Sirje Endre: põhiseadus, riigi iseseisvus ja kodanik

Ettekanne Mahtra külapäeval, 18. augustil 2012
13. septembril 1991 istus Toompeal esma­kordselt kokku Põhiseaduse Assamblee, kuhu oli pariteetsetel alustel valitud 30 inimest Eesti Kongressist ehk kodanike esinduskogust ja 30 saadikut Ülemnõu­kogust ehk tolleaegsest elanikkonna esin­duskogust.

10. aprillil 1992 toimus Põhi­seaduse Assamblee viimane, 30. istung. Toompea loss oli siis, Põhiseaduse As­samblee päevil, rõske ja pime, hilisõhtuti tööd lõpetades tuli välisukseni käsikaudu tee leida. See ei takistanud suurte ja vi-haste vaidluste vaheaegadel vaidlejatel üksteist tunnustavalt õlale patsutamast, sest tajuti, et üheskoos ollakse tegemas suurt ajalugu. Töösse oli kaasatud eks­perte kodu-ja välismaalt, osales rahvas oma sadade kirjade ja telefonikõnedega. Masinakirjutajad tippisid ja koopiamasinad undasid. Ülemnõukogul oli toona ainult kaks arvutit, millest üks anti assamblee käsutusse. Mobiiltelefone ei olnud, pea­ministril ja spiikril olid küll mingid väi­kese kohvri suurused mobiili-asjandused, aga ma ei näinud, et neid keegi kunagi oleks kasutanud. Siis ei olnud veel moes tundide kaupa telefoniga rääkida või tui­malt internetis surfata.

20 suve tagasi, 28. juunil 1992 aset leid­nud rahvahääletusel võeti uus Põhiseadus vastu 91% poolthäälega.

Põhiseadus ja selle vaim tänases Eestis

2002. aastal ütles Märt Rask intervjuus Urmas Otile (raamat „Põhiseaduse tulek", 2002) geniaalse mõtte, et Põhiseadust ei kirjutata juriidilise tekstina, vaid see on väärtuste kogum ja rahvusliku kokkuleppe dokument. Sellest mõttest lähtudes võib öelda, et Põhiseadus on ajas hästi vastu pidanud. Nagu riigi taastamise alguspäe­vil, nõnda hoiab Põhiseadus ka täna meid oma kirjatähes vääramatult õigel teel. Jah, kirjatähes on see nii. Aga elus?

Vahel on selline tunne, et valitsusera­kondade juhtfiguurid tahavad oma sõna ja tahtmisega asendada Põhiseaduse pa­ragrahvi, olla sellest kõrgemal, üliseadust eirata või ajada lihtsalt inimestele puru silma. PS paragrahvis 154 on näiteks kir­jas, et seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest. 1990. aastatel järgiti PS vaimu veel nii, et kohustustega kaas­nevad kulud said kaetud. Täna reguleeri­takse „põhiseaduse vaimu" osavalt iga­sugu teiste seadustega (nt riigieelarve sea­dus, KOV seadus) suunas, et natuke teile anname, ülejäänuga vaadake ise, oma asi, kuidas oma teede ja koolimajadega hakkama saate. Kannatlik eesti maaini­mene on sajandite jooksul kogenud iga­sugu hädasid, ta leiab mooduseid, kuidas püksirihma koomale tõmmata. Ta ei lase ennast häirida sellest, kui regionaalminis­ter joonistab ministri enda arvates uut õnnelikku Eestit ehk „15+5 valda" maa­kaardile. Ministrid Eestis üldiselt ei lase end häirida kohapealse inimese arvamu­sest. Eks neid kaarte ole viimase kümne aasta jooksul ka iga valitsuse ajal joonis­tatud.

Eesti tulevik Euroopas?

Jurist Jüri Raidla ütles mõni aeg tagasi, et käes on viimane aeg selleks, et muuta Põhiseadust. Seda mitte ainult Eestile võe­tavate rahaliste kohustuste raames, kuigi just needsamad kohustusi puutuvad lepin­gud kujundavad täna Euroopa üldist klii­mat. Ühised kohustused hädasolevate rii­kide abistamiseks viivad varem või hil­jem ühise riigini: õhus on Euroopa Liidu riikide uus alusleping, föderatsiooni leping. Õnneks ei saa siin ilma Põhiseadust muutmata astuda ühtki sammu. PS I peatüki Üldsätted paragrahvi 1 teises lau­ses on mustvalgel kirjas: Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.

 Seda ülimuslikku mõistet või mistahes föderatsiooni astumist saab muuta üks­nes rahvahääletusega, mida kinnitab üle XV peatükk, Põhiseaduse muutmine. Kohe tekib rida küsimusi. Kas rahvusriikide aeg Euroopas on läbi? Kas EL on end ammendanud? Kas Eesti kohal olev NATO vihmavari, NATO lennukid meie pea ko­hal, ei tagagi iseolemise kindlust? Mis föderatsioonist keegi õieti räägib? Mida toob kaasa ESM? Kogu asi on segane. On arusaamatu, miks ei tule Eesti poliitikult sama selget sõna, nagu kuuleme Soome Vabariigi presidendilt Sauli Niinistölt, kes Euroopa tulevikust rääkis hiljuti väga otsekoheses sõnastuses, sealjuures kedagi solvamata ja midagi ilustamata (ERR uudised, 31. juuli).

