Eestlased Irtõši kaldal. Abikaasa Endla kõige kõrgemal. Foto: erakogu

Viimased tööd enne vabanemist

Oli vaja muretseda vajalikud dokumendid, sest kohalikud elanikud ei omanud passe. Need olid vajalikud linnakodanikel, maarahvas passe ei vajanud. Siis saadeti Eesti poisid rajoonilinna sõjaväekomisjoni ja võeti sõjaväearvele ning anti vastavad dokumendid. Võtsime end töölt traktorijaamast lahti lootuses, et peagi läheb sõiduks. Nii libedalt aga sündmused ei arenenud ja tuli hakata tegema ajutisi töid, kus aga juhtus.

Töötasin paaris koos Üloga. Esimese töökoha sokutas meile Ülo õde Marta, kes töötas kohalikus haiglas majandusalal. Oli vaja haiglale varuda talveks küttepuid. Saime kelleltki laenutada sae ja asusime kahe paariga tööle, mina Üloga ja Marta ühe haigla naisega. Töökoha näitas kätte kohalik metsavaht. Selgus, et see polnud eriti meeldiv matsavarumine. Looduse poolt olid küll töötingimused ideaalsed – värske õhk ja päikesekulda küllaga. Aga saagida tuli kände, mis talvised metsavarujad olid järele jätnud. Oli igas mõõdus: poolemeetriseid, meetri- ja pooleteiseseid, kusjuures kännu pikkuse määras ära ka lumehange mõõt, samuti saemehe või -naise pikkus. Ei hakatud selga väga küürutama, töö olgu võimalikult mugav. Sellistes tingimustes töötasime õhtuni.

Järgmisel hommikul Ülo poolt läbi minnes selgus, et tema pole nõus metsavarumist jätkama. Tore küll, aga millest siis nii äkiline meelemuutus? Kui mõni päev tagasi metsaminekut plaanisime, siis hoopis mina olin kahevahel, kas see on hea mõte. Ülo oli aga nii väge täis, et tema läheb üksinda, kui mina ei tule. Paneb saele vibu peale ja töö lausa lendab. Nüüd olid siis osad vahetatud. Andis teda päris jupp aega moosida, kuni õnnestus niikaugele jõuda, et Ülo torkas lõunaleiva taskusse, hüppasime jalgratastele ja väntasime metsa poole.

Esimesed paar päeva olid raskemad, võttis küüru valusaks, aga pikapeale harjusime ja töö ei tundunudki ilmvõimatuna. Võtsime puid ka hulka, ega metsavaht kogu aeg valvanud ja ta oli üsna leplik mees. Naised tõid talle piiritust, seda oli haiglas küllaga.

Metsas saagisime poolemeetrised pakud ja ladusime ruumimeetrised riidad, et oleks võimalik arvet pidada. Kui vastav hulk varutud, vedasime pakud autoga haigla hoovi, kus nende lõhkumine oli samuti meie ülesandeks. See oli hoopis tõsisem töö. Lõhkumine käis rohkem käte kui küüru peale, samuti puudus seal metsa kaitsev vari päikeselõõsa eest. Selle vältimiseks töötasime varahommikul ja hilisõhtul. Mul oli päris hea lõhkumiskirves, äia pärandus, ratastraktori tagarattakrihvist tehtud. Kes ise seda tööd teinud, võib aimata selle töö võlu. Iseäranis siis, kui kuum suvepäike oma kiirtega on valgekoorseid kaunitare kallistanud. Mõned tüvepakud, aga suurem osa need nad just olidki, nägid välja lainelised-lokilised nagu kallima piduparukas. Aga ära me nad lõhkusime, peale mõne üksiku vintske südamiku. Igatahes haigla hoovis ilutsesid päris korralikud pinud ja meie teenisime üsna kena kopika.

Järgmisena said meist ehitusmeistrid, küla kultuurimaja põrand vajas kõbimist. Siinkohal pean oma sõnu sööma, kuna traktorijaama töökoja ehitusest jutustades mainisin kohalike ehitusmeistrite töövõtteid ja ehitusmaterjale. Siiski, siin ehitati korralikke hooneid ka, mitte ainult mätastest savionne. Ja nende hulka kuulus ka kohalik kultuurimaja.

