Söömaaeg hobuselihast, põnevad mõõtühikud arvutamiseks ja viimased jõulud Siberis
Senini oma kirjatöödes olen vähe tähelepanu osutanud kodu lähemale ümbruskonnale. Püüan seda lünka täita ja mõne reaga vesta lähimatest naabritest.
Peab mainima, et jõe kaldal asuv tänav oli üks vanemaid, millest andis tunnistust ka selle tänava majade väljanägemine. Ühel pool elas Volodja Sitnikov koos ema ja vennaga. Volodja oli traktorist samas brigaadis, kus minagi pikemat ega töötasin. Teisel pool oli tühi koht, ilmselt kunagine maja lagunenud. Üle tühja koha elas vallasema oma lastega, kellega meie perel erilisi suhtlemisi polnud. Piirdusime ainult „draastvutusega.“ Meie üle tänava elanikest oli varasemalt juttu. Mees, kelle maja remontisime, oli seesama Simonov, kes Pjatiletkas oli esimees ja meie pulmas aukülaline. Nüüd oli ta ringiga Tatarkas, nagu esimeestel kombeks. Algul kolhoosiesimehena, hiljem, kui moodustati teraviljasovhoos, siis osakonnajuhatajana.
Meie majast ja selle elanikest on eelnevalt üsna palju juttu olnud, ainult üks väga tähtis olend on jäänud ülekohtuselt kahe silma vahele. Meie eluteed on kulgenud mitmeid aastaid, kui päris täpselt öelda, käsi-käpas. See on koer nimega Lordi. Kui ma elasin veel Tokareva Šura juures, tõi Šura ühel päeval omale väikese kutsika ja nii algaski meie tutvus, mis kestis mitmeid aastaid. Selles loos mitmed olukorrad käivad oletuste varal, aga juhtumeid vaagides tundub siiski tõenäoline, et oletused on õiged.
See juhtus talveõhtul, mil ma käisin Endla pool ehal, nagu nooremal rahval kombeks. Tihtipeale tahtis väike neljajalgne sõber minuga kaasa tulla, aga tegin talle selgeks, et ta on sellisteks käikudeks liiga noor ja saatsin koju tagasi. Ühel õhtul oli kutsikas aga märkamatult mulle järgnenud ja külakoerad teda teelt eksitanud. Meile oli ta sellest õhtust kadunud ja sellega tuli leppida. Endla aga töötas talvel vasikatalitajana ja ühel hommikul leidis lauda pimedast nurgast kaks silmanööpi ja nende uriseva omaniku. Igatahes viis väikese päntajala koju ja nii saigi ööhulgus uue kodu. Tihtipeale koerad ei lepi, kui perenaisel ilmub uus sümpaatia, Lordi aga ei teinud sellest suurt numbrit, järelikult vana tutvus oli veel jõus. Kõik sellesse puutuv selgus aastaid hiljem, kui Šura käis meil tihti külas. Sel ajal oli Lordi juba suur koeravolask. Meie läbisaamine laabus, välja arvatud üks arusaamatus. Toimus see ajal, mil poeg Lembitu oli umbes pooleteiseaastane. Lordi oli meil ketikoer ja tema eluhoone asus majaseina ääres. Mõningane liikumisvõimalus tal oli, kuna keti rõngas libises traadil, mille üks ots kinnitus majaseinale, teine aia- äärsele postile. Lordile ei meeldinud, kui keegi tema kaussi puutus, millega temale eine ette kanti. Igatahes kanad, pardid ja teised sulelised olid sunnitud toidukausist eemale hoiduma. Vastasel juhul tehti häbematule manulisele kiiresti selgeks kodukorra reeglid õuel. Lembitu oli väike ja tahtis koerakaussi puutuda. Lordi pikutas kuudis ja mina, kartes, et võib lapsele haiget teha, läksin, et kauss ära võtta. Koer tahtis kuudist välja tulla, mille peale käratasin ta tagasi. Kui sirutasin käe kausi järele, välkkiire liigutusega olid minu sõrmed lõhki. See oli väike arusaamatus, üks ja ainus. Arvan, et ma ise ka olin süüdlane, kuna tegutsesin läbimõtlematult.
