid hoitakse kokku spartalike tingimustega leppides, üheskoos võistlustele reisides jne.
Purjetamist on ikka saatnud kalli ja rikastele kuuluva spordiala oreool. Ottoson kummutab selle müüdi: laste Optimisti saab 1200 euroga. Õppemaks on 50 eurot, millest lapsevanem saab tulumaksu tagasi. Laps saab spordivahendid - paadi, riietuse jm, treeneritunnid kogu õpetusega, metoodika, saalid ja ujulas privaatrajal ujuda 4 päeval nädalas.
Ottosoni kõige tublim õpilane praegu on olümpialootus Karl-Martin Rammo, kes kaks aastat järjest on pälvinud ka Viimsi valla parima meessportlase tiitli. "Olin üle 100 päeva Karl-Martiniga ära välismaal treenimas," jutustab Ottoson argipäevatööst. Äraolekul asendavad teda treener Raivo Randmäe ja poeg Taavi Ottoson, kes tegeleb jõutõstmisega, on aga isa kõrval talle treeneritöös lapsest saadik abiks olnud, teisi merel päästnud ja aidanud. Tema teeb Ottosoni õpilastele jõusaaliprogramme ja koostab dieete.
Treener ja tema kasvandikud
Rein Ottoson on töötanud treenerina ka jaapanlaste ja soomlaste juures. "Jaapanlased on kuulekad ja töökad," jutustab ta. "Nagu meister ütleb, nii ka on, vasturääkimist pole ja et jaapanlase arvamust kuulda, selleks peab nendega kaua koos olema."
Jaapanlased said oma esimese olümpiamedali purjetamises 1996. aastal, kui Ottoson nendega töötas. "Ma koolitasin rohkem nende treenereid," jääb ta tagasihoidlikuks. "Kuid selles medalis võib natuke olla ka eestlase abi," nõustub ta.
Vennad Tõnisted on Ottossoni seni kõige silmapaistvamad õpilased, kahekordsed olümpiavõitjad, kolmekordsed NL-i juunioride ja kolmekordsed täiskasvanute meistrid. Treeneri sõnul olid nad head trenniskäijad ja tegutsesid paadis nagu üks mees. "Tiitleid on neil palju, aga nad on ikka jäänud sama lihtsaks, ausaks ja usaldusväärseks," kiidab treener. Eesti purjetajad on läbi aegade koju toonud kokku 4 medalit, neist 2 on Tõnistete saak. Tõnu on nüüd džuudoliidu president ja Toomas Eesti Jahtklubide Liidu juhatuse ja riigikogu liige. Mõlemad on toetanud oma treeneri purjespordikooli ja aidanud edendada purjetamist.
Kuulsaimate kasvandike järel on tulnud uued tugevad ja lootustandvad noored: Karl- Martin Rammo, Anne-Mari Luik, Lauri Väinsalu. Kaks esimest on olümpiamängude kandidaadid, Karl-Martin kandidaat nr 1. Nemad ja Georg Haud on Ottosoni kooli kõige silmapaistvamad kasvandikud, tema enda ja Randmäe õpilased. "Kooli parimad on Viimsi vallast," täpsustab ta.
Viimsi võimalus
Rein Ottoson kiidab Viimsit - kooli head ujulat, pallisaale, jalgpalliväljakut, väikese kooli korvpallisaali ja soodsaid rendihindu, mis on odavamad kui Tallinnas. Kui veel ka kooli staadion valmis saaks, ootab treener pikisilmi. Viimsist käib Rein Ottosoni purjespordikoolis 26 aktiivset last. "Kes Viimsis sporti tahab teha, see saab," arvab treener Ottoson, kes talvel puhkab vaid laupäeviti, suvel aga peab normaalseks seda, kui kahe kuu jooksul ühe vaba päeva saab.
Treener rõhutab kõrghariduse tähtsust oma spordiala juures. "Keskharidusega inimest ma tippu ei aita, sel pole mõtetki," on ta resoluutne ja loetleb purjetajaid, kel lisaks headele sporditulemustele on ka kõrghariduse diplom. "Ma ei võta oma südametunnistusele seda, et inimene tuleb olümpialt ja tal pole midagi edasi teha. Peab olema variant, kuhu edasi minna," on Ottoson kindel.
"Mulle väga meeldiks, kui Leppneeme saaks purjespordikooli teha," jõuab ta taas oma unistuse juurde. Mere äärest on tema sõnul alati häid purjetajaid tulnud ja ta usub, et nii on ka tulevikus. Kirovi kalurikolhoosil oli oma purjespordikool, olid tublid purjetajad, kes olid kalurikolhooside spartakiaadidel parimad. See on valla tahe, et purjetamine siin kestaks, arvab ta. Viimsis on palju lapsi, kelles purjetamine võiks kasvatada elutarkust ja õpetaks võitlema loodusega, teab treener. "Mida rohkem on lapsed looduses, seda tugevamad nad on," lausub treener, kes tunneb rõõmu sellest, et tema käe all õpivad purjetamist juba tema õpilaste õpilaste lapsed.
