Soe vastuvõtt Türgis
Linn, kus elab üle 5 miljoni elaniku, tekitas veidi kõhedust, vastu võttis meid aga puhas, euroopalik ja väga külalislahke linn, rääkimata inimestest.
Türgi kolleegid olid ette valmistanud sisutiheda programmi. Palju pandi rõhku oma kultuuri tutvustamisele, rahvuse ja traditsioonide väärtustamisele. Palju kuulsime nende päevade jooksul Mustafa Kemal Atatürkist - Türgi Vabariigi rajajast ja esimesest presidendist. Tema kuju või pilt ehib Türgis paljusid maju. Koolis on igas klassis talle pühendatud nurgake, rääkimata pidulikkusest ja austusest temast rääkimisel.
Koos vastuvõtva kooli õpilaste ja õpetajatega oli meil au osaleda austamis- ja pärjapanemise tseremoonial Atatürgi mausoleumis ning külastada presidendi muuseumit, kus tutvusime Türgi riigi värvika ja keerulise ajalooga. Lisaks nägime Türgi parlamendihoonet ning mitmeid Türgi rahva ajalugu iseloomustavaid mälestusmärke ja kohti Ankaras.
Imeilusaid vaateid pakkus Ankara kindlus, mille sisemuses leidsime üheaegselt nii vahvaid õuekohvikuid kui ka väga lagunenud ja räämas elamuid. Kindluse müüridele tõustes avanes vapustav vaade punaste katustega suurlinnale ja sadadele mošeedele.
Päev Türgi Vildan Nurettin Demireri Ilkögretimi koolis oli soe ja sõbralik. Suures koolis õpib 1817 last vanuses 6-15. Klassid on suured - kuni 45 last. Vaatamata sellele saadakse kenasti hakkama. Kohe hakkas silma hakkas lõunamaalastele omane temperamentne olek. Koolimajja sisenedes sagisid pruunisilmsed lapsed sipelgapesana külaliste ümber ning tahtsid kõike teada ja küsida. Kooli saali oli üles pandud näitus taaskasutavatest asjadest. Õpilased ja õpetajad olid näinud vaeva ja valmistanud vanadest esemetest suurepäraseid ja fantaasiarikkaid asju. Projektiteemaliste ettekannetega esinesid nii õpetajad kui ka õpilased. Eriti huvitav oli täispikk animatsioon poisist nimega Thomas, kes elas prügi sees, ei osanud mõistlikult taaskasutada ega säästlikult elada. Võluri ja sõprade abiga, kelleks olid lapsed projektist osavõtvatest maadest, sai temast aga tore ja säästlik poiss. Toreda rahvaliku kava esitas meile kohalik rahvatantsu- ja muusikakollektiiv. Saime teada, et Türgis on 7 rahvakultuuri regiooni, mille tantsud ja laulud on väga erinevad. Lapsevanemad olid küpsetanud ja valmistanud traditsioonilisi rahvuslikke roogasid, mida üheskoos maitsesime.
Projekti koordinaatorid andsid ülevaate vahepeal tehtust. Meie tutvustasime oma loomaaia vaderiprojekti ja rääkisime ka üle-eestilisest metsaistutamisest, kus Püünsi Kooli lapsed kaasa lõid. Lepiti kokku järgnevas tegevuskavas. Suuremad plaanid tulevikuks on "Rohelise sõnastiku" kokkupanek ning köitmine, rahvusvaheline fotokonkurss "How Big Is Your Foot", taaskasutuslik disainerite konkurss "Roheline õmblusmasin", mida koordineerib Püünsi Kool, ning kevadel Inglismaal lavalaudadele tulev muusikal.
Üks terve päev kulus Kapadookia koobasmaastiku ekskursioonile. Teel imetlesime soolajärvi ja kauguses kõrguvaid vulkaanitippe. Kapadookia on looduse ja inimkäte poolt kujundatud koobaslinn ja kloostrikompleks, mis on olnud varjupaigaks erinevate ajastute inimestele - mõnedes kaljudesse rajatud elamutes elatakse siiani. Kapadookias saime imetleda ka kohaliku keraamika ja ehtetööstuse ilu.
Tore oli kohtuda õpetajatega teistest riikidest ja kogemusi vahetada, tundma õppida Türgit ning tutvuda nende ilusa pealinnaga. Aitäh Türgi sõpradele nende ääretu külalislahkuse eest! Oleme jälle toredate ideede võrra rikkamad ja jätkame mõneks ajaks projektitööd oma maailma nurkades, et siis oktoobris, kaasates ka õpilasi, sõita külla Portugali. Roheliste kohtumisteni!