Elu perekonnas kulges ilma suuremate vahejuhtumisteta. Elasime vaikselt ja üksmeeles. Mälestusi heietades tundub, et need aastad olid meie kooselu parimad, kuna külaelu naabritega laabus väga hästi, tööalased suhted töökaaslastega sobisid samuti laias ladna stiilis, ja kuna need suhted olid korras, siis võib öelda, et elu läks nagu lepase reega.
Tööalasest olukorrast kodust kaugemal
Nagu eelnevalt mainitud, kandusid mõned tööd kodukülast kaugemale. Suures uudismaade üleskündmise õhinas ei jäänud enam heinamaad ja kuna hein on kariloomadele asendamatu kõhutäide, siis olime sunnitud seda varuma kaugemalt, kus seda jätkus. Osalt karjagi, nimelt noorkari, asustati ümber heinapõldude juurde - milleks vedada heina, odavam on tuua heinajärajad kohapeale.
Heinateol ma ei osalenud, seda tegid väiksemate masinate mehed, küll aga jagus suurematele traktoritele talvist heinavedu. Ühel sügistalvel, üsna meie Siberi-elu lõpupoole, saadeti meid paari traktoriga Novosibirski piiri äärde riigi tagavaramaadele heina vedama trosslohistitega. Seal asusid sovhoosi noorloomad. Mingid eluasemed seal olid, elanikeks kasahhid. Nemad sobitasid end elama kohtadesse, kus tegemist oli loomadega. Eluhooned, nagu kõikjal, savionnid mitte jurtad, nagu varem rändrahvastel. Kasahstan asus sealsamas lähedal, sellest selle rahvuse rohkus ja kuna nad olid varem rändrahvas-karjakasvatajad, siis pole imeks panna nende loomaarmastust.
Öömaja pakuti meile ühes peres, kus väikeseid lapsi polnud. Kesk tuba oli ümmargune madal laud, mille ümber toimus einestamine. Istuti põrandal vaipadel. Magamine samuti põrandal mingitel küljealustel. Meenub, et peremees tarvitas mokatubakat - pistis põske ja sülitas seina peale. Põrand hoiti puhas. Samuti välisjalanõudega toas ei käidud. Üks kord päevas söödi kõvasti liha, ülejäänud aja luristati teed juua.
Meil jätkus tegevust mitmeks päevaks. Vedasime heinakuhjad trossidega loomafarmide juurde. Mingi ülemuse moodi hästi jäme mees oli, kelle juhendamisel kogu töö toimus. Tal oli oma majapidamine ka: kasvatas lambaid, hobuseid ja muid pudulojuseid. Ühel päeval ütles mulle, et temal on ka üks kuhi, too see ära. Eemalt kaugelt näitas, lähemale ei tulnud. Tegin nii nagu kästud. Kui trossi ümber kuhja panin, leidsin kogemata üles birka (paju- või haavakepikene, mille üks ots on valgeks lõigatud ja millele pliiatsiga kirjutatud andmed kuhja suuruse kohta). Birka torgatakse kuhja kindla kõrguse ja ilmakaare poolt. Sellel birkal oli lisaks kuhja andmetele veel kirjas – Novosibirskaja oblast. Järelikult see, millega tegelesin, kõige ehtsam vargus. Mõtlesin hetke, mida teha, siis viskasin birka minema ja tõin kuhja soovitud kohta, tehes näo, et kõik on parimas korras.
