Hiiside pere noorim poeg Märt isa Ahti süles, Mari-Lii ema Laura süles, Madis, Markus ja Mart. Foto: Vaike Tammes

Kui Ahti on terve nädala kodust ära, peab Laura üksi suure pere, peamiselt poisteväe kamandamisega hakkama saama. Ja ta saab väga edukalt, kuigi suure pere emaks sai Laura sõna otseses mõttes üleöö. Pere kasvas ühel päeval täpselt kahekordseks.

Otsustasin minna selle erilise perega tutvust tegema. Lävel võtab mind lahke naeratusega vastu suure pere ema, kes rõõmsalt ringi asjatab oma äsja kipsi pandud jalaga. Need on libeda talve «rõõmud». Tegusat inimest see ei takista, kõik saab tehtud nii kodus kui tööl. Laura juhatab mind elutuppa, samal ajal kui Ahti juba köögis kohviga askeldab, et külalist kostitada. Lauale kantakse ka pirukad ja koogid.

Linte külas elas üks kuuelapseline pere, kolm tüdrukut ja kolm poissi. Nende ema oli pikka aega väga raskesti haige ja ühel õnnetul päeval jäid lapsed, kes juba kaks aastat tagasi olid kaotanud isa, ilma ka emast.

Lapsed võttis esialgu oma hoole alla pere tuttav naabritädi Tiiu. Laste kaks vanemat õde on juba täiskasvanud ja kummalgi on oma pere kodukandist kaugel. Esialgu määratigi nelja lapse hooldusõigus ühele vanematest õdedest. Kuna õe kodu on Tartus, siis tuli lastel sageli olla üksi või naabritädi hoole all. Nädalavahetused veetis õe pere siiski Lintes ja õde hoolitses oma nelja koolis käiva õe-venna eest.

Majas on tehtud mitmeid ümberkorraldusi

Ühel päeval, kui Laura kuulis, milline õnnetus on tabanud seda peret, läks ta neid vaatama, kas midagi on ehk vaja ja kuidas saab aidata. Üks nendest lastest käib tema pojaga samas klassis.

Ühel laupäevasel päeval tõi ta lapsed enda juurde, et nad sauna saaksid ja viis järgmisel päeval koju tagasi, sest nii sai kokku lepitud.

Lapsed ei tahtnud esialgu kuskile tulla. Kuid juba järgmisel päeval helistas üks lastest, et tädi Laura kas nad võivad täna ka tema juurde tulla. Laura oli lahkelt nõus. Hetke pärast helises telefon uuesti ja nutune lapsehääl ütles telefonis, et õde ei luba. Õde ei tahtnud tüli teha. Kohe rääkis Laura õega.

Lapsed tundsid Ahti ja Laura kodus end nii turvaliselt ja mugavalt, et nad ei tahtnudki tol õhtul koju minna ja küsisid luba ööseks jääda. Laura andis neile mõista, et nad võivad jääda nii kauaks, kui soovivad. Pereisal Ahtil ei olnud samuti midagi selle vastu nagu ka perepoegadel. Laura ja Ahti pere noorimal pojal, kellel vennaga suur vanusevahe, ongi nüüd elu palju huvitavam.

Majas on tulnud teha mitmeid ümberkorraldusi ja isegi ümberehitust, kui selgus, et lapsed jäävadki nende poole. Räpina vallaametnikele oli see samuti suur kergendus, sest see võimaldas õel-vendadel kokku jääda. Vastasel korral oleks tulnud lapsed jaotada kas kahe suurema õe vahel või halvim variant oleks olnud lastekodu. Ahti ja Laura olid kohe seda meelt, et tükeldama ei hakata, kui võetakse, siis ikka kõik neli.

Suurde tuppa paigutati lisadiivan, teise korruse vahekoridori tekitati kaks magamisaset. Ühele lapsele ehitati alla korrusele uus tuba poole garaaži arvelt. Ka Mari-Liile (12-aastane) plaanitakse allkorrusele saunaesisest puhkeruumist teha sobiv toakene.

Perel on palju abistajaid

Kui pere niimoodi üleöö suureks kasvab, võib arvata, et see toob omajagu raskusi kaasa. Kui varem käidi perega sageli väljasõitudel, näiteks on Hiiside pere peaaegu kõiki Eesti SPA-sid külastanud, reisinud nii kodu- kui välismaal, siis nüüd ei ole see enam sugugi nii lihtne.

