Läbi aleviku rahvamajja pidu­päevaaktusele kõndides hakkab lausa kurb - nii vähe lippe on viitsitud/tahetud välja panna. Eriti torkab see silma ühismajade puhul. Ka majal, milles ise elan, pole tänavu riigilipp lehvinud rohkem kui või­dupühal ja jaanipäeval.

Kaheksakümnendate lõpupoole nutsi­me ometi härdusest, kui meie rahvusvärvid Tartu linnas esimest korda välja julgeti tuua, olgugi, et eraldi laidudena, lipuks kokku ei julgetud neid siis veel õmmelda. Kooperatiivid haistsid raha lõhna ja asusid ruttu trikoloore müügiks õmblema. Sama ruttu asusime neid siis veel x-mõõtmetes x-sinisega lippe endale soetama. Nüüdseks on esialgsed lipu aseained pleekinud ja rinda pugenud äng on formuleerunud kü­simuseks „Kas sellist Eestit ma tahtsingi?" Pettumus näikse nii suur olevat, et lippu enam pidupäevadel välja ei panda. Või siis on iseseisvus nii enesestmõistetavaks ja ammuseks asjaks muutunud, et selle väljendamiseks läbi lipu heiskamise ennast puhkepäeva hommikul varavalges voodist välja vinnata ei viitsita.

Riigikantselei on saatnud avaldamiseks lipu kasutamise korra. Tasuks läbi lugeda ja võib-olla siiski järgmisel lipupäeval, mil­leks on isadepäev 13. novembril, klopimegi oma nurka unustatud riigilipud tolmust puhtaks ja tõmbame masti. Sinimustvalgete lippudega ehitud Eestist me ju kahekümne aasta eest unistasimegi.