Sellega toime tulnud, vajati meie abi kaupluse laos, kus vahetati laohoidjat ja sellisel puhul on kombeks teha inventuur. Meie ülesandeks oli kõikvõimaliku kola ümber tõstmine vastavalt inventeerijate soovidele. Töö käigus nägime-kuulsime üsna mitmeid tõsiasju laondusest. Tihtipeale osapooled ei jõudnud kokkuleppele ja vaidlus kestis päris pikka aega. Mõned meenutused pahupoolelt. Tomatipasta vastu sain eluaegse tõrke, kui nägin pastatünnis rohekashalli muru, mis kattis seda produkti. Siis veel päästsid kaks piigat, arvata kontorist või kooliõpilast, paberosse „Kazbek“ uhkest kõvakarbist, harjates hambaharjaga maha tubakaosa katvat pruuni moodustist. Ja olidki paberossid jälle müügikõlbulikud. Positiivselt poolelt võib nimetada seda, et mõnel korral saime mekkida vaadiõlut, mida kauplusesse müüki ei jätkunud, vaid ainult tuttavatele-sõpradele.
Peale laoinventuuri suuremaid ettevõtmisi nagu enam ei mäleta. Igasugused mõnepäevased ju-hutööd on unustusehõlma sukeldunud. Edaspidi meenutan tegemisi, mis toimusid mitte rahateenimise eesmärgil, vaid nautides hetki ja elamusi, mida eluratas ette keeras.

Meie seltskond suurenes paari kuti võrra. Üheks Ülo noorem vend Heino, teiseks kohalik mees Ivan. Ivan oli mulle juba vana tuttav ajast, kui ma oma esimese traktorivanakese ära purustasin. Ta oli neil päevil jaoskonna mehhaanik traktorijaamas. Oli üsna hakkaja mees, elukoht meie naabruses. Abikaasa töötas õpetajana kohalikus koolis. Küla ainus autoomanik, autoks tolle aja Nõukogude Liidu esimark Moskvitš 401. Siinkohal tuleb ära märkida, et niinimetatud sõpruskonna moodustasid, kui kasutada päris õigeid nimesid, topsisõbrad. Suuremaid tegusid sooritasid nad kahekesi, Heino ja Ivan. Meie Üloga, abielumehed, ei saanud kõikidest retkedest osa võtta. Autot remontisime küll Üloga, kui see oli haiget saanud.

Ühel kenal päeval, äi oli siis juba ära kodumaale sõitnud, elasime Endla ja lastega, kui meile kukkus sisse üsna lõbus seltskond. Kas neil mingit põhjust ka oli või ei, aga toas nad olid ja üsna purjus, mingi püssiloks ka kaasas. Sellega nad seal vehkisid, lapsed samuti lähikonnas. Endla esialgu vaatas vaikides pealt, aga lõpuks tema kannatus katkes ja ta kargas meestele kallale nagu emalõvi, kupatas seltskonna uksest välja. Avaldasin arvamust, et kas ta oli ehk liiga äge korra loomisega. Tema jäi kindlaks oma käitumise õigsuses - oleks võinud õnnetus juhtuda, mille tema ära hoidis. Mõne aja pärast jäi poeg haigeks, mingi kõhutõbi. Kuna kohalik haigla oli veel remondis, siis oli vaja Endla koos lapsega viia Tšerlaki haiglasse. Ja mis mul üle jäi – läksin müts näpus Ivani palvele, et ole hea mees ja vii minu kaasa koos lapsega rajoonihaiglasse, mida ta tegigi, meenutamata hiljutist sõnasõda.

Kurb meenutus pereelust

Siinkohal pean sündmuste kirjeldamise katkestama ja ajas tagasi pöörduma, kuna olen vahele jätnud ühe episoodi meie elust. Tõtt öelda mõtlesin selle üldse vahele jätta, sest kurbade mälestuste meenutamine paratamatult puudutab vanu haavu.

