Foto: Taavi Arus
Kes oli see auahne mees, kes tahtis rajada linna? Mees, kellele ei piisanud omaenda rüütlimõisast ja oma kavandite järgi ehitatud Kõrgepea lossist Mustamäe nõlval?

Tema esiisaks oli reformatsioonijärgsete ususõdade ajal Hollandist Saksamaale põgenenud kaupmees. Üks tolle järglastest saabus Lübeckist Tallinna 1659. aastal. Järgnenud kahesaja aasta vältel pidas Glehni perekond Tallinnas kaupmeheametit, sai varakaks ja edukaks. Mitmed Glehnid kuulusid linna rae koosseisu. Nagu rikastel kaupmeestel kombeks, ostsid ka Glehnid kelleltki vaesunud aadlimehelt mõisa ning hakkasid harrastama aristokraatlikke eluviise.

Mõisnikuks sai Peter von Glehn 1825. aastal, ostes Jälgimäe mõisa. Kuna tema samanimeline vanem poeg sai loodusteadlaseks, päris mõisa meie päevakangelane, 1841. aastal sündinud Nikolai von Glehn. Ta omandas mitmekülgse hariduse - olles õppinud Tartu Ülikoolis majandusteadust, täiendas ta ennast Saksamaa ülikoolides, ahmides endasse teadmisi vägagi erinevatest valdkondadest. Nende hulgas olid meditsiin, filosoofia, poeesia, arhitektuur, aiandus, skulptuur ja koguni puunikerdamine.

Mõttetarga kalduvustega Glehn

Pöördunud pärast õpingute lõpetamist Eestisse tagasi, sõbrunes Nikolai von Glehn kolme iseäraliku aadlimehega - Laitse Üxkülli, Seli Tiesenhauseni ja Vasalaemma Baggehufwudtiga, kellest esimene kirjutas romaane, kolmas aga rajas Vasalemma moodsa kivitöötlemiskeskuse. Sõpruskonna innustusel tahtis ka Nikolai von Glehn ehitada endale lossi «heade vanade rüütliaegade» stiilis, see tähendab gooti stiilis. Olles piisavalt varakas, võis Nikolai von Glehn endale sellist kapriisi lubada.

Erinevalt tavalistest mõisahärradest ta mitte üksnes ei projekteerinud oma unistuste elamut, vaid rassis ehitusel ka ise kui lihtne töömees. Lossi mööbli tahus, voolis ja nikerdas ta ise. Kõrgepea ehk saksa keeli Hohenhaupti loss Mustamäe veerul sai valmis 1. oktoobril 1886.

Oma mõttetarga kalduvusi väljendas von Glehn lossi seintele ning parki graniitkividele kirjutatud sententside vahendusel. Lisaks ladina ja prantsuse keelele oli mõtteteri ja manitsusi ka kolmes kohalikus keeles - saksa, eesti ja vene. Näiteks ühel pargikivil oli eestlasi patriootlikkusele manitsev tekst: «Haritud mehed, hoidke oma isamaad. Et mõni harimatu Miku oma isamaa ilu ei riku». Luuletamiskalduvustega mees andis 1902. aastal koguni välja oma saksakeelse värsiraamatu.

Nikolai von Glehni võiksime mentaliteedi poolest nimetada vabakunstnikuks. Tema loomingulisuse kõige originaalsemaks saaduseks on kahtlemata võlukoopalik palmimaja, mis ilmutab sugulust juugendstiili katalaanlasest suurmeistri, Antonio Gaudi stiiliga. Veidi diletantlikumad on Nikolai von Glehni katsetused monumentaalskulptuuri alal - Kalevipoeg ja lohe. Õigupoolest oli Kalevipoja kuju kavandatud Nikolai von Glehni enda palgejoonte ja kehakujuga, ent neljakordses suurenduses. Seega oli graniidikildudest ehitatud kuju kavalalt kahemõtteline - niihästi Glehni monument iseendale kui ka Kalevipoeg. Paraku tabas autorit ebaõnn germaani mütoloogia sugemete ülekandmise pärast eesti rahvuskangelasele. Metsloomanahk koos sarvedega kuju peas pani rahvasuud kuju «Glehni kuradiks» pilkama.

Mees ise oli solvunud ja laskis kuju juurde panna kivi kirjaga: «Kalevipoeg on mu nimi ja hind, lollid kutsuvad kuradiks mind.» Kuju tabas veel see ebaõnn, et Vene madrused tõukasid kuju I maailmasõja ajal pikali. Alles enam kui pool sajandit pärast Nikolai von Glehni surma Brasiilias ehitas kujur Mati Karmin Glehni Kalevipoja kuju uuesti üles.

