See oli kultuuripärandi aasta raames korraldatud fotode kogumise võistlus, kuhu oodati pilte Eesti elust ja kultuurist, inimeste igapäevastest tegudest ja tähtsatest hetkedest. Sain konkursist teada sõbra käest, aga unustasin selle täiesti ära ja alles viimasel päeval tuli meelde, et peaksin sinna fotosid saatma, sest mul on neid nii palju. See oli väga võimas fotovõistlus ja väga palju oli ilusaid fotosid.

Aga sinu oma oli kõige ilusam!

Ma ei saa öelda, et minu oma oli kõige ilusam. Minu arust oli seal palju ilusamaid pilte kui minu oma. Kuigi mulle hullult meeldib see pilt, mis mul oli, aga võrreldes teistega ei saa öelda, et see oli kõige ilusam. Hiljem kuulsime raadiost, et piltide kogumisega taheti dokumenteerida Eesti elu ja minu pilt oli etnograafiline.

Kuidas võidufoto sündis?

See oli tuletorni avamisel eelmise aastal aprillis. Ronisime Eglega üles,  tema oli julge ja läks välja, aga mina kardan kõrgust nii väga, et ma ei suutnud rõdu peale minna ja püüdsin mitte alla vaadata ja seepärast vaatasin ainult läbi fotokaamera. See oli täiesti spontaanne hetk, Egle jõi teed ja mina pildistasin. Tegin seal palju pilte, aga see meeldis mulle kõige rohkem - pole aru saada, kus Egle on, ta on justkui maailma tipus, tema ümber on meri, aga tema lihtsalt joob teed ja vaatab kaugusesse.

Kas ronisite majaka tippu selleks, et pilti teha?

Ei, ma tahtsin ikka üles minna ja näha, kuid kaamera oli mul kaasas.

Kui palju pilte võistlusele saatsid?

Saatsin kuus pilti, kõik olid Kihnust, aga vaid kahel olid inimesed, teised olid looduspildid. Pärast ma kuulsin, et eelistati selliseid fotosid, millel inimesed ja nende tegemised.

Milline oli näituse avamine ja autasustamine?

Vaatasin enne näituse avamist fotosid ja kui teiste piltide all oli kirjas, et Harjumaa või Võrumaa parim foto, siis minu oma alla oli kirjutatud lihtsalt: „Parim foto". Arvasin, et see on valdkonna parim ja olin alguses üsna rahulik.

President pidas avakõne, Eesti Rahva Muuseumi direktor Tõnis Lukas rääkis samuti ja hakkas tänukirju ja auhindu üle andma. Aga siis andis Lukas oma autasud ära, laua peale jäi ainult üks auhinnakott ja president tõusis ning ütles, et nüüd on tema kord.  Siis ma hakkasin taipama ja mõtlesin: „See ei saa juhtuda!". Ma nii pabistasin ja olin paanikas, kui president ütles, et parima foto võitis Silvia Soide.

Mis sa sel hetkel tundsid?

Ma hakkasin nutma ja mu käed värisesid. Ma ei mäleta, kas ma ütlesin presidendile inglise või eesti keeles, et olen nii närvis.

Ja president?

Ta ütles, et ilus pilt ja vaatas mind nii imelikult. Ma ei tea, kas sellepärast, et ma olin nii närvis või sellepärast, et hakkasin inglise keeles rääkima. Ma ei suutnud muud midagi teha ja läksin istuma, kuna olin šokis. See šokk oli muidugi kena üllatus. Pärast ei olnud mul võimalik presidendiga juttu ajada, sest ta läks ära. Oleksin rääkinud küll, et olen samuti Vancouveris elanud nagu temagi.

Mis preemiaks oli?

1000 eurot ja Eesti Rahva Muuseumi poolt raamatud - väga ilusad raamatud, kus olid sees vanad fotod ja Eesti inimeste elulood.

See on ju väga hea preemia...

Uskumatu! Auhind ehk raha on muidugi hea, ma saan osta objektiivi ja muud fotovarustust, mis mind arendab ja  mida olen alati tahtnud, aga rahapuudusel pole osta saanud. Aga ma mõtlen, et kõige suurem auhind on see, et neile meeldis kõige rohkem minu pilt.

Kas oled fotograafiat õppinud?

Ei, mitte kunagi, kuigi olen tahtnud seda õppima minna. Mulle meeldib fotograafia puhul see, et igaüks näeb läbi fotokaamera seda, mida teised ei näe - see on nii huvitav.

Millal hakkasid pildistama?

Juba Kanadas, kui vanemad õed hakkasid pilte tegema. Aga siis ei olnud mul fotograafia vastu armastust, see tuli siis, kui kolisin 2007. aastal Eestisse. Kui ma käin kodus Kanadas, pildistan ka, seal on ilus loodus, aga on midagi, mis mind Eestis rohkem inspireerib. Sama lugu on laulmisega, mulle meeldib väga laulda, aga eesti keeles ma armastan laulda. Ma ei oska seletada, ma tunnen seda. See lihtsalt on nii.

Silvia, Kanadas sündinud ja kasvanud eestlane, kel Kihnu juured, kellena Sa end tunned?

Eks see ole kõigi väliseestlastega nii, et nad ei ole päris tervikud ja neis on nagu kaks poolt. Kui olen siin, siis ma igatsen Kanada järgi, aga kui olen seal, tunnen Eestist ja Kihnust puudust. Aga kui mu pere elaks siin, ei oleks mul põhjust seal elada ja ma elaks igavesti siin. Aga mu pere on mu parimad sõbrad ja ma praegu planeerin nii, et proovin ka Kanada elu.

Foto Urmas Luik: „See, mis on oluline meie inimestele, on oluline ju ka tervele Eestile," ütles president Toomas Hendrik Ilves Endla teatris Eesti Rahva Muuseumi kodumaa piltide kogumise võistluse patroonina võistluse lõpukõnes, kus tänas kõiki, kes aitasid jäädvustada praeguse Eesti olulisemad hetked.

Peapreemia võitnud foto „Teepaus", mille Silvia tegi Eglest majaka avamisel.

Fotovõistluse peapreemia polnud ainus auhind, mis Silvia veebruarikuus võitis. Sõbrapäeval valisid Kihnu kooli õpilased kooli kõige sõbralikumaks õpetajaks inglise keele õpetaja Silvia Soide ja president - seekord siiski kooli õpilasesinduse president Egle Laos riputas armsale õpetajale kaela pärlid