Pilt on illustreeriv Foto: Vallo Kruuser

Laps - ta on väike ime, kes ootab, et meie, täiskasvanud, kelle juurde ta tulnud on, tunneksime temas selle ime ära, mõistaksime seda, mida ta meile õpetama on tulnud, ja õpiksime ära oskuse koos temaga ka ise kasvada ja areneda.

Lapsed sünnivad erinevatesse perekondadesse, erinevate väärtushinnangute ja materiaalsete võimaluste keskele. Laps saab aluse kogu oma elu turvatundele ja hakkamasaamisele esimese kolme eluaasta jooksul.

Siin on ääretult oluline roll lapsevanematel ja kodul. Inimese üldine areng käivitub suhtlemisest. Lapse esimesel eluaastal toimub emotsionaalne suhtlemine täiskasvanuga, eelkõige ema-isaga. Viimasel ajal räägitakse üha enam esimese eluaasta depressioonist.

See ängitekitav mõiste tähistab olulisi puudujääke lapsevanema ja lapse omavahelises lähedustundes.

Kahe-, kolmeaastane laps areneb kaasategemises täiskasvanuga. Selle aja, mis lapsevanem veedab oma lapsega, võib täieõiguslikult nimetada kvaliteetajaks.

Kuni kolmeaastane laps ei ole võimeline teiste lastega koos mängima, ta ei ole valmis teistega suhtlema.

Seega peaks laps, tema parimaid arenguvõimalusi arvestades, oma esimesed kolm eluaastat veetma kodus turvalises keskkonnas oma vanematega. Elus on paraku vaja arvestada paljude üksikasjadega ja on üsna tavaline, et kaheaastane laps veedab oma 8-tunnise täistööpäeva lasteaia sõimerühmas, eemal turvalisest kodukeskkonnast. Lasteaial ja tema töötajatel on suur vastutus.

Vastutus koostöös lapsevanemaga toetada ja suunata kogukonna kõige pisemaid.

Väikelapse õigele teerajale juhatamisest sõltub hiljem koolilapse emotsionaalne tugevus koolis toimetamiseks, nooruki tegude ja tegevuste suunitlus ning noore täiskasvanu väärtushoiakud, millede hulgas on kindlasti ka oma kogukonna tunnetamine ning väärtustamine.

Üldkokkuvõttes tähendab see meie väikeste kohtade eluspüsimist ja jätkusuutlikkust. Laiemas mõttes seda, et ka väikesel kohal on tulevikku, kui seal toimetavad toetahtelised, emotsionaalselt tugevad ja tõeliste väärtushinnangutega inimesed. Kõik see saab alguse tervest ja tugevast kodust, turvalisest lapsepõlvest, tundest, et Sinust hoolitakse.

Hoolimist tunnetab iga laps küllap ka siis, kui ta näeb, et tema ema või isa tegi midagi ära lasteaia heaks. Olgu selleks siis rühma tilkuva kraani parandus, kuuse toomine ühise jõulupeo jaoks, uute lõikelaudade valmistamine kokatädile või millegi valmistamine rühma ühistegevuse jaoks. Need toredad näited on kõik meie lasteaia argipäevast ja neid on loomulikult veelgi. Ja ikkagi võttis tänutunne sõnatuks, kui jõulueelsel ajal saabusid päkapikud puidutöökojast Ots OÜ tooma meie kõige pisematele uusi söögilaudu ja rõõmsavärvilisi taastatud toole. Vabatahtlikena käib meie majas teisigi südamega tegutsejaid. Jaanuarist märtsini jutustab lapsevanem Triinu noorema ja vanema rühma lastele lugusid. Õde Kadri toetab teda pillimängu ja lauluga.

Lugude jutustamine on midagi niisugust, mida läbi aegade on hinnatud. Jutuvestmine on paljudes kultuurides olnud inimese eluviisi lahutamatu osa.

Meie esivanematel leidus nii aega, jutuainet, kuulajaid kui ka jutuvestjaid. Nemad teadsid, et jutuvestmine aitab inimesel end siduda teda ümbritseva maailmaga, sealhulgas ka kogukonnaga.

