Vigala Sõnumid

Hiiumaale minek teeb eriliseks pikk laevasõit. Marsruudi valiku aga keerukaks asjaolu, kes läheb esimest korda või kes mitmendat korda. Kuna ekskursioonid toimuvad teatud aastate järel, on nüüd võimalik võrrelda, mis vahepealsete aastatega muutunud on.

Esimest korda sattusin Hiiumaale üliõpilasena 1969. aastal, sealt sai alguse huvi suuruselt teise Eesti saare vastu. Uuritud sai mulda mitmesajal hektaril projektide jaoks, sest põllumees ootas harituid maid Putkastes, Sõpruses ja Ühenduses (tolleaegsed majandid). Teine suurem käik oli kolmepäevane jalgrattamatk esimese vallajuhi eestvõttel juba möödunud sajandil. Seejärel korraldasime Vigala lastele laagri asupaigaga Kassari saarel. Vallaõpetajad on olnud Hiiumaal ringsõidul, samuti Raplamaa koolijuhid. Varasemad kokkupuuted Hiiumaaga võimaldas seekordsel külaskäigul tutvustada reisilistele oma lemmiksaart ja leida uusi turismiobjekte.

Heltermaale jõudes ei panda sageli tähele sadama territooriumil asuvat skulptuuri „Naine tuules". Esimene peatus oli Suuremõisa lossi juures, kus käis nn euroremont ning kus hetkel asub Hiiumaa Ametikool (sellise nimetusega 2008-ndast aastast). Tuntumad erialad floristika, väike ettevõtlus, ehitiste restaureerimine, keskkonnakaitse. Lossi tiivas töötab suuremõisa lasteaed- põhikool 13 õpilasega. Edasi ruttasime Vaemla villatööstusesse.

Pereettevõte Hiiu Vill 1992 aastast. Peremees Jüri Valdma tutvustas masinaid, mis on väga vanad, aga millega tehakse lambavillast lõnga. Villahunt (peremees nimetas seda hellitavalt „ämma kõdistiks" parempoolsel fotol), kraasid ja heidemasin on toodud Poolast 19. sajandil.

Päevas suudetakse toota 25 kg lõnga. Töökojas kuulsime ilusat humoorikat hiiu murrakut ja kogesime töökust ja veelkord töökust. 

Vigala Sõnumid

Sõit jätkus Kassari saarele, millega on Hiiumaa praktiliselt kokku kasvanud. Külastasime kabelit, mis oli saanud välisremondi. Surnuaeda on maetud kultuuriloolisi isikuid M. Underi ja D. Vaarandi esivanemad, Panso raamatust „Naljakas inimene" tuttav Lepa Anna, tuntud näitleja Olev Eskola. Surnuaia väravas on plaan, kuidas haudu leida.

Kõpu poole sõites läbisime Ühtri küla, et käia eriti Lääne maailmale ja Moskvale tuntud kunstniku Ülo Soosteri sünnikohas. Sooster sündis 1924. aastal, käis kohalikus külakoolis, hiljem Kärdla reaalkoolis, õppis kunsti Tartus tuntud maalikunstnike (Vabbe, Vardi ja Kits) juures. 1949. aastal arreteeriti, saadeti Karagandasse sunnitööle. Pärast vabanemist Eestisse tagasi ei tulnud. Abiellus juuditariga. Sel aastal avas tema poeg Iisraelist Kärdlas näituse, mida külastasid ka Raplamaa käsitöö õpetajad.

Läbi Vanajõe ürgoru jõudsime Kõpu tuletorni jalamile. Agaramad läksid üles ja vaatasid ümbruskonda 68 meetrise mäe ja 36 meetrise torni otsast. Hiiumaa kõige tähtsama vaatamisväärse jalamil sõime lõunat. Tuletorn oli saanud uue valge kuue, aga torni sisemus ootab oma järge. Ristna rannast võtsime auguga kive kaasa.

Kärdla poole minekul jõudsime Hiiumaa põhjatippu Tahkunasse. Ka sealne tuletorn on avatud külalistele. Poolsaare tipus on M. Karmini mälestusmärk parvlaeval Estonia 1994. a mereõnnetuses hukkunud lastele. Mälestusmärgi kõrval seisab kivilabürint. Peagi olime juba Reigi kiriku juures.

Neist aegadest on Aino Kallas kirjutanud raamatu „Reigi õpetaja". Kui kiriku vapid kõnelevad aukandjatest, siis kirikutahvlil altari kõrval seisavad tavaliste töömeeste nimed.

Kiriku vastas teisel pool teed asus Pihla kõrts, mis läks kultuurilukku J. Smuuli ja G. Ernesaksa ooperiga „Tormide rand". Kiriku juures oli kohtumine Tõnis Ülemaantee´ga, kes 2010. valiti aasta vanaisaks Kõrgessaare vallast.

Kärdlas tegime ühispildi Teises maailmasõjas hukkunud hiidlaste mälestusmärgi juures. 2006. a ideest oli kasvanud mälestusmärk, mille skulptoriks Vigala Sassi kaaslane Elo Liiv.

Mälestusmärk kujutab endast Toonela jõge, mil istub sõjast naasnud noormees, kes läheb peagi koju oma ema, oma lapse, oma naise juurde, aga ta ei tea, mis kodus ees ootab. Modelliks oli Hiiumaal sirgunud noormees, seegi ajaloo tarvis teada. Hiidlased oskavad oma hukkunuid kaaslasi hinnata, vaatamata millist mundrit nad kandsid.

Siin võib tegusale päevale punkti panna, kui lisada veel mõne grupiliikme kiire külaskäik Kalju Leinbergi pere juurde Prählamäele.

Ees ootas tagasisõit, piltide valmistamine ja albumisse panek. Aitäh rahastajatele!

Hiiumaad ja tema tegemisi endas kandes, Jaan Viska