Selge sõna ja kogu rahvast haarava demokraatliku dialoogi puudumine on täna Eesti suurimaid probleeme. Millest oleks Eesti rahvas nõus loobuma näiteks Euroopa Ühendriikide nimel, kui see kü­simus peaks tekkima? Kas me tahame, et Euroopa riikide föderatsioonis valitseb rahvusriike vaid üks ja ainus Europarla­ment ja Eesti riigi eelarve „tuleb Brüsse­list alla"? Neid küsimusi ei saa ju otsus­tada keegi teine peale rahva enda. Kas olete kuulnud, et keegi poliitikutest nii­moodi oleks rahva poole pöördunud? Pa­raku ei küsita rahvalt täna üldse midagi.

Föderatsiooni-idee pooldajad nooguta­vad: rahvusriikide aeg ollagi ammu läbi, aitab kuldse kase koduõuel taganutmi­sest. Olen täiesti vastupidisel arvamusel - ei ole aeg läbi. Kask õueväravas on üks eestluse sümboleid. Miks meie esivane­mad alati laulsid, et „üks kask meil kas­vas õues"? Kask on suveräänne puu, talle nutmine ei meeldiks. Kask tahab, et rah­vas - naised, mehed ja lapsed oleksid õn­nelikud ja hoiaksid enda kodu ja riigi ühiselt ja ühel meelel korras.

Kogukonna hääl

Kas keegi täna veel kõnetab kodanikku ja tema kogukonda metsadetaguses külas? Põhiseaduse II peatükk, mis sätestab ko­daniku põhiõigused, vabadused ja kohustu­sed, kohustab poliitikut aga just selle pea­tüki kirjatähele erilist lugupidamist osu­tama. Rahvas ei ole ju ainult erakonnad - kuigi eesti poliitikud ja erakonnad ise näivad nii mõtlevat ja avalikku arvamust selles suunas tõukavad. Rahvas elab ja tegutseb üle maa paljudes eri vormides: kodudes ja kogukondades, vabaühendus­tes, seltsides, valdade ja linnade voliko­gudes, koolides, ühistutes jm.

Äsjanimetatud kodaniku peatükk on vahetus seoses IV peatükiga (Riigikogu). Seaduse mõttes nad peegeldavad teine­teist. Kodanik võiks olla rahulik, sest sea­duse kirjatäht ütleb, et laenude andmine ja Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) Eesti poolsete vahendite tagamine on kõr­geima võimu - Riigikogu - ainupädevu­ses. Ma ei tea, mida täpselt rahandusmi­nister Jürgen Ligi silmas pidas, kui ta ar­vas, et Riigikogul puuduvat võime ja tar­kus nii keerulisi küsimusi arutada. (Hil­jem ta küll ütles, et teda olevat valesti tsi­teeritud.) Aga lendu too ülbe mõttekene läks ja tuletas ajaloost meelde paari sa­jandi tagust võõramaalaste arvamist, et maarahvas olla liialt rumal, et teada, mis talle parem on. Samasugust mõtteviisi demonstreeris Eesti riigi eestlastest juht­kond ka ise 1930. aastate teises pooles, mis teatavasti tõi kaasa vaikiva ajastu ja seejärel ka nõukogude võimu. Tõsiasja, et riigilaenudega seonduv või riigile mista­hes muude varaliste kohustuste võtmine on meie enda rahva esinduskogu - Riigi­kogu - pädevuses, kinnitatakse Põhisea­duses üle koguni kolmel korral (IV ptk, Riigikogu § 65, p 10; VII ptk, Seadusand­lus § 104, p 15; IX ptk, Välissuhted ja vä­lislepingud § 121, p 4).

Riigikogu ei ole „kummitempel"

Miskipärast on meil moes parlamenti ko­gu aeg rünnata, agara usinusega nuhkida saadikute järel, nimetada neid „mugavus­parlamendiks" (Ignar Fjuk, EPL, 24. juuli) jne, kus inimesed lihtsalt istuvat ja saavat palka. Kuid fakti, et Riigikogu on rahva kõrgeim esinduskogu, kus töötavad val­davas enamuses siiski arukad inimesed, ei saa kuidagimoodi vaidlustada. Seadus­loojana kannab just Riigikogu riigi aren­gu põhiraskust ja hea, kui tal oleks jul­gust täna öelda oma viimane sõna ka siis, kui see erineb valitsuse sõnast. Mis tulu saab riigil või kodanikul olla sellest, kui parlament laseb end arvata teoliste selts­konda, kelle tegu on panna lihtsalt tem-pel valitsusest tulnud eelnõule?

