Sügisel oli Monika kindel mineja, mina aga olin ikka kahevahel. Mitte et ma poleks tahtnud reisida, aga mul polnud välismaal elamisega kogemusi ja väiksed hirmud olid ka: keel, töö leidmine, elamine, kui kiiresti kaasa võetud raha (mida ei olnud väga palju) kulub jne. Lõpuks, kui Monika hakkas pileteid ostma, otsustasin viimasel hetkel, et okei, ostame mulle ka. Rääkisime vanematele ning minu ema oli kahe käega poolt, isa jäi aga ühest töötjast ilma – tema väga rahul ei olnud. Koole ega otseselt unelmate tööd samuti pooleli polnud, nii et see minek oli väga lihtne.

Austraalia on sihtpunktiks iga aasta üle 2000 eestlasele, viisat on kerge saada, kui oled alla 30 aasta vana. Eesmärgiks võtsime aasta, et kogeda midagi erinevat, ringi reisida ja ka natuke rohkem raha teenida.

Hetkel oleme siin üle aasta juba olnud ja meeldib väga. Kuna raha teenib tõesti palju rohkem kui Eestis ja kulud oluliselt suuremad pole, on siin ideaalne võimalus ringi reisida. Esimesest aastast jäi meile natuke väheks, seega otsustasime ka teiseks aastaks viisa teha. Mina tegelikult tunnen juba praegu, et ka teisest aastast jääb väheks.

Teekond siia on muidugi pikk ja väsitav. Kolm päeva reisimist, kohale jõudes oli ajatsoon teine ja pikk lend seljataga, aga kohapeal midagi organiseeritud polnud, peale selle, et tuttav eestlane tuli lennujaama vastu. Saime Perthi kesklinna hostelisse, vahepeal elasime ka tuttavate juures, kuni kaks nädalat hiljem leidsime elamise. Pärast kolmandat nädalat meil tööd veel polnud, Monikal oli küll poole kohaga kohvikutöö, aga Perth tundus meie jaoks igav ka – kesklinn oli suhteliselt väike ja edasi ainult elamurajoonid, ümberringi kõrb. Otsustasime lahkuda.

Käänuline algus

Saime pakkumise Melbourni, kus pidime maja eest hoolitsema ja nipet-näpet kodutöid tegema, aga elada saime tasuta. Jälle uus koht, jälle uuesti CV-sid saatma ja jagama. Monika leidis suhteliselt ruttu rannakohvikus ettekandjana tööd, palk jäi küll alla keskmise, aga abiks ikka. Mina olin poolteist kuud tööta, kuid kui elamine on tasuta, siis ei ole hullu, sest toidu peale kulub sama raha, mis Eestis.

Lõpuks õnnestus mul saada haljastustööd – olin väga ärevil enne proovipäeva, ikkagi esimene töö välismaal. Olin ühele kohalikule mehele abiks, no see, kes haamri kätte annab ja postide jaoks segu valmis teeb – ehitasime puidust aedasid. Alguses sujus kõik hästi, sain palga ilusti kätte, see ei olnud ka Austraalia kohta väga hea, aga käis seegi. Päevad olid pikad, 10-12 tundi iga päev ja ikka 6-7 päeva nädalas.

Kuna palk oli mustalt ja boss oli ka kahtlane tüüp, siis hakkas juhtuma see, mida ma algul natuke kartsin. Pärast teist nädalat hakkas ta otsima põhjuseid, miks mitte rohkem maksta. Proovisin olukorra sirgeks rääkida, aga asja ei saanud ja lasin päeva pealt jalga. Kolm nädalat olin jälle tööta, aga õnneks oli jõuluaeg ja aastavahetus ja oligi parem, et vabaks sain. Peale aastavahetust sain uue töö tuttavate eestlaste kaudu, kes juba koju tagasi olid läinud. Seekord korralik firma, kus sai ametlikku palka.

Kõik hakkas sujuma, palk oli hea, töö meeldis ja oli raha, et käia-uurida ümbrust. Töö ise oli peamiselt suurte telkide ja lavade transport ja ülespanek. Jaanuarist aprillini teenisin piisavalt raha, ostsime auto ja reisisime poolteist kuud ringi. Tegime terve idaranniku roadtrip’i ehk siis Melbourne–Sydney–Brisbane–Townsville-Cairns. Üritasime kõikvõimalikud ilusad kohad läbi käia, mida kohalik reisiraamat soovitas.

Kolm kuud kõrbefarmis

Lootus oli leida Cairnsi kandis tööd, aga seal kõik jälle nii kergelt ei läinud. Kuna algas kohalik talv, siis hooaeg oli lõppenud. Me lootsime banaanifarmi saada, neid on seal palju ja tööjõudu alati oodatakse. Selgus aga, et banaanil on mingi bakter küljes ja tööd peaaegu polegi, nii nägime Cairnsi rannas sadu, kui mitte tuhandeid teisi seljakotirändureid, kes kõik nutitelefonides erinevatelt lehekülgedelt töökuulutusi otsisid. Nägime, et seal eriti lootust pole, peale kaht nädalat Cairnsis otsustasime, et tuleb allapoole tagasi sõita.