Nad tahaksid väga jätkata perega reisimist, kuid suureks takistuseks on transport. Kaheksaliikmeline pere ei mahu ühte autosse. Olukorrad on lahendatud nii, et kas minnakse kahe autoga, või kui Ahti on kaugel Narvas tööl, siis on tulnud kellelgi maha jääda. Kahele mahajääjale on leitud muidugi alternatiivne tegevus ja pere vahvad ühisüritused on ette võetud siis, kui ka isa on kodus. Vanemad tõdevad, et ühest kaheksa- või üheksakohalisest bussist oleks abi küll. Kust aga abi küsida või kuhu pöörduda, pole pere veel välja mõelnud ega oskagi kuskilt otsida, samas pole ka harjutud abi paluma. Saate «Kodutunne» meeskond on neile abi pakkunud, kuid Laura ja Ahti leidsid, et Eestis on väga palju peresid, kes nendest rohkem abi vajavad, nemad saavad hakkama.
Abistajaid on olnud siiski. Näiteks kogus Räpina lasteaia Vikerkaar võimlemiseõpetaja Tiia Mäe tuttavate käsitöötegemist armastavate memmede käest kokku ilusad kindad-sokid, mida lahked inimesed tasuta andsid ja müüs neid jõululaadal, eesmärgiga saadud tulu annetada Hiiside perele. See oligi perele tore jõulukingitus, mis võimaldas neil koolivaheajal kogu perega sõita Pärnusse tervisekeskusesse lustima.

Kinkekaardi SPA-sse said nad MTÜ-lt Naerata Ometi, sõidukulud kattis Tiia Mäe kogutu ja väljasõiduga kaasnevad muud kulud kandis pere ise. See oli meeldejääv üritus kogu perele ja esimene ühine veekeskuse külastus suureperena.

Aidanud on teisedki. Näiteks muretses Lions klubi perele hädavajaliku riidekapi ja voodi. Autokooli õpetaja Jüri Vaidla pakutud soodustus tema juures õppivale Madisele oli samuti suureks abiks. Üks lahke proua Tartust ostis Mardile prillid, ümbruskonna inimesed on aidanud jalanõude, riiete ja muuga

On olnud mitmesugust suhtumist

Mõned tuttavad on väljendanud umbusku sellesse ettevõtmisse, öeldes, et niimoodi minnakse hulluks ja see küll üks tark tegu polnud ning et teil endilgi on alati nii kiire ja võtate endale veel lisakohustusi.

On olnud ka neid, kes arvavad, et lapsed võeti enda juurde raha pärast. See on Hiisidele eriti solvav, sest pere on alati edukalt hakkama saanud ja oma töökuse tulemusel päris hästi elanud. Neile poleks iial pähe tulnud hakata lisa teenima laste pealt. Seda enam, et selle viie kuu jooksul, mil lapsed nende juures elanud on, ei ole nemad ametlikud hooldajad. Laura märgib, et järgmisest kuust siiski vormistatakse lapsed nende eestkostele. Summad, mida saadakse, kuluvad niimoodi lastele ära, et kasuvanematel tuleb ikka omast palgast juurde lisada, sest riigitoetustega pole sugugi kerge läbi ajada. Ikka tuleb mõelda, kuidas mõistlikult majandada nii, et kõhud täis, riided seljas ja kodu soe.

Suur pere on üsna noor, kui mõelda, et sedasi koos on elatud vaid viis kuud. Seda hämmastavam on, kuidas nad kõik on kiiresti üheks pereks sulandunud nii, et siinkirjutajal on esialgu raske sotti saada sellest, kes on oma ja kes juurde võetud laps.

Varsti pärast intervjuu algust keerab tüdrukuke end diivanile pikali, pannes pea ema sülle, ema mängib lapse juustega ja mõlemad tunduvad olevat rahul. Laura ütlebki, et ta on endale kogu aeg tütart tahtnud, ja selgub, et isa Ahtigi on tütrest unistanud. Nad isegi plaanisid vahepeal lastekodust endale tütre lapsendada, kuid siis jäi asi bürokraatia taha takerduma.

