Juttu puhusime Kadi Reiuga ühel päikepaistelisel aprillikuu argipäeval ja seda ajal, mil tema Lepatriinude rühma lapsed lõunauinakut tegid. Kuidas Te sattusite lasteaia õpetaja tööle?
Sellele tööle sattusin nii, et juba väga noores eas meeldisid mulle väikesed lapsed ja nendega tegelemine. Algul ma tahtsin õpetajaks saada ja ühe aasta õppisingi Tartu Pedagoogilises Koolis. Siis leidsin, et mulle meeldib siiski rohkem töö eelkooliealiste lastega ja nii ma asusin õppima Tallinna Pedagoogilisse Kooli lasteaiakasvataja erialale, mille lõpetasin 1973. aastal. Seejärel suunati mind tööle Sindi lasteaeda. Pärit olen ma Mulgimaalt, Puiatust. Sindi oli mulle täiesti võõras koht, aga nüüd on see saanud mulle kodulinnaks. Teie käe all on siin üles kasvanud päris mitu põlvkonda inimesi. On Teil tagasisidet ka olnud? Kas Te oskate öelda, mis nendest saanud on?
Ikka on tagasisidet. Väga paljud on päris teada-tuntud inimesed. Kui nimede järgi võtta, siis sõudja Allar Raja on käinud minu rühmas. Ka Indrek Raadik (Summer), Aivar Aigro, Jako Järvsaar, Priit Kama (Justiitsministeeriumi asekantsler), Anne-Catherine Paulus (elektroonikabiomeditsiinitehnika insener), Kristi Manakin (IF Kindlustus raamatupidaja), Elo Kalda (Viljandi Kultuurikolledþi rahvamuusika õppejõud) Lea Laidvee (lasteaiaõpetaja), Stina Rinaldo (psühholoog-nõustaja), Kristiina Tõkke (AS Linford logistik) Arlek Mitt (kokk Iirimaal) ja palju teisi. Hästi palju tublisid tüdrukuid ja poisse, kellest on saanud ettevõtlikud noored inimesed.
Nad töötavad erinevatel elualadel ja on hinnatud oma ametis. Minu kasvandike lapsed ja isegi lapselapsed on olnud minu rühmas. Mis on olnud selles töös oluline ja mis motiveerib seda ametit pidama?
Eks ikka armastus laste vastu ja huvi nendega töötada, neid õpetada, koos areneda. Lasteaeda tulevad hästi väikesed poisipõnnid ja tüdrukud - siin, õpetaja silma all saavad nad suureks ja targaks. Ka koolis käies ei unusta nad lasteaeda ja oma õpetajat, vaid käivad oma tunnistusi näitamas ja koolimuljeid rääkimas. Kas selle neljakümne aastaga on selles töös rutiin ka tekkinud?
Vahetevahel, mõnikord tõesti. Aga lasteaiaõpetaja töö on mitmekesine, uute suundadega, kus laps ja õpetaja üheskoos saavad palju ise uurida ja avastada. Tähtsaim on lapse enda kogemus, tema maailma nägemine, loovus, mängurõõm ja elamus. Nii seda rutiini ei tekkigi. Lasteaias ei ole kunagi ühesuguseid päevi.
Meie kollektiiv on heatahtlik, sõbralik, toetav ja ühte hoidev,. Eks siin on olnud oma mured ja rõõmud, aga töökaaslased ja meie kaunis maja aitavad kaasa sellele, et neist asjadest ruttu üle saada. Siin on tõesti hea olla ja siia tahad tööle tulla. Kui me juba jõudsime selle majani, siis millised on Sindi lasteaia kõige tugevamad küljed?
Eks meil on tugev maja igas suhtes. Näiteks käeliskunstilistes tegevuses. Väga paljude laste tööd olnud näitustel ja saanud auhindu. Sport - Sindi lasteaed on aastaid saavutanud Tuletõrjeolümpial esikohti, poiste võimlemisring, tüdrukute iluvõimlemine. Muusika - esinemised ja auhinnalised kohad laulukonkurssidel.
Kindlasti meie suured peod on olnud väga vahvad ja toredad, mis on toimunud meie majas ja ka seltsimajas. Igakevadised emadepäeva peod ja lasteaia lõpupidu näiteks.
Lapsest lähtumine meie igapäevategevustes, mis võimaldab lastel ise valida, teha otsuseid ja vastutada. Väärtuskasvatus - sõbralikkus, abivalmidus, tööoskused, positiivne suhtumine õppimisse, viisakas käitumine.
Järjepidevus - vanima järjepidevalt töötava lasteaiana väärtustame, hoiame ja jätkame väljakujunenud traditsioone.
Ühised õppesõidud Eesti erinevatesse paikadesse, tähtpäevade tähistamised, lasteaia kauaaegsete töötajate pensionäride jõulupeod. Väga pikka aega olete seda tööd teinud. Mis on see, mis esimesena meelde tuleb, kui oma töö peale mõtlete siin Sindi Lasteaias?
Meil on väga vahva kollektiiv, kõik on töökad, uuele avatud, lõbusad, positiivsed inimesed.
Meie Lepatriinude rühma lastele meeldivad õppekäigud. Viimati käisime Kurgjal Talumuuseumis lihavõttepühi tähistamas. Kurgjal räägiti lastele kuidas vanasti peeti lihavõttepühi, iga laps sai oma muna värvimiseks kasutada looduslikku materjali (sibulakoori, sammalt, kuuseoksi, tanguteri, lõnga). Seejärel tuli muna mähkida linasesse riidesse, siduda kokku ja panna potti keema. Õppisime mängima ka vanu mänge, need pakkusid lastele suurt rõõmu ja lusti. Tutvusime taluloomadega, käisime neid laudas uudistamas, hobuseid said paitada lausa õues kopli aia äärest. Kogu Kurgja ümbrus on hästi huvitav, vanad taluhooned, nägime ka mitmesuguseid tööriistu. Saime suure külakiigega kiikuda. See on kõige värskem mälestus, mis lastele väga meeldis. Koolieelikutele toimuvad praegu arengumängud, mis näitavad laste valmisolekut kooli minekuks. Kui tihti Te lastevanematega suhtlete?
Ikka iga päev. Meie suhted on usalduslikud, me oleme avatud ja koostöövalmid. Kui sa lähed vanemate ette ikka rõõmsa näoga, sul on laste kohta positiivseid tähelepanekuid, oled valmis vanemat kuulama, siis kaovad arusaamatused ja vanem mõistab, et lasteaiaõpetaja on tema abiline lapse kasvatamisel ja arendamisel. Mida sooviksite öelda kõigile oma kasvandikele ja lastevanematele?
Rõõmu, sõbralikkust, aega oma lapse jaoks. Eks see aitab kasvada ka paremaks inimeseks. Meie ühiskonnas on praegu hoolimatust, ükskõiksust ja kiirustamist, mida varem ei olnud nii palju. Põlvkondade vahelist lähedust on vähem, sest vanaemad-vanaisad töötavad, isad on sageli kaugel, emad on pinges ja perega üksi. Siiski jälgige oma lapse arenemist, tundke rõõmu igast tema edusammust, vajadusel juhendage, toetage, olge eeskujuks, kuulake teda, rääkige temaga. Kõige selle kõrval jätke lapsele mänguaega, lubage tal olla lihtsalt laps, ärge täitke tema päeva lõputu huviringist huviringi jooksmisega. Iga asi omal ajal. Eks nii ongi, et laps on oma kodu peegel, aga samas on ka lasteaia, oma rühma peegel. Kas on mingi suurem mure ka, mis hingel?