Leidsime Queenslandi keskelt väikese linnakese nimega Roma. Linn on põhimõtteliselt kõrbes. Seal kasvatati peamiselt loomi, kuigi Eesti karjamaadega võrreldes ei olnud seal minu arvates suurt midagi süüa. Aga loomad kasvasid ja kohalikud näisid eluga väga rahul olevat. Tulime sinna kuulutuse peale internetis, otsiti paari. Mehele meestetööd ja naisele naistetööd. Sain palju kõrbes mootorrattaga karju kokku ajada, traktoriga mööda punaseid liivaväljasid sõita ja muid aiatöid teha. Monika ülesandeks oli toakoristus ja samuti aias tegutsemine.

Keskus oli 40 km kaugusel, peale tööd me sinna ei viitsinud minna ja käisime vaid laupäeviti nädala söögivaru ostmas. Teisele poole meie farmist jäi 120 km peale veel viis farmi, ehk siis võite asustustihedust ette kujutada. Vahepeal lõputud karjamaad, paljudel farmeritel suuremad maad kui Eesti pindala kokku. Pärast kolme kuud seal töötamist otsustasime tagasi Melborne’i sõita. Vahepeal helistasid aga tuttavad eestlased ja kutsusid meid avokaadofarmi tööle. Olime seal poolteist kuud, taheti kauemakski jätta, kuid mul oli Melboune’i vanas töökohas kokku lepitud, et tulen septembrist nende juurde tagasi. Vahepeal puhkasime Sydney’s mõne päeva ja olimegi ringiga tagasi Melborne’is.

Kokku sõitsime umbes 15 000 km. Arvestades, et meil kolm kuud seal kõrbefarmis auto põhimõtteliselt seisis, siis päris palju. Vahemaad on üldse teise tähenduse saanud. Kui enne plaa-nisime mitu nädalat Tallinn-Tartu sõitu ette, siis siin on tavaline 1000 km läbi sõita, et sõbrale üheks päevaks külla minna. Sülle ei kuku iseenesest midagi Mulle on hakanud Austraalia väga meeldima, kliima on hea ja Melbourne väga ilus ja mõnus linn. Kuigi talvel ehk siis Eesti suvel on siin vaid 10-15 kraadi sooja, saab alati selleks ajaks 2000 km ülespoole puhkama või tööle sõita. Hetkel, oktoobri lõpus, on siin ööpäevaringselt 25-35 kraadi. Aastaga on juba nii ära harjutud, et raske on loobuda. Hea kliima, hea palk, inimesed on sõbralikud ja see, et täiesti suvaline inimene tänaval sinuga rääkima hakkab ja tervise kohta pärib, on tavaline.

Siiamaani koduigatsust või soovi lahkuda küll pole tulnud, pigem ikka veel natuke kauemaks jääda või siis Uus-Meremaale edasi minna. Monika tahab järgmisel aastal küll Eestisse tulla, aga hetkel plaanime pool aastat olla Melborne’is. Korter on kesklinnast 20 minuti kaugusel, töö samuti ja randa on 200 meetrit, ei teagi, mida veel tahta.

Kellel Eesti elust villand, soovitan kuskile reisima minna terveks aastaks, mitte kaheks nädalaks Türki. Saab näha maailma, teisi kultuure ja ma usun, et kui kord Eestisse tagasi minna, on päris palju kogemusi juures. Iga algus on raske, aga hiljem, kui süsteem on selge, läheb kõik ladusalt. Aga ega midagi kätte ei kuku, tuleb ikka tööd teha. Mina näiteks töötan tihti ka nädalavahetuseti, sest kohalikud töökaaslased ei tule isegi 1,5-kordse tasu eest reeglina välja. Tihedatel nädalatel on seitse päeva töö, rahulikumatel ka ainult kolm, kokkuvõttes on kõik balansis. Eks tuleb ennast tõestada ja näidata, et sinuga saab arvestada, miks muidu kutsuti mind firmasse tagasi ja saan töötunde rohkem, kui teised backpacker’id.

Aasta tagasi samal ajal oli kohati küll tunne, et tuleb kodust tagasisõiduraha paluda. Otseselt rahalist kriisi polnud, aga oht selleks oli olemas. Mõeldes tagasi, siis kui oleks mõnda asja varem teadnud, oleks palju kergem olnud. Hetkel elame koos ühe Eesti kutiga, kes tuli siia nädal tagasi ja saab minu kaudu juba töö ja korteri. Oleks meil nii vedanud, oleks esimene aasta ka ehk lõbusam olnud. Samas annab see n-ö nullist alustamine jälle elukogemust juurde, eriti võõras riigis, võõra kultuuri ja võõraste kommete seas. Kõik, kes arvavad, et elu siin on nagu Aafrika pagulasel, et tuled Eestist ja saad korteri koos 1000dollarilise taskurahaga kuus, siis eksite, ka siin tuleb tööd teha ja vaeva näha.

Kokkuvõttes on see olnud igati positiivne kogemus, eriti hetkel, kui kõik on suurepärane, millegi pärast eriti muretsema ei pea. Olen kohalikku ellu sisse elanud ning kultuuri ja kommetega ära harjunud. Tagasitulekule pole mõelnud, plaan on varsti paar kuud hoopis Aasias ringi reisida ja seejärel siia tööle tagasi tulla. Eks ole näha, mis elu toob, kuid kindlasti uurin võimalusi ka Uus-Meremaal ja Kanadas, mis on samuti populaarsed sihtkohad eestlaste seas. Aga võib-olla tulen tagasi ja jään Eestisse. Eks siingi tujud ning mõtted muutuvad