Aastanumber oli 1957, aeg sügisene. Lembitu sünnist möödunud poolteist aastat ja meie peres oli jällegi oodata suurenemist. Endla oli väljanägemise järgi üsnagi kogukas, aga sel ajal mingeid uuringuid tulevaste ilmakodanike suhtes ei tehtud. Ja ammugi veel Tatarkas, kus haigla oli remondis. Ämmaemand oli küll olemas ja tema vastuvõtul Endla ikka käis ka, nii et tervise kulgu meedikud jälgisid. Kui jõudis kätte see saatuslik päev, siis peamine korraldaja oli Marta. Kutsuti koju ämmaemand Galina ja mind saadeti Marta poole, kes jäi ämmaemandale abiks. Mäletan, et kõik toimus öösel. Marta tuli varahommikul ja tõi teate, et sünnitus oli väga raske. Endlal lõppes jõud ja abistamiseks puudusid vahendid. Jutt oli mingitest tangidest, minusugune ei tea sellistest asjadest midagi. Lõpptulemuseks oli - üks poeg elus, teine ei pidanud vintsutustele vastu. Avaldati arvamust, et selle õnnetuse puhul oli õnn, et Endla ellu jäi.

Selle hommiku pilt, mis koju jõudes nägi - Endla ülimalt kurnatud ja väsinud, aga esikus terakottide peal valgesse linasse mässituna väike elutu kehakene, väikesest ninakesest verepisarad näole valgunud. See mälupilt ei kustu enne, kui kustuvad mu silmad. Vanemate patud nuheldakse laste kätte, see elutõde oli mulle osaks saanud ja ma pean seda nurisemata kandma. See on karistus, et jätsin ühe poja! Endla küll püüdis lohutust otsida öeldes, et meil oleks kahega raskeks läinud, aga see ei aidanud. Püüdsin alkoholiga oma muret leevendada, ka see ei aidanud. Tarvis oli kainelt tegutseda, Endla vajas hooldamist.

Mulle anti tööst paarinädalane vabastus, sain sellega vajalikud toimetused tehtud. Marta elukaaslane tuli mulle abiks, tänu temale ja äiast jäänud puutööriistadele, meisterdasime valmis väikese kirstukese. Küla taha surnuaiale kaevasin haua ja ühel õhtul, enne päikeseloojakut, läksime kahekesi koos Tõnissoni Jutaga. Mina kandsin vaibaga kaetud kirstukest ja Juta risti ning sängitasime elamata elu pojakese Siberi külma mulda. Endla sooviks oli, et ma paneks talle nime, mida ma ka tegin. Hiljem, enne äratulekut tegin hauale piirdeaia, kaitseks pudulojuste eest, kes kalmistul vabalt ringi uitasid.

Aeg kulgeb edasi oma igavesel ja vääramatul sammul. Valu tuhmub mälestusteks ja igapäevased toimetused tervendavad olnut. Vaid mõnikord üksindusehetkedel esitan endale küsimuse, kas saatus siiski mind liiga karmilt karistas?

Kambajõmmide viimased ettevõtmised

Lähen edasi mälestuste heietamisega kohalt, kus see pooleli jäi. Nagu eelnevalt mainitud, viisime Endla Suleviga Tšerlaki haiglasse, meie kahekesi Lembituga jäime koduhoidjaks.