Lugusid pajatades anti edasi elu edasikestvuseks vajalikud kogemused, teadmised ja väärtushinnangud. Koos ühiskondlike ja elukorralduslike muutustega hakkas käibelt taanduma ka jutuvestmine. Jutuvestmine on lapse kõne arendamise üks olulisi komponente. Uuringud 90-ndatel Euroopas ning USA-s kinnitasid, et kõne ja keel hääbuvad. Logopeedilised probleemid on sagenenud ka Eestis.

Tekkinud on kaasaegne kirjaoskus - loetakse, aga aru ei saada. Põhjusteks on vähene suhtlemine peres, televisioon, arvutimängud, selle kõige tagajärjel kaotavad inimesed võime suhelda või on see raskendatud ning pingeline. Kuna jutuvestmine puudutab eelkõige perekonnas, põlvkonnaltpõlvkonnale edasiantavat, on plaanis märtsikuu ühel laupäevasel ennelõunal kutsuda kokku lapsevanemaid ja vanavanemaid ning kõiki asjast huvitatuid, et viia läbi üks vestlusring sellest, mis on jutuvestmise sügavam sisu ja mida vanemad kodudes sellel alal saaksid ära teha.

Kogukonnatunde tugevdamiseks ja koostööle sujuvuse andmiseks ongi mõtteid korraldada koolitusi- koostööpäevi, kus osalevad võrdsete partneritena nii lasteaiatöötajad kui lapsevanemad. 6. aprillile on planeeritud ühiskoolitus just nimetatud sihtgrupile väikelapse arengust ja täiskasvanu rollist selles.

Koolitajaks on tunnustatud eripedagoog ja praktik Ülle Kuusik. Oodatud on kindlasti ka need vanemad, kelle laps veel lasteaias ei käi või kes alles planeerivad lapsevanemaks saada. Täpsem korralduslik info tuleb edaspidi. Need oleks esimesed katsetused haarata lapsega seotud lähedased paremini toimivasse koostööprotsessi.

Loodan, et võib-olla juba järgmisest õppeaastast kasvab sellest välja üks kooskasvamise kool, kus end regulaarselt saavad arendada nii lasteaiatöötajad kui lapsevanemad. Siinkohal üleskutse kõigile vabatahtlikele, kes tunnevad, et neil on oskusi või teadmisi, mida võiks kogukondlastele jagada ja mis kokkuvõttes teeniks laste parema arengu huve, andke endast teada, et saaksime üheskoos tegevust planeerida!

Lasteaed peab olema koht, kus kõigil - nii lapsel, vanemal, kui töötajal - on võimalik avatult suhelda, tunda end oodatuna ja turvalisena nii küsides kui vastates. Selleks peab täiskasvanu suutma olla pidevas arengus, vajadusel muutuda ja eelkõige austada kaasinimest sellisena nagu ta on.

Vastseliina lasteaias viimastel aastatel lastepõuda ei ole, vastupidi: kolm olemasolevat rühma on pilgeni mudilasi täis. Järgmise aasta ootenimekiri on muljetavaldav, juba praegu käib järgmise õppeaasta rühmade komplekteerimine, suhtlemine ootejärjekorras olevate vanematega, sest olukorrad võivad olla selle ajaga, kui avaldus kirjutatud, muutunud. Nii mõnegi pisipoisi või -tüdruku ema on otsustanud, et tal on veel võimalik oma lapsega aasta kodus veeta. Hetkel lasteaia nimekirjas olevad lapsed toimetavad aga igapäevaselt õpetajate ja õpetajaabide eestvedamisel oma tavapäraseid tegemisi: mängivad ja laulavad, arvutavad ja häälivad, joonistavad ja voolivad.

Kõik, mis lapsed päeval teevad, ei jõua stendile, aga kõigest saab selguse, kui lapsevanem ja õpetaja võtavad aega, et suhelda, silmast silma, avatult ja eelarvamusteta. Head praegused ja tulevased lapsevanemad, aega ja süvenemist teile oma väikeste imede märkamisel.

Meenutades sissejuhatavat luuletust: maapealse kõndimise harjutamist kõigile, küll siis hakkab kord vesigi kandma, aga see ei tundu siis enam imena, sest oma väikesed imed olete te selleks ajaks juba ära tundnud ja õigele kohale oma südamesse asetanud.

Kohtumiseni Vastseliina lasteaias!