Keskaja mõistes täiesti enneolematu suurusega Saha kabeli põnev minevik paelub ajaloolasi veel tänapäevalgi. Jõelähtme Vallaleht

Igati tore, et nii väärikas koht sellise uue alguse tähistamiseks sai valitud. Kuigi kabeli ajalugu ja legendid on äärmiselt huvitavad ja mitmekesised, oli esimese hooga raske leida otsest seost koolihariduse ja nimetatud koha vahel. Kuid selline seos tundub olemas olevat ja isegi päris kaalukas.

Kes on esimene nimeliselt teadaolev eesti soost haritlane tänapäevase õhtumaise hariduse mõttes? Selleks on eesti soost munk Nicolaus, kes määrati esimese Eesti piiskopi Fulco abiliseks juba aastal 1171. Nicolaus polnud muidugi mingi kodu abiline, vaid igati auväärt mees, kelle appi saatmist palus Rooma paavst Alexander III isiklikult. Ilmselt lasuski tollase missiooni põhiraskus hoopis eestlasest mungal, mitte prantslasest piiskop Fulcol, kes kohalikest oludest ei teadnud ööd ega mütsi. Muidu poleks ju olnud vaja selle missiooni abistamiseks nii suurejoonelist otsinguportaali nagu Rooma kuuria.

Saha kabeli seost piiskop Fulcoga mainitakse tihti märkega „rahvapärimus" või „legend". Rahvapärimust Fulco kohta pole, kuid on pärimus sellest, et Saha kabel rajati juba 50 aastat enne Tallinna linna. Fulco seost Saha kabeliga on seostanud eelkõige kirjanik Bernard Kangro ja koduloolane Oskar Raudsepp.

Kuid kas piiskop Fulco ja eestlase Nicolause seost Saha kabeliga saabki pelgalt legendiks nimetada? Proovigem järgnevalt Saha lugu selles valguses üle vaadata.

Piiskop Fulco määrati Eesti piiskopiks Lundi piiskopi Eskili poolt. Lund oli Taani ja kogu Skandinaavia usuline keskus. Toona, enne kristlaste vallutust, mingit Eesti riiki muidugi polnud ja missiooni sooritamiseks oli vaja kohalikku nõusolekut, mis sai olla maksimaalselt maakonna tasandiline. Selle kasuks, et see võis olla Rävala, räägivad nii eelnevad kultuurilised seosed, kui hilisemad ajaloolised sündmused. Kui Fulco või õigemini Nicolaus sai Rävala vanematega kaubale, tuli leida missiooniks sobiv keskne koht, kuhu rajada kirik. Kui vaadata muistset Rävalat geograafiliselt, siis asub Saha väga soodsalt toonase maakonna keskel. Saha maakondlikult mingisuguse keskse rolli kasuks räägib ka asjaolu, et Saha kohanimest on tuletatud sekundaarne kohanimi Saijentaken, mis asus teises kihelkonnas. Niisiis kaudsed eeldused Sahale piiskoplik misjonikirik rajada olid igati olemas.

Järgnevalt tõuseb Saha kirik ajaloos esile seoses Taani hindamisraamatuga, mis pandi kirja aastal 1241, juba pärast Põhja- Eesti vallutamist taanlaste poolt. Nimetatud teos sisaldab Taani valduses olnud külade nimestikku ning nende algset (muinas) kihelkondlikku kuuluvust, uut kirikukihelkondlikku kuuluvust, omanikke ja adramaade arvu. Enam kui 500 küla hõlmavas lakoonilises nimestikus on paljude uurijate tähelepanu köitnud kaks eristuvat märkust nii sisu kui ka vormi poolest. Saha küla kohta on öeldud, et see on „koht, kus oli kirik ja on kalmistu" ja Lähtse küla kohta, et „koht, kuhu sobib kirik ja kalmistu". Enamasti on arvatud, et Saha kirik ehitati 1219 ja 1241 aastate vahel ja selles vahemikus see ka hävis. Siiski sellised arvamused ei allu väga kergesti loogikale.

Saha ja Lähtse küla asusid toona Ocrialae muinas kihelkonnas ja Vaskjala (Jüri kiriku eellane) kirikukihelkonnas. Tähendab oli olemas juba Vaskjala kirik. Eriline on juba see, et ühe kirikukihelkonna kohta on mainitud kahte kirikut ja eriti ebaloogiline tundub ettepanek küllaltki väikeses kihelkonnas veel ühe kiriku ja surnuaia rajamiseks.

Vastus võib peituda nende märkuste erinevas ajalises päritolus. Enamus ajaloolasi alates Paul Johansenist on arvamusel, et Taani hindamisraamat koosneb andmete sisult kahest kihist.

1219/20 aastal koostasid maal ristimas käinud mungad külade nimekirja ja mainisid ka muinaskihelkondliku kuuluvuse.

1241. aastal kasutati sama nimekirja ja lisati põhiliselt uued omanikud, kiriku kihelkondlik kuuluvus ja adramaade arv.

Äsja vallutatud maal ristivad mungad tegid arvatavalt ka ettepanekuid kohtade osas, kuhu rajada kirikud. Igatahes oli 1241. aastaks maa kaetud kirikutega küllaltki ühtlaselt.