Õhtul peale tööd kutsus peremees mind enda poole einele. Oli valmistatud eine, mis nende rahvuspärane, hobuselihast ja nimigi on mul veel meeles - bisfarma, mis tõlkes „viie sõrme toit“. Söödigi nagu nimele kohane, peoga ehk viie sõrmega. Sinna juurde veel ohtralt viina, mida peremees ütles panevat hinge alla teinekord paar pudelit korraga. Nii jämeda mehe kohta polnud see ka ime. Igatahes sai sel õhtul pandud korralik kõhutäis ja samuti pea purju.
Vesteldes kohalike meestega selgus nii mõndagi nende tegevusest ja kommetest
Meenub üks riugas, mida mulle jutustas üks kohalikest. Nimelt käis neil loomade arvutus niisuguse mõõtühikus nagu pea. Seejuures pole oluline on see suur või väike. Lähtuvalt sellest on võimalik asendada suur pea väikesega. Samuti pole võimalik ette arvata, kas lambal sünnib kolm talle või üks. Huvitav, kas sellistest kombinatsioonidest räägiti igaühele või ainult mulle. Kui nii, siis olin ma usaldusväärne isik nende silmis.
Ei mäleta mis põhjusel, aga töös tuli mingi vaheaeg ja sõitsime koju. Vastu oli tulnud veoauto ja et sõit oleks asjalikum, laaditi autole terakoorem. Ju siis kasvatati seal ka teravilja. Viljakoorma peale laadimisel toimus sündmus, mis praegugi meenutades väga ebameeldivaid mälestusi loob. Et laouksed olid avatud, tuli kohale päris arvukas seltskond. Kes oli “brat“, kes „svat“, kes niisama „dobrõi tselovek“, igaühel kaasas pudel limonnaja vodkat. Sakuskat nagu ei toonud keegi, oma tainamärss oli ka tühi. Kojusõidust pole mälestusi jäänud, eks see toimus kaerakoorma otsas Une-Mati kaisus. Sellest päevast on jäänud vastikustunne sidruninapsi vastu. Samuti saabusin koju ilma leivamärsita. See märss oli Endla arvates üsna väärt asjandus, nii et ta käis teisel päeval autojuhi pool kadunud koti jälgi ajamas, kuid kahjuks tulemusteta. See kallis reisikaaslane jäi kadunuks.
Viimased jõulud Siberis
Edasi mõne reaga sündmusest, mis aset leidsid aasta lõpul. Need jõulud olid meil Siberis viimased ja mõnevõrra erinevad eelmistest. Isa-ema, õed ja vend oli juba Eestis oma kodus tagasi eksirännakutelt. Nad saatsid meie perele paki, milles oli väike kuuseke kodumetsast ja samuti mõned ehted. Nende hulgas mõned tuttavad Anni jõulupuu otsast, arvatavasti Asta või vanaema säilitatud.
Lausa kahju rääkida, aga süütunnet maha surudes tuleb tunnistada, et selle rõõmupüha tähistamiseks saime hakkama koletu kuriteoga. Nimelt võtsime meie sokul pea maha. Ma usun, et seda tegi keegi naabrimeestest, aga idee sündis ikka minu peas. Oli süüdlane kes tahes, aga nüüd oli minu ülesandeks jõulusüldi valmistamine. Siinkohal kulus marjaks ära nähtu kodus Annil, kuidas kuuma veega pead-jalad süldimaterjaliks kohandada. Sellega sain hakkama ja jõululaual ilutses igati korralik toidupoolis.
Eestlasi oli Tatarkasse jäänud ainult mõned üksikud. Jõuluõhtul olid meil külalisteks ainult Marta oma sõbraga ja minu mälu kohaselt rohkem eestlasi Tatarkas polnudki. Oli nagu jõuluõhtul ikka, ainult küünlasära väikese kuuse otsas oli läbi teinud mitmetuhande kilomeetrise reisi, et tuua jõulutervitusi kodumaast kaugel viibijatele. Need olid viimased jõulud Siberis. Järgmisel sügissuvel võtsime kodutee jalge alla.
