Suvest tulnud koolipere vihmasel 1. septembril. Pildid teinud Malle Hokkonen. Vormsi/Ormsö

Koolikella meeldivalt kutsuv tilin toob mõtteisse uued teadmised, tuttavad sõbrad ja uued tutvused, huvitavad loomingulised ülesanded ning lahendused.

Säravad silmad, naeratus suunurgas ning äratundmisrõõm nõnda kogunes teadmistepäeva laupäeval Vormsi koolipere oma armsasse majja, et üheskoos pidulikult alustada õppeaastat. Esimese klassi õpilane Getrud Kõiveer astus naksakalt saali üheksanda klassi neiu Lisetega käsikäes. Tarkuse tasapisi omandamisest, õpiprotsessist kui koostöisest arengust, elukestvast õppest kõneles ametisse astunud koolijuht Veikko Kõrv. Samas andis ta Getrudile heade soovidega kätte aabitsa.

Lasteaiaõpetaja Jana Kokkil oli valminud koostöös MTÜ Läänerannik uus Vormsi-põhine terviseaabits, mille kooliperele lahkelt jagas Elle Puurmann. Armas ja imetlusväärne kingitus: meie väikesed vabakutselised kunstnikud, lasteaia kasvandikud, meie kooli pisemad, Getrud Kõiveer ja Hedvig Kivi on aabitsa autorid!

Ehkki on mõndagi tillukest muudatust, ei erine käesolev õppeaasta olnutest: rõõmsalt on koolitööl tagasi õpetaja Age Hälvin ja toimetab oskuslikult vanemates klassides, matemaatika ning loodusõpetuse annete avastamisel ja e-kooli asjatamisel. Poiste meheliku ja peenema puutöö saladusi selgitab sel õppeaastal Maarja Koppelmaa, tüdrukute tegemisi valgustab Ene Rand. Varasemast ajast jätkavad vastutusrikkalt toimekat tööd õpetaja Külli, Anne, Age, Katrin, Heily, Malle, Maris. Lasteaias on ametis Jana, Alla ja Jevgenia.

Meie kooli aktusele traditsiooniliselt järgnes klassijuhatajatund, pildistamine ja magus-maitsev kringli-morsiring.

Koolis on õigupoolest tähtsal kohal lisaks õpilastele ja õpetajatele, nii tunniplaan kui kooliraamatud. Tunniplaan paistab seinal kui salakiri, mille erivärvid tunduvad hiina keelena, kuid süvenemine annab selgust. Õpetajate toas väikeste kuhjadena püüavad pilku uued õpikud. Oo,... õpperaamatute kaunid pildid ja trükilõhn kutsuvad uudistama ja õppima!

Millised aga olid meie esivanemate õpikud? Kaaned tugevast pruunist kartongist, halli-valge-musta värviga, lihtsate väikeste piltidega. Minu raamaturiiulil leidus 1912. aasta C. R. Jakobsoni kooli lugemiseraamat.

Tsiteerin: 12-da trüki seletuseks. Käesolewa C. R. Jakobsoni lugemise raamatu I jagu on siin parandamist leidnud, nagu seda juba mitmelt poolt ammugi tungiwalt sooviti. Wähema wäärtusega tükid on sellest wäljaandest kõrvale jäetud ja järele jäänud tükid on keele ja mõtte poolest siledamaks tehtud, paiguti ka ühendatud ehk täieste parandatud; ka on mitu tükki, mis seitsmendast trükist wälja heidetud, siia jälle üles wõetud, sest et neil enam wäärtust ja sisu on, kui neil, mis nende asemele oliwad pandud.

Sarnaselt täiendatakse ja uuendatakse õpikuid tänapäevalgi kooli tarbeks.

Meenutused kooliajast

Oma kooliajast palusin meenutada paaril Vormsi kooli lõpetanul.

Meenutab 60-tel lõpetanu: kooli tulime tavaliselt jalgsi, talvel hobuse ja reega. Vahel kevadeti ja sügiseti kergendasime oma jalavaeva hobuse-vankriga. Kahetsus hinges, kui hoolimatud olime hobuste vastu (praegu annaks sellistele piitsutajatele vitsa!), sest korraldasime metsateel tõelise hobuste võiduajamise. Mõnel korral sai ikka vanker pilbasteks aetud - õnneks sõitjatele viga tekitamata.

Meenub, kuis jäin õpingute alustamisega hiljaks, sest ema arvas viimasel hetkel, et ma peaks ikka õppetöös osalema. Emal töödega kiire, sai minu saatjaks oma küla onu. Meenub teinegi kord, kuis kooli tulles mu kingad kohutavalt pigistasid - tuldud sain.

Paljudele meist sai talvel koduks internaat, söögipoolise tõid meie vanemad kodust, neid hoiti internaadis panipaigas.

Imede ime ja õnn! - õnnetus jäi tulemata, kui õpilaste suur lugemissoov hilistel tundidel viis meid sageli trepi alla pimedasse, küünlaga lugema.

Koolis valitses rahumeelsus, arvestav ja abistav suhe. Internaadis oli koduste tööde tegemiseks õppetund. Kõik õppetükid vastasime internaadikasvatajale ette, seejärel pääsesime õue mängima - meie tublidus väärib ju kiitust.

Suvekool

Suvekoolis kuulasin mina, allakirjutanu, didaktikaloengul tuntud haridustegelast, kelle ohjeldamatust energiast ja südikusest, tema sisukast loengust jäi meelde sõnapaar - «õhinapõhine kool». Suurepärane sõnapaar! Sõnapaar uus, sisu ammutuntud see, milleks kool oma olemuses seatud on: õpilase enda avastamine, tema tunnetus ja elamused, loovtöö ja iseseisvus.

Kõigile, kes vähegi õppimise- õpetamisega ühes rütmis liiguvad, õhinapõhist kooliaega! Leiame koos õppimises pisikesegi pointi ja paneme täie paueriga!