Metseenlik tegevus

Üks von Glehni romantilisemaid ettevõtmisi oli «surnute saarte» ehk perekonna kalmistu rajamine Mustamäe nõlva alla lossist nähtavuskaugusele. Nikolai abikaasa Carolina Henriette Marie (sündinud Berg) suri 1896. aastal. Kraavide abil kujundatud tiikide ja kanalite vahel asuvatel saarekestel on puude all pühalik-müstiline meeleolu. Sinna on maetud ka Glehnide tütre Elisabethi kaks last.

Ent kui Nikolai von Glehni tegevus piirdunuks vaid oma lossi, pargi ja enesejäädvustusliku kujuga, siis sellest ei piisaks, et jäädvustada tema mälestust pronksis.

Nikolai von Glehni põhiliseks teeneks on tema metseenlik tegevus Nõmme männikute varju linnalise asula loomiseks. See algas suvilakruntide soodsast väljajagamisest temale kuuluval maal. Idee läks vastuollu Balti eriseadusega, mis keelas rüütlimõisa maade tükeldamise ja ehituskruntideks müümise. Omanik tohtis maad ainult rentida. Alles 1880. aastal sai von Glehn loa maid müüa.

Kui krundi ostjal oli rahalisi raskusi, võttis von Glehn enda peale ehitusplaani koostamise või laskis maja ehitada omast materjalist, nõudes vaid paarikümnerublast sissemaksu. Leping võlaosa maksmiseks sõlmiti tavaliselt tähtajaga kuni 99 aastat. Loodushoidlikult järgimisväärne oli von Glehni ainus kategooriline nõue: iga krundilt maha võetud puu asemele tuleb istutada uus!

Nikolai von Glehn püüdis hinge sisse puhuda ka tööstuse tekkele Nõmmel. Tema kõige suurelisem uniustus oli kaevata kanal merest Mustamäe jalamini, et rajada sinna sadam merekaubanduse edendamiseks. Edukam oli ta kiriku toetamisel. Ta annetas maa kiriku ehitamiseks niihäst saksa ja eesti luterlikele kui vene õigeusu kogudustele.

Kuna Nikolai von Glehn oli unistajana tugevam kui raha teeniva kinnisvaraarendajana, oli tema poeg Manfred sunnitud varaliste lepete sõlmimise 1908. aastal enda peale võtma. Kindel on see, et tsaariajal 99 aastaks sõlmitud võlakohustuslepingutest jäi enamik võlgnike poolt tasumata.
Kõrgepea ehk saksa keeli Hohenhaupti loss Mustamäe veerul sai valmis 1. oktoobril 1886.
Foto: Erki Korp


Kõrgepea ehk saksa keeli Hohenhaupti loss Mustamäe veerul sai valmis 1. oktoobril 1886. (foto: Erki Korp)

Uhkus oma kodukandi üle

Nikolai von Glehni eluõhtu ei kujunenud roosiliseks. Maareform võttis perekonnalt Jälgimäe mõisa ja enamiku sissetulekutest. Tundmata end koduselt noorukeses Eesti Vabariigis, emigreerusid von Glehnid Brasiiliasse, kus «vana habemik» 1923. aastal ka suri. Tema järglased elavad Brasiilias tänini, üritamata praegustelt nõmmelastelt sisse kasseerida vanaisade poolt tsaariajal Nikolai von Glehnile võlgu jäänud summasid.

Meie, XXI sajandi tallinlased, meenutame heal meelel isevärklikku Nikolai von Glehni, kelle peamine unistus - «Seie saagu lenn» - sai teoks 12. novembril 1926. aastal.

Kuigi Nõmme iseseisvus linnana tühistati ühes Eesti iseseisvuse tühistamisega Nõukogude võimu kehtestamisel 1940. aasta suvel, on mälestus Nõmmest kui omaette linnast sügavalt juurdunud nõmmelaste teadvusesse. See on soodustanud nõmmelaste iseteadvust, uhkust oma kodukandi üle ja õhutanud soovi seda järjest paremaks ning kultiveeritumaks arendada. Tallinna linnapeana ei saa ma nõmmelastele separatismi sugemeid pahaks panna, kuivõrd need ei pöördu Tallinna kui terviku huvide vastu.

Soovin kõigile tallinlastele ja iseäranis nõmmelastele õnne Nõmme linnakssaamise 85. aastapäeva puhul ning tervitan Nõmme linna algataja ja vaimse isa Nikolai von Glehni kuju avamist.