. Delfi

Oleme tähistamas meie riigi taastatud vabaduse ja iseseisvuse kahekümnendat aastapäeva. Kas see on pikk või lühike ajavahemik? Kahekümne aastaga kasvab peale uus põlvkond inimesi. Sama ajavahemik riigi vanuses on päris lühike. Võrreldes maakera vanusega, millel elame, on see aeg lühem kui üks silmapilk.

Ajaloost teame, et meie riigi esimene iseseisvusperiood kestis vaid 20 aastat. See lõppes Stalini ja Hitleri vahel sõlmitud kuritegeliku kokkuleppe - Molotov-Ribbentropi pakti tulemusena ja päädis II maailmasõja ning korduvate annektsioonide ja okupatsioonidega nii kommunistlike kui fašistlike suurriikide poolt.

Selle võrdleva paralleeli tõmbamine 1940. ja 2011. a vahele pole ilmselt päris õiglane, sest maailma poliitiline olukord on täna hoopis teine. Eesti on viimase 20 aastaga suutnud palju areneda. Me oleme liitunud sõjalise organisatsiooni - NATOga, astunud Euroopa Liitu ja ühinenud käesoleva aasta alguses uro-tsooniga, mis - tõsi küll - on Lõuna-Euroopa riikide majanduspoliitika tõttu kriitilises seisundis.

Selle võrdluse esiletoomise mõte on selles, et oma kaalukat aastapäeva tähistades mitte unustada möödunut, olla kriitiline hetkeseisundi suhtes ja mõelda mõistlikku ning positiivset arengut kavandades tulevikule.

Toon siia "platsi" keskele, parafraseeritult, mõni aeg tagasi - Tartus toimunud Lennart Meri konverentsil esinenud 'rahvusvahelise mehe', poliitika-analüüsija Paul Goble poolt esitet mõtte.

Meie lehe teisel küljel esitame küsimuse ja kuulame Sõmeru valla inimeste vastuseid teemal: "Elu taasiseseisvunud Eesti Vabariigis - riigis, mille me 20 aastat tagasi veretult vabaks laulsime".