Laura arvab, et küllap see saatus oli, mis tõi talle tütre koos kolme vennaga. Laura oli kunagi oodanud kaksikuid, kes kahjuks ei sündinudki, nii et ka sellest jäi tühi koht hinge kripeldama, mille nüüd täitsid teised lapsed, kes ootamatult «sülle sadasid».

Hellusest puudust pole

Intervjuu alguses istus Laura kõrval Madis, külg külje kõrval, et arvasin, küllap tema ongi nende enda poeg. Eksisin, Madis on juurde kasvanud perest kõige vanem. Tema käib Räpina ühisgümnaasiumis ja aitab palju kodu juures. Peagi ilmub tuppa teine sihvakas poiss, kes otsejoones pereisa Ahti juurde sammub ja tal sõbralikult juustes sasib. Laura tutvustab ,et tema on Mart, kasulastest vanuselt järgmine,13-aastane. Mart on pere priimus, käib olümpiaadidel ja trennis. Kuna tegemist on tubli spordipoisiga, siis Räpina spordikool ei olegi suurele perele arvet esitanud spordikoolis käimise eest.

Kõige häbelikum on noorim kasulaps Märt. Ta on 9-aastane ja oli oma pere pesamuna. Laura muretseski kõige rohkem tema pärast, kuidas väikseim ema kaotust üle elab. Aga küllap uue kodu ema hool ja kodusoojus ravis haavu intensiivselt.

Hellusest pole siin puudust olnud kellelgi. Kõik käivad üksteise võidu musi ja kalli tegemas Laurale, omavahel veel näägeldes, kes on rohkem saanud või kas ei aita juba, et järgmine löögile saaks. Kui isa nädal aega järjest Narvas tööl on, siis käib vaidlus ka selle üle, kes saab Laura kaissu magama.

Viimaks astub tuppa ka Laura ja Ahti oma pesamuna,12-aastane Markus. Nüüd on paras aeg kõik pildile püüda, enne kui lapsed reedeõhtusele peole minema hakkavad. Perepoeg Asko (22) on juba läinud. Peagi hakkab pereisa Ahti askeldama lastega, samal ajal, kui meie Lauraga veel vestleme ja Laura mulle väikese ekskursiooni nende kodus teeb.

Lapsed on tublid

Ahti viib Mari-Lii õega kohtuma ja seejärel lähevad Madisega Linte maja kütma- õde tuleb nädalavahetuseks koju. Enne veel pistab ta poeg Markusele pihku kontserdipiletid ja raha, et too ikka kõigile puhvetist midagi ostaks. Pere ja nende kena koduga tutvunud, hakkan end hubasest majast teele sättima.

Laura ütleb veel, et nüüd ta saab aru, miks suurte perede emad kodused on. Muuks ei jää ju lihtsalt aega. Laura on isegi mitmel korral mõelnud, et tuleks töölt ära, kuid siis muretseb ta, mis pubist saab ja ega raha kodus istudes ka taskusse tule. Lapsed on ju vaja kõik koolitada ning kõigil on midagi tarvis. Järelikult peab pingutama.

Alguses oli eriti raske harjuda sellega, et kõigil on ühekorraga midagi vaja ja kõik räägivad-küsivad üheaegselt. Esialgu oli keeruline orienteeruda, kelle kappi missugused riided või sokid panna. Kuna lapsi on palju ja igaühel omad asjad, siis vahel tekib kaose tunne, et alles koristad ega saa veel päris valmiski, kui ringi keerates tundub, et tuleb otsast alustada.

Kuid lapsed on tublid, kiidavad Laura ja Ahti ühest suust. Aitavad kodustes töödes ja õppimiseski on nad üsna tublid, aga mõned ega tuleb ikka vaeva ka näha ja õppida isegi mitu tundi koos. Laura ütleb muhedalt, et vahel on ka läbirääkimisi peetud laua all redutava põngerjaga, et hakkame nüüd õppima. Vahel on vaja pidada ka pikemaid kõnelusi mõnel pinget tekitaval teemal ja ka reegleid kehtestada ning mõnikord häältki tõsta, siis on asjad jälle joonel.

Peaks Laural ja Ahtil jätkuma tervist ja jõudu, nii füüsilist kui ka vaimset, et selle mitte kergete killast ettevõtmisega toime tulla. Ehk leidub kunagi ka keegi suure südamega sponsor, kes nende transpordimure lahendaks.