Kaks soomepoissi – vänrikku (lipnikku), kes võitlesid Kumna teeristil: Soome vormis – Ants Aasalo, hilisem metsavend; erariides – teeristil langenud Sulev Kiin, varasem teatrikooli kasvandik. Eestielu

Teatavasti sattus Eesti viimases sõjas kahel korral suurriikide, stalinliku Nõukoge Liidu ja hitlerliku Saksamaa omavahelse heitluse tallermaaks. Suur mäng käis üle väikeriikide peade. Algul leppisid kaks diktaatorit omavahel kokku, kuidas Euroopat jagada, siis alustatati kokkulepitu elluviimist. Üksnes Soome üritas Hiteri-Stalini plaani nurjata ning raskete kaotuste hinnaga õnnestus tal oma iseseisvus säilitada. Eesti, Läti ja Leedu okupeeriti ja liideti 1940. aastal Nõukogude Liiduga. 1941. aastal asendus nõukogude okupatsioon Saksa omaga. Osa noortest meestest jõudsid mobiliseerida nõukogud, osa jäi Saksa poole kahurilihaks. Nii juhtus, et paljudel juhtudel sattusid hiljem sõjas vastamisi võitlema vennad, isegi kaksikvennad. Selliseid näiteid on tuua isegi Keilast. Paljud noored ei soovinud aga sõdida kummagi diktaatori poolel, põgenesid Soome ja sõdisid koos soomlastega Nõukogude Liidu vastu.

Eesti rahva enamik ei leppinud ka iseseisvuse kaotusega. Kui rinne Eestile lähenema hakkas, otsustasid rahvuslikud ringkonnad, et tuleb teha katse Eesti iseseivus taastada. Soomest pöördus Eestisse tagasi ka eruadmiral Johan Pitka, kes lootis korrata Vabadussõja imet. Tema idee oli sobival hetkel kõik eestlased rindelt Tallinna alla tõmmata ning Saksa ja Vene üksuste vahel Eesti riik taas toimima panna. Ka paljud noored mehed igatsesid kasvõi midagi Eesti iseseisvuse taastamiseks ära tehal. Sel eesmärgil pöördus Soomest tagasi ka enamik seal sõdinud mehi -- soomepoisse.

Eesti Vabariigi valitsus kuulutati 18. septembril tõepoolest Tallinnas välja. Ka Pitka asus oma üksust looma. Paraku ei õnnestunud eestlastest koosnevaid väeosi rindelt ära tõmmata ning 22. septembril sisenes Punaarmee Tallinnasse.

Spontaanse vastupanu keskuseks kujunes siis Keila. Linnavalitsuse majale tõmmati üles trikoloor. Kloogalt sõitis sinna rong Saksa sõjaväest deserteerunud relvastatud eestlastega. Keilasse jõudis noori mehi ka taganevatest rindeüksustest. Üks üksus saadeti Haruteele, teine Kumna mõisa. Vastupanukeskusi kujunes ka Pääskülas ja Kanamaal. Paraku puudusid kogenud ohvitserid, hea tankitõrjerelvastus ja oskused seda kasutada. Seetõttu ei suudetud 23. septembril Tallinnast pealetungi alustanud Punaarmee tankikiiludele ka märkimisväärset vastupanu osutada. Lahingud siiski toimusid, nii Pääskülas, Kanamaal, Haruteel kui ka Paldiski maanteel Kumna teeristis ja Keilas. Kõige märkimsväärsem ja mõlemalt poolelt ohvreid nõudev oli kokkupõrge Kumna teeristis. Need lahingud aeglustasid oluliselt Punaarmee tungimist Eesti läänerannikule ning võimaldasid veel paljudel Läände põgeneda. Veelgi olulisem oli aga asjaolu, et nüüd juba Eesti lipu all sõdinud noored mehed demonstreerisid nii oma tahet panna vastu uuele nõukogude okupatsioonile ning soovi elada vabas Eesti riigis.

____________________________________________

Seekordki tähistatakse Keila ümbruses toimunud lahingute aastapäeva. Üritus toimub laupäeval 25. septembril. Traditsiooniliselt kogunetakse kell 12 Keila Linnavalitsuse juurde, kust sõidetakse Kumna teeristile ja pannakse lilli mälestuskivi juurde. Kell 13.15 jätkatakse üritust Harjumaa Muuseumis, kus toimub temaatiline ajalookonverents. Esinejad on Akadeemilisest Sõjaajaloo Seltsist. Seltsi esimees Hanno Ojalo räägib teemal „Soomepoiste II pataljon Iru-Lagedi rindel septembris 1944“. Järgneb seltsi auesimehe Mati Õuna ettekanne „Laevadel Läände 1940— 1944“ ning Aart Nõmme ettekanne „Metsavendlusest“. Päeva lõpetab vestlusring kohvilauas.

Kuna Eesti Ajaloomuuseumi raamatupood tuleb sel päeval Harjumaa Muuseumi ajalooraamatuid müüma, on kõigil soovijatel võimalik valida nii II maailmasõda puudutavat kirjandust kui ka erinevate Eesti muuseumide väljaandeid.

Kõik huvilised on üritusele oodatud! Eriti on soovitav Keila Gümnaasiumi vanemate klasside õpilaste osavõtt.