Saage tuttavaks: Rahvusvahelisele areenile pürgiva Breymese laulja Brey
Tänavuse Rae valla laste lauluvõistluse vanim osaleja Brey ei ole suur jutumees, aga tegutseda talle meeldib ja eriti veel siis, kui pääseb basskitarri sõrmitsema. Nii mõnedki Breyd tundvad inimesed peavad noormeest sedavõrd tegusaks, et ennustavad talle suurt tulevikku. Milline on tuuritava staari elu, seda proovis noormees oma bändikaaslastega möödunud aasta suvel, kui koostöös Rae vallavalitsuse ja sponsoritega sõideti mööda Eestit ja esitati klassikalist rokki.
Kes on sinu muusikalised eeskujud?
Ausalt öeldes ei ütleks mitte ühtegi. Pole eeskuju. Eestis ei ole. Laias maailmas AC/DC näiteks on üks, Queen, biitlid ka.
Millise ajastu muusikat sulle endale meeldib kuulata?
Rohkem 70. ja 80. aastate muusikat. See uuem muusika mulle nii ei meeldi, võib kuulata, aga sisu poolest meeldib vanem muusika rohkem. Selle ajastu muusika kõla on hoopis teistsugune.
Kui palju sul kodus on muusikaplaate?
Palju, aga ma ei kuula neid üldse. Ma teadlikult ei kogu, need ise kogunevad. Arvutis pole ühtegi allatõmmatud lugu. Ma ei kuula tegelikult üldse muusikat. Ainult kui autos olen, marsas, koolis raadiost tulevat muusikat, aga plaate ma niisama ei kuula.
Mida pead oma suurimaks õnnestumiseks?
Polegi midagi. Ma ei ole veel kuskile jõudnud. Kuid see õnnestus, et Eesti Meestelaulu Seltsi korraldatud poistelaulu võistlusel sain II koha. Selle tulemuse sain omakirjutatud muusikaga ja võistlesin teiste kuulsate heliloojate loominguga. See on suurem tunnustus kui see, kui võidaksin lauluvõistluse teise helilooja looga.
Millest sinu kirjutatud lugu rääkis?
Laulu nimi on „Saatana naer". Ma arvan, et tegin selle loo võistluse jaoks, et ma saan oma häält näidata igast küljest. See oli kahekõneline. Selles loos olin nagu mina, kes ma tahan minna ära siit maailmast, ja siis oli saatan ja ühes kohas laulsid inglid. Kolme rolli tegin kokku. Selline värvikas lugu. Loo sõnum oli selline, et sa tahad surra, vabatahtlikult siit maailmast ära minna, aga saatan ei taha vastu võtta ja siis... Ah, see on keeruline. Sõnad kirjutas mu kooliõde, vilistlane Laivi Tahk.
Palju sa ise oled lugusid kirjutanud?
Kaks on valmis ja kaks on poolikud. Kirjutame bändikaaslase Sander Trammiga kahekesi. Mõned olen ise kirjutanud.
Mis arvad, mis teeb ühe muusiku teistest muusikutest paremaks?
Omapära. Mis ta näiteks oma häälega igas loos teeb, seda, mida teised ei tee. Mõni kiljub, või ma ei tea. Eesti artistidega on küll nii, et igaühel on oma nägu ja stiil.
Kuidas sa ise enda tulevikku näed?
Plaanin minna muusikaakadeemiasse, kui sisse saan. Lähen sinna klassikalist laulmist ehk siis ooperit õppima ja tahan saada muusikaõpetaja paberid. Võin lauluõpetajaks hakata, kuid Euroopasse tahaks ka saada.
Räägi oma bändist ka natuke.
Mina olen bassist ja laulja, Sander Tramm on kitarrist, siis on teine kitarrist Kauri Jakobson, trummar Mario Hallik. Kõik ühe kooli poisid.
Kas sa tead, mida tunnevad inimesed siis, kui nad vilistatakse lavalt minema?
Mis põhjusel? Oleneb inimesest, kui tugev ta on isiksusena. Mind küll ei huvita, kui mind lavalt minema vilistatakse. Ajan ikka oma joont edasi ja saavutan, mida tahan. See ongi artisti juures oluline, et ta oleks julge.
