Sõjavangi mälestused: sõjakohus iseenda üle, relvavenna sõprus ja väärtusetu inimelu
Pärast Nikolai Karotamme (tol ajal EKP peasekretär) tänitava kõne ärakuulamist saadeti mehed uuesti suurde küüni, kus tuli veeta öö külmal muldpõrandal. Uni ei tahtnud tulla, kuigi eelminegi öö möödus magamata. Täna oli pühapäev ja saksa sõjaväes pidime saama marketendrit. Veel anti mõista, et pidin saama koos teistega autasustatud, kuid läks teisiti.
Nüüd olime vangid ja kompanii meestest ei näinud kedagi – kui palju neist oli ellujäänuid, kellel õnnestus põgeneda, kes langesid lahingus. Öösel oli keelatud rääkimine, istuli ja püsti tõusmine – kes keelust üle astub, sellele kuul keresse. Küüni ukse kohale riputatud laterna valgel jälgisid meid kaks konedega relvastatud valvurit. Öö oli pikk ja mõtelda oli paljust. Siin, külmal põrandal pidasin ma sõjakohut iseenda üle. Mu süüdistajaks oli mu sõdurlik kohusetunne ja kaitsjaks mu kaine mõistus.
Süüdistaja: – Sinu kätte usaldati selline tõhus relv nagu kuulipilduja ,aga mida tegid sina? Miks just kõige otsustavamal hetkel sulle usaldatud kuulipilduja vaikis? Sa ootasid varjendis ja siis, kui vaenlane jõudis üle jõe, põgenesid kuulipildujat maha jättes. Kas ei tundu sulle, et oled „ära teeninud“ sõjakohtu kõrgeima karistusmäära– surmaotsuse?
Kaitsja: – Kõiki neid süüdistusi ei saa võtta omaks. Seista tund aega sellises mürsusajus pealt lahtises laskepesas oleks olnud ilmselge enesetapp, mis poleks kasu toonud kellelegi. Varjendid selleks ongi, et raskerelvade tule eest kaitset leida. Süüdistada saaks teda ainult selles, et ta otsustava hetke „maha magas“ ja laskepessa jõudmisele hilines. Paar minutit varem oleks ta oma sektoris „puhta töö“ teinud, kuid kindel on ka see, et küllap vastane oleks ka teda vaikima sundinud. Ja kuna nüüd on selgunud, et vastaspoolel olid eestlased, siis küsin ma: kellele seda tapatalgut vaja oleks olnud? Võib-olla tuleks süüalust hoopis tänada selle eest, et kuulipilduja juurde jõudmisega hilines ning surma külvamise asemel säästis nii enda kui ka paljude oma suguvendade elu.
Olin kistud kui kaheks: üks pool minus otsis süüdistusi ja teine pool jällegi leidis õigustusi. Ah, käigu kõik kuradile, lõin käega ja keerasin teise külje vastu külma põrandat. Vaevalt keegi ellujäänuist teab, et seekord mu kuulipilduja vaikis. Ja kui poleks vaikinud, kas oleks midagi muutunud? Mitte midagi. Ei oleks mina üksinda suutnud seda inimlaviini peatada. Nüüd võin aga vähemalt kasvõi iseendale tunnistada, et vennatapu verega ma oma käsi selles sõjas pole määrinud.
Teel Petseri vangilaagrisse
Järgmisel päeval koondati meid suuremaks grupeeringuks, kus kohtasin ka oma kompanii mehi – Karl Mummet, Epner Juliust ja kompanii kirjutajat. Sain ka teada, et oma küla mees Karl Vettik sai haavata ja viidi ära sanitaarautoga. Esimest korda anti ka süüa: paar kivikõva kuivikut ja tükike toorest sealiha. Kugistasin selle väga vastiku maitsega toore lihatüki (sooja) vapralt alla, sest nüüdsest peale on iga suutäis oluline elu alalhoiuks. Esialgu pidime jääma korpuse koosseisus tööle – tuli parandada puusilda. Toiduks anti paar korda päevas kulbitäis sooja koorimata kartulitest keedetud mullamaitselist löga. Ei mäleta, kas sild sai valmis, kuid tuli uus korraldus. Meid anti üle NKVD-le. See oli venelastest väeosa. Võeti ära kõik, mis võtta andis: rahakotid, käekellad, sõrmused, noad, peeglid, kammid, märkmikud, kirjad, fotod ja ka paremad saapad. Tuli minulgi loovutada need kroomnahast saapad ja vastu sain erisuuruses katkised kotad. Sain enne läbiotsimist ära peita pliiatsijupi ja mõned lehed sigaretipaberit, mida õnneks ei leitud. „Need on mu viimased relvad,“ mõtlesin.
Algas pikk ja kurnav jalgsirännak mööda Eestimaad: algul põhja poole läbi Põltsamaa ja Jõgeva, siis tagasi läbiTartu ja Võru kuni Petseri vangilaagrisse. Masendava mulje jättis varemeis ja veel suitsev Põltsamaa, aga veel masendavama Tartu. Teel tulid vastu koju tagasipöörduvad sõjapõgenike voorid. Need kõik olid vabad inimesed. Meie aga marssisime laskevalmis püstolkuulipildujaid käes hoidvate vene soldatite vahel vastu oma tundmatule tulevikule.
Mingisugust toitu ei antud. Ainsateks toitjateks jäid teeäärsed kartulipõllud, kus kord päevas tehti peatus ja lubati mugulaid välja kraapida ja lõkketulel küpsetada. Esimese lõkke süütasid meie konvoisoldatid, kust meiegi oma lõkke süütasime. Põletuspuid saime lume- ja viljaredelitest. Võrumaale jõudes saime talunaistelt leivapätse kuid neid oli nii vähe, et kes selle sai, ei tahtnud teistega jagada. Nii ka minu jaokaaslane Julius Epner peitis põue leivapätsi ja pika kauplemise peale sain umbes kuuendiku. Relvavenna sõprus oli lõppenud, midagi polnud parata. Võrumaa naised püüdsid meile ka piima anda, kuid sõdurid ei lubanud– peatusi ei tehtud. Leivapätse loobiti ikkagi, kuid vene soldatite püssipärasaid said tunda nii loopijad kui ka püüdjad. Marssisime mööda teed, kuid veelgi väsitavam oli see konvoisoldatitele, kes pidid sörkima tee kõrval pikas rohus või teispool maanteekraavi.
Vangide hulgas oli ka haavatuid. Üks jalast haavatud kapten marssis vapralt kaasa, aeg-ajalt oiates – valugrimassid näol. Kolonnist mahajääjat ootas kindel surm – konevalang kuklasse. Aga mahajääjaid oli, sest aeg-ajalt kostis kolonni lõpust automaadi tärinat. Kord olime „einestanud“ ühel kartulipõllul, mille kõrval olid viljarõugud. Võeti kõik rivisse, loeti üle ja avastati, et üks on vähem. Tääkidega torgiti viljarõugud läbi ning ühest kostiski valukarje, millele järgnes konevalang. Inimelu ei maksnud siin midagi.
Ööbisime lagedail põldudel, kuhu meid õhtul kobaraisse aeti. Valvurid süütasid me ümber lõkked. Kord suruti meid kokku ühte suurde tühja küüni, kus lamasime kui silgud karbis – külg külje kõrval. Oli hea, et selle aasta sügis oli soe ja päikesepaisteline – see leevendas paljuski me kannatusi.