Ühel päeval tegid kambajõmmid, kellel oli valminud suur ja paljutõotav plaan, ettepaneku, et minagi sellest suurüritusest osa võtaks. Nad olid omale soetanud kalapüüginooda ja paadi. Üle suure Irtõši, luhal pidavat asuma väike järveke, mis olevat tohutult kalarikas. Nüüd peeti plaani, kuidas sellest rikkusest osa saada. Andsin nõusoleku ja neljaliikmeline meeskond oligi koos. Kui vastavad ettevalmistused tehtud, asusime pikemalt plaanimata suurüritust ellu viima. Aeg oli pealelõunane, kui lükkasime küna vette ja asusime teele, õigem oleks öelda veele. Nagu sellistel puhkudel tavaks saanud, tehti korralikud „tropid“ ja kaasa ka vajalik varu. Selge, et üks kalapüük käib napsi najal, kuidas lähed kaine peaga kaelani vette noota sikutama, mis on kalu viimase võimaluseini täis. Üle suure jõe sõudnud, läks retk edasi mööda pooleldi kinnikasvanud vana jõesängi, mis oli mulle varasemast ajast tuttav – kunagi käisime seal õngitsemas. Paat põrutas koos nelja kange kalamehega esialgu jõudsalt edasi, kuni selgus, et veetee eespool kahanes väikeseks veenireks ja järveni jõudmiseks tuli paati mööda luhta burlakkide kombel edasi lohistada. Järveni me jõudsime, hoolimata ebasoodsatest tingimustest – kõik on käkitegu nelja uljaspea kätes. Vahepeal keeras ilm sandiks, tõusis tuul ja ilmnes veel teisigi kalapüügiks negatiivseid tegureid. Hoolimata aktiivset noodavedamisest, jäid tulemused üsna kesiseks. Rikkaliku saagi asemel saime nii palju, et jätkus na¬pilt uhhaa tarbeks. Öö kõverdasime kuidagiviisi ära, hommikul proovisime veel. Kas oli see ilmastiku mõju või jutt järve kalarikkusest legend, pika ninaga jäime ja asusime tagasiteele. Napsid ammugi otsas, selle asemel kassiahastus ja korisevad kõhud. Üle suure jõe sõudmine oli üsna riskantne, tuul vahepeal tugevaks paisunud ja paat istus parrasteni vees. Laine nilpsas vett üle parda paati ja mis veel siis oleks saanud, oleks olnud kalaõnne …

Kuidagiviisi ei suuda meenutada, kus Lembitu sel puhul oli? Igatahes koduuks oli lukus, miks muidu Marta ütles olevat sokule rohtu toppinud läbi seinapragude. See koduloom meil oli, ülejäänute kohta mälu tõrgub andmeid andmast. Tihtipeale haned, kui neid oli, suvel elasid saarel ja tulid koju alles sügisel. Mõne sõnaga sokust, kellele söödavarumisega minul oli suve läbi tükk tööd. Nimelt hüppasin jalgratta selga, kaasas vajalikud atribuudid ja väntasin külast välja naftabaasi taha jõekaldale, kus kas¬vas korralik roheline hein. Seal õsusin sirbiga päevase portsjoni, toppisin kotti ja tagasi. Nii iga päev, kas hommikul või õhtul, kuidas kunagi. Ühel päeval juhtus õnnetus, kui tegin vale liigutuse ja koorisin selle Nõukogude Liidu vapisümboliga oma vasaku käe Väikese-Atsi luuni paljaks. Tatarka tohtrid paikasid metallklambritega sõrme. Haavaarm meenutab tänaseni seda sarviku söödavarumist IIrtõši kaldal.

Viimane operatsioon meie neliku tegevuses oli Ülole reisiraha varumine kodumaale sõiduks. Selleks viisime autokoorma nisu Tšerlaki püüliveskisse. Järgmiseks hommikuks oli jahu valmis ja toimetasime saaduse turule. Läks lahti kauplemiseks ja oli üsna lõbus olek. Alkoholikeeldu, mis kehtis uudismaade üleskündmise kampaania ajal, sel ajal enam polnud. Veini tõime suure pangega ja lasksime hea maitsta kõikvõimalikel laadahõrgutistel. Õhtul, kui edukas tehing sooritatud, tõi meeskonna koju Ivani Moskvitš.

Mõne päeva pärast asus Ülo pere kodumaale teele. Käisin neid ära saatmas. Vanaperemees ütles: „Mine ka tuppa, panin paar pudelit viina lauale“. Ei ma läinud. Kui olin nad ära saatnud, läksin koju. Nukruse tunne valdas hinge. Olime pikki aastaid koos töötanud traktoribrigaadis, vaba aega koos veetnud ja viimasel ajal eriti palju koos muret ja rõõmu jaganud. Hiljem meie sõprus kestis edasi kodumaal, hoolimata vahemaast elukohtade vahel. Kirjad käisid ikka tähtpäevade puhul ja vahel kohtusime perekonniti. Nüüd on ta aastaid juba manalamees.