Foto on illustreeriv. Foto: Rein Sikk

Tütar, kes suve hakul gümnaasiumi lõpetas, tahtis ka kaasa tulla.

Esmalt uurisin Soome tuttavatelt sealsete nn kirjanike või loomemajade kohta, aga selgus, et vastavaid kohti oleks pidanud varasemalt taotlema või broneerima ja… Ega Lõuna-Soome ei tundugi nii väga välismaa. Eks sama kehti ka Põhja-Läti kohta. Aastakümneid tagasi olin aga kuulnud müstilisest paigast Põhja-Soomes, kuhu minekukski kulub üüratu aeg.

Nn eelmises elus, kus teenisin vaimulikuna luterlikus kirikus, oli ligi paarkümmend aastat tagasi minu koguduses noormees, kes õppis ka ise teoloogiat, aga kes hämmastas mind jutuga sellest, kuidas kavatseb külla minna oma tüdrukule, kes pidi töötama – rahvakeeli – karu p…s – st Soome kõige põhjapoolsemas vallas Utsjokis. Mäletan, et mõtisklesin sellega seoses maailma ühest tugevaimast jõust, mis on libiido.

Juba kirjeldus, kuidas istud Helsingis rongi, logistad sellega 800 kilomeetrit põhja ja siis sõidad veel 500 kilomeetrit bussiga, et pärale jõuda, avaldas muljet. Eks tema omaaegne verbaalne reisikiri istutas minusse pisiku, mis lõi nüüd välja. Seesama noormees on juhuslikult nüüd kirikuõpetaja samas kohas, kus olin mina, ja abielus on ta… üllatus-üllatus, sama soomlannaga, kelle juurde jõudmiseks pidi kunagi riskima sellega, et jääkarud ta nahka pistavad. Olgu, mitte jääkarud, vaid – sääsed!

Loe edasi Põhjarannikust.