1990. aastatel vastas Riigikogu roll veel ideaalile: hoolega järgiti nii põhiseaduse paragrahvi, kuid veel enam legendaarset „põhiseaduse vaimu", millist mõistet ar­mastas tihti esile tuua Lennart Meri. Põhi­seadus oli moes! Toonased seadused val­misid Riigikogul loovas koostöös valitsu­sega, riigikodaniku häält kuuldi ja kuulati ka Toompeal. Kogukondade hääl oli mõju­kas ja poliitik pidas tingimata vajalikuks end määratleda mõne kogukonna või po­pulaarse seltsi (nt Muinsuskaitse Selts) esindajana.

Tänast Eestit märgistab kahjuks võimu­poolne suletus, ametnike parteistumine ja riiklike vahendite kasutamine erakonna­töös. Vahel on selline tunne, justnagu kar­daksid võimulolijad omaenda rahvast. Meil on tekkinud omapärane mõisa ja teolise vahekord, nagu kunagi enne Mahtra sõda. Piinlik on näha, kuidas „mõis" (valitsus) mõne ministri isikus kamandab „teolist" (seaduseandjat) ja on pahane, kui parla­ment või saadik tahab julgelt võtta init­siatiivi. Asjad olgu paika pandud valitsus­erakondade fraktsioonides, on Riigikogu kirjutamata reegel. Õige! Aga praktikas pannakse suunad ja juhised paika siiski mitte seal, vaid erakonna tagatoas.

Põhiseaduse vaimu „tagasitoo­mine" - riiklikult tähtis küsimus

Eesti Vabariigi Põhiseadus on ergas ja energeetiline dokument. Ta ütleb, kuidas olla ja mida tuleb teha. Ta konkretiseerib kohustused ja sätestab vabaduse. Kuidas oleme avatud vaimuga Põhiseaduse juu­res jõudnud suletud valitsemisstiili juur­de? Kes konkreetselt laskis tekkida era­kondade suletud tagatubadel, hämaratel rahaskeemidel, elamislubade skandaalil? Keegi ei tea. Või kui teab, ei räägi.

Näen olukorrast väljapääsu selles, kui Riigikogu ja riigikodanik pöörduvad näo­ga teineteise poole ja ulatavad käe. Sel­leks tuleb alustada kahe seaduse muut­misest. Nendeks on Riigikogu valimise seadus ja erakonnaseadus. Piirangute ase­mel olgu vabam lähenemine (nt erakonna registreerimisel tuhande liikme nõude kao­tamine jm). Seaduste sisu peab andma kü­lade, kogukondade ja mõttekodade liikme­tele võimaluse olla vahetult ligi riigielu korraldamises. Skeptik kindlasti ütleb, et ükski seadus ei muuda midagi, muuta saab inimene. Siinkohal pälvivad kõik tänased Toompea-erakonnad kriitikat: hea ja mu­gav on hoida mainitud seadused jäigalt muutmata, et „ükski uus ligi ei pääseks". Ruumid on juba täis, uksed kinni! - kui parafraseerida lavastaja Merle Karusood.

Seadustega kinnitatud immuunsus ei taga vabasid valimisi ega uut kvaliteeti poliitilises mõtlemises ja riigielu juhtimi­ses. Praegu otsustavad poliitikasse pürgi­va isiku saatuse ikka needsamad erakon­dade tagatoad, eristades valimisnimekir­jades parteile olulised „teenekad" inime­sed „nendest teistest". Parteil on nimekiri ja lõpuks on Toompeal ikka „omad poi­sid". Riigiasutuste eestubades istub täna „broilereid", kes ei valda ühtki eriala peale erakonna kohvitoa varustamise.

Veel ei ole hilja Eestit päästa

Ajaloos juhtub vahel, et tähtsaim postulaat, mis missioonitundelisele kodanikule pääs­terõnga ulatab ja riigi tuleviku sisu mää­rab, saabub eeslavale pealtnäha juhuslikult. Põhiseaduse Assamblee hakkas 1992. aas­ta kevadel oma tööd juba lõpetama, kui assamblee liige Kaido Kama ütles: „Hei, pidage..." Või umbes midagi selletaolist. Põhiseaduse preambulis on üks rida, mida enne Kama hüüatust ei olnud, ei olnud se­da olemas ka 1938. aasta põhiseaduses: „... mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade". Kama oli 1992. aas­ta talvel kohtunud oma vana sõbra, legen­daarse Võrumaa metsavenna Alfred Käär­manniga. Alfred küsinud Kaidolt, et kas siis tõesti seda mõtet põhiseaduses kirjas polegi, et Eesti riik on eesti rahva jaoks ja peab tagama nende püsimajäämise. Nii jõudis metsataguse küla inimese hääl too­kord Toompeale ja sai kirja Põhiseaduse preambulisse.

Pole midagi uut päikese all. Kui keegi kodaniku häält jälle kuulma hakkaks! Kui antaks rahu rääkimiseks ja tarkust kuu­lamiseks, siis ei ole kahtlust - Eesti saab päästetud.

Sirje Endre, Juuru Vallavolikogu esimees, Eesti Kongressi saadik ja Eesti Komitee abiesimees 1990-1992, Põhiseaduse Assamblee liige 1991-1992, Riigikogu liige 1999-2003