„Mina olen Hirv Kitse tänavalt," tutvustab ta end humoorikalt. Küsin, kas ta tõesti kavatses keset laupäeva oma tegemised sinnapaika jätta ja Kihnu tormata. Jah, ning see polnuks sugugi erakordne juhus. „Ma olen Kihnus olnud uusaastaööl, jõulude ajal, oma sünnipäeval," lausub ta ja tema jutus pole kübetki tunda, nagu oleks selles midagi hullu, et ta uue aasta ihuüksi Kihnu haiglas asunud  ööbimiskohas vastu võttis. „Mis seal ikka, see oli tähtsam, et inimestel kodudes elekter oleks," kinnitab ta. Ka mehe pere on sellega harjunud, et töö on kõige tähtsam ja mees sõidab Kihnu just siis, kui teda seal kõige enam vajatakse.

72-aastane Mart Hirv on elektrikuna töötanud 50 aastat, sellest on ta Kihnus elektrikatkestusi käinud likvideerimas 19 aastat. „Mulle meeldib, et saar on väike, saab rikked lihtsalt kätte ja kõik on teada- tunda," räägib mees, kes teab Kihnu elektriliine peast.

Üks ohtlik lugu

Selle aasta 26. jaanuaril juhtus üks ilus ja ohtlik lugu - tänu Hirvele taastus Kihnus elektrivool kiiremini, kui sellistes tingimustes ette kujutada võinuks.

Olukorra kiire lahendusega seotud olnud Paal Põllustele helistas sel päeval traktorist Tarmo, kes  ütles, et Pritsu teel asuva kõrgepingeposti küljest lööb hirmsasti sädemeid. Paal teatas sellest Eesti Energia riketesse ja seal võeti vastu sel hetkel veel tulevane rike - see tähendab, et süsteem riket veel ei näidanud ja elekter oli saarel alles. Viieteist minuti pärast aga oligi pool Sääreküla ja Linaküla vooluta ja Paal pidas Martin Hirvega läbirääkimisi, kuidas montöör Kihnu pääseks. „Esimesi päevi  sõideti mööda jääteed ja õues oli tuisk ja ülikehv ilm. Mere peal hakkasid jääolud kiiresti muutuma, nähtavust ei olnud," kirjeldas Paal tollaseid ilmaolusid.

Järgmisel päeval oleks pääsenud saarele ehk lennuki või hõljukiga, aga Mart oli kohe nõus tulema. Paal sõidutas elektriku ülemere, kes asus toimetama, ronides oma konksukingadega betoonposti otsa, kuid kohapeal selgus, et meeter jäi puudu. Paali ülesanne oli siis külast redel hankida. „Nii hirmus tuul oli, et me ei saanud kahekesi redelit püsti: see kukkus kaks korda maha, aga lõpuks ikka saime pidama," jutustas Paal. Kui meistrimees elektriliinidele lähedale pääses, kõrvaldas ta rikke kiiresti ja majades süttis valgus - saarel oli elekter ära kõigest 2,5 tundi. „Kiire tegutsemine läks asja ette - ilmad olid külmad ja oli ülioluline, et see järgmise päeva peale ei jäänud," on Paal olukorraga rahul.

Seiklused aga sellega veel ei lõppenud, tagasiteel Munalaidu vajus Paali auto tagumine ratas läbi jää. Kiirelt tegutsenud Mart Hirv ise räägib, et ei mingit hirmu ta ohtliku merereisi ees ei tundud, tema jaoks oli olulisem appi tulla ja olukord lahendada.

Saared meeldivad

Palju ekstreemsemaks peab ta 1997. aastal üht tormist merereisi, mil Jõnnil kulus Kihnu jõudmiseks kolm tundi. „Laev võttis kursi majaka peale ja siis oli küll selline tunne, et me ei saagi Kihnu, laev oli ikka hirmsasti kreenis" rääkis ta. Hirmu mees siiski ei tunnista. „Seal ei olnud meri nii sügav, kui laev olekski ümber läinud, mõni külg oleks ikka välja jäänud," mõtiskleb ta. Kui kohale jõudes küsiti, millal laev tagasi sõidab, vastas kapten, näost valge, et päralejõudmine ise on suur õnn.

Hirv oli ka jaanuaritormi ajal elektririkete likvideerija ja tänu temale taastus saarel elektrivalgus nii ruttu, kui selles situatsioonis võimalik oli. Ülemused pakkusid, et sõidutavad Hirve helikopteriga vaatama, mis olukorras Kihnu on, mees vaidles vastu, pidades seda ajaraiskamiskes. „Milleks aega viita, andke mulle paar meest abiks ja hakkame kohe tegema," leidis ta. Päev müttamist ja õhtuks oli peaaegu kõikides majapidamistes vool tagasi. Järgmine päev kulus ülevaatmiseks ja kontrollimiseks. Jaanuaritormi-aegne elektrikatkestus oli suuremaid töid, aga mõnikord juhtub, et väiksemate rikete likvideerimine võtab aega viis minutit, kuid päeva pikkus on ikka 11 tundi, sest mandrile pääseb alles õhtul.

Oma lõbuks puhkamas ega turismireisil ei ole Mart Hirv Kihnus käinud kordagi. Ometi on ta Kihnu peod ära näinud ja seal tantsu löönud, sest paarikümne aasta jooksul on ikka juhtunud, et rahvamajas on pidu just siis, kui elektrik Kihnus tööpostil on.

Mart tunnistab, et Kihnu saar on talle südamelähedane. Aga meeldivad ka teised saared. Ta on töötanud ka Ruhnus ja Hiiumaal ja 1975.-1976. aastal Sahhalini saarel. „Loodus oli seal ilus, aga elu...," jääb ta õiget sõna otsides mõttesse, „...karm. Purjus karjanaised magasid kraavis ja kainestusmajad olid nii täis, et seal magati püstijalu."

Kihnu elektriliinid on spetsialisti hinnangul korralikud ja vaatamata meretuultele on saar rikkekindlam kui paljud teised Pärnumaa ja Eestimaa paigad. Enne ümberehitust 90ndate aastate alguses oli Kihnu elektrisüsteem küll väga kehvas seisus, aga nüüd tagavad isoleeritud õhuliinid töökindluse, enamasti viivad Kihnu kodudest elektri liinidele langevad puud.