Sahal sattusid nad erandlikku olukorda, kus oli juba olemas kirikukoht ja toimis siiani kristlik kalmistu. Kunagi Rävala keskel olnud kirik osutus nüüd aga kihelkonna kiriku tarvis ebasobivalt piirkonna servas olevaks. Ilmselt eeldasid mungad kiriku taastamist ja nägid lahendusena teise kiriku ehitamist kihelkonna teise serva. Nagu ilmneb samast ürikust, oli 1241. aastaks kihelkonnakirik rajatud siiski hoopiski kihelkonna keskele Vaskjala külla. Kuna olukord oli 1241. aasta dokumendi koostamisel ebastandartne ja tähelepanuväärne, jäetigi kaks 1219/20. aastast pärinevat märkust sisse. Sellest ka nende erinev lausevorm. 

Kunagistele kabeli ehitajatele ei olnud geomeetriline korrektsus eriti tähtis. Selleks, et järele mõelda, mis on tähtis, on Saha kabel üks hea koht.
Jõelähtme Vallaleht

Eelnevat tõenäoliseks pidades teaksime ainukesele muinasaegsele piiskopile lisaks ka ainukest teadaolevat taanlaste okupatsioonieelset kirikut ja see asus Sahal.

Taani hindamisraamatu järgi läänistati Saha küla eestlasest vasallile nimega Hildelempe.

Ta oli üks vähestest toonaseid kohalikust soost vasalle ja selles kihelkonnas lausa ainuke eraisikust vasall üldse. Küllaltki tähelepanu äratav seik. Kui Taani Hin damisraamatu järgi toimis vähemalt kuni 1219. aastani Sahal kristlik surnuaed, pidi olema ka kristlik kogukond ja suure tõenäosusega ka kristlik maaomanik. Kristliku järjepidevust sealsel kalmistul juba 12. sajandi teisest poolest tõendavad ka arheoloogilised leiud.

1219. aastal saabus koos Taani kuningaga kohale kohalike kristlaste juht Lundi peapiiskop Andreas. Hildelemp või tema eellane sattus suure tõenäolisusega kohe vabadust hindavate naabrite meele härmiks vastasleeri ja osutus üheks väheseks kolloborandiks. See oleks andnud põhjuse vabadust kaitsvatele rävalastele reeturi pühakojale tule otsa pista juba 1219. aasta suvise sõjategevuse käigus. Kirik võis olla hävitatud muidugi ka varem. Igatahes sai Hildelempe suguvõsa taanlaste poolt vääriliselt tasutud.

Järgmine suurem ajalooline etteaste Sahalt toimus 15. sajandil, kui ehitati seal praegugi seisev kabel. See keskaegne kabel on Eesti mõistes täiesti eriline eelkõige oma suuruse poolest. Teiseks on kergesti täheldatav tema ehituslik sarnasus Pirita kloostri kirikuga.

Pirita kloostri rajamise kavatsus ei meeldinud toona üldsegi Tallinna linnale. Seda nii majanduslikel kui ka poliitilistel põhjustel. Linn loopis plaanile igati kaikaid kodaratesse ja kloostri ehitamisega alustamine võttis aega üle kümne aasta. Kloostri rajamist saabus nõustama kaks augustiinlasest munka Vadstenast.

Mungad oleksid võinud tallinlastele öelda umbes nii: „Ärge olge nii tähtsad midagi - meie vend Nicolaus rajas siia maale kiriku juba 50 aastat enne Tallinna linna!" Nimelt oli ka eelpool mainitud eestlasest munk Nicolaus augustiinlane ja samuti Skandinaaviast, Stavangeri kloostrist. Tema tegevusest teave omamine augustiinlastest orduvendadele võib tunduda isegi tõenäolisem, kui sellest mitteteadmine.

Selline argument oleks kindlasti meeldinud ka Saha küla omanikule, mõjuvõimsale vasallile Wekebordile, kes oli ka Pirita kloostri toetaja ja annetaja. Nii võis Saha kabeli rajamine toimuda mingis mõttes komplektis Pirita kloostriga ja sellest ka tema sarnane arhitektuur ja erakordne suurus.

Ehk oli tegemist isegi kloostri rajamise lobitööga? Saha kabeli väga vildakas põhiplaan viitaks justkui ehitusega kiirustamisele.

Igal juhul toimus Pirita kloostri rajamisega teatav Skandinaaviapoolse kirikumõju tõus ja selle tähtsustamine esimese Lundi missiooni asukohas Sahal tundub igati tõenäoline.

Just sellel ajal võis tekkida ka rahvapärimus, et Saha kabel on 50 aastat Tallinna linnast vanem. Kabeli rajamise põhjus levis ja seda levitati kindlasti kohaliku rahva seas. Pealegi olid Pirita kloostri jutlustavad mungad kohalike seas väga populaarsed. Oleks eba tõe näoline, et konkreetset ajaloolist numbrit sisaldav pärimus oleks rahva seas säilinud juba muinasaja lõpust. Niisiis võis esimese siin kandis eksisteerinud kristliku kiriku juures tegutseda ka esimene teadaolev eestlasest haritlane Nicolaus. Tema meetodid ristiusu levitamisel ei osutunud siiski nii tõhusaks, kui viiskümmend aastat hiljem taanlaste omad. Saha kabelit võiks pidada teiste väärtuste kõrval ka mälestusmärgiks nii rahumeelsele ristiusustamisele, kui ka eestimeelsele haritusele.