Eestielu

Memme juurde jõuan samal päeval, mil Eestit tuuseldanud Monika-nimeline lumetorm jõudsalt tuure kogub. Maja Luha tänavas on juba lumme uppumas, aga toas on hubaselt mõnus ja soe. „Kõigepealt sööd kõhu täis ja siis räägime,“ ütleb ta mulle. Kuuletun, ja perenaine Memme kannab lauale imemaitsvad hakklihaga täidetud pannkoogid ning kallab tassi täis magusalõhnalist taimeteed. „Tead, ma ei taha kohe üldse endast rääkida, minust polegi ju midagi kirjutada. Räägime ainult jõuludest,“ palub ta. Pea pooleteise tunni jooksul jõuame rääkida jõuludest, Häädemeeste UFOst, ravimtaimedest ja paljust muust ning Memmest endast ka. Kuigi vahepeal juhtub nii, et rollid vahetuvad ning hoopis Memme küsib ja mina räägin.

Jõuluõhtu kraavis

Memme ütleb end teadlikult esimesi jõule mäletavat, kui ta oli päris pisike, umbes 4–5aastane. Tal on selgelt meeles üks jõuluõhtu jumalateenistus.

„Kirikus oli väga ilus – suur kuusk seisis altarist paremal. Kuna isa oli kiriku vöörmünder, oli tema kohus ka küünlad süüdata. Tal oli pika toki otsas põlev küünal, millega ta sai ka kõrgel üleval küünlad süüdata. Kui siis orel mängima hakkas ja ma, silmad pilukil, kuuseküünlaid vaatasin, venisid need pikaks-pikaks! Seda imelist surinat, mis siis kehas tekkis, mäletan siiani,“ meenutab ta. Veel tuleb talle meelde, et kirikus pidi olema vaikselt, ei tohtinud isegi selja taha vaadata, olgugi et õudselt huvitas, kes jälle uksest tuli. Ema keelas pingil nihelevat pisikest Maimet, kes iga hinna eest üritas selja taha piiluda ja kirikusse sisenejaid kiigata.

Millest kirikuõpetaja toona jutlusel rääkis, pole enam meeles. Küll aga teab Memme veel tänaselgi päeval, millised lauluviisid sellel jõuluõhtul pühakojas kõlasid. Tagasiteel kirikust juhtus metsavahel äpardus. „Eks hobune oli kiriku juures lasipuu küljes seistes kärsituks muutunud ja kiirustas nüüd ilma sundimata koju. Istusin kaksikvennaga saaniteki all – nii mõnus oli! Järsku läks saan ümber, sest vahepeal oli tee täis tuisanud ja saan vedas läbi hange sõites külili – meie vennaga mauhti lumme ... Mäletan, et hädakisa tõusis taevani. Isa jõudis hobuse peatada ja suurem õnnetus jäi tulemata. Aga suud-silmad olid mul lund täis ja ema muhvi otsiti lumest veel kaua.“

“Jõuluvana tuleku ootust mäletan lapsepõlvest samuti hästi. Vahel harva ei saanud ta tulla, aga siis olid laste jaoks pakid ikka kuuse alla poetatud. Kõige rohkem on meeles kingiks saadud puust kiikhobu ja pikad kepitaolised kommid.”

Kuusk peab olema

Asi, milleta õiget jõulutunnet ei teki, on Maime jaoks kuusk. Mitte mingil juhul ei lepi ta aga kunstkuusega, mille saab karbist välja võtta, kokku panna ja pühade lõppedes jälle pakendisse peita. „Elus kuusk peab olema, ükskõik kui keerulised või rasked ajad on. Isegi kui rahaga on kitsas olnud, on meil jõuluõhtul ikka kuusk olemas. Kui turult ilusat ei leia, siis olen teinekord kraavikaldalt pisikese kuuse toonud,“ räägib Memme. Vanaaegsed kuuseküünlajalad ja kindlasti päris küünlad. Aknal omakootud villane sokk päkapikke ootamas. Jõuluootus algab tema jaoks esimese advendiga ning kauplustes suisa oktoobri lõpust algav jõulukampaania tema poolt heakskiitu ei leia. „Kui juba kaks kuud varem on poes müügil kuuseehted ja piparkoogid, siis on kõik sellest „õigeks“ jõuluajaks juba ammu tüdinenud ja jõulud justkui ära lörtsitud,“ leiab ta.

Pühad keelust hoolimata

Jõulud on Memme peres alati tähtsal kohal olnud. Ka ajal, mil need pühad olid keelatud, on ta alati jõule tähistanud. „Mäletan aega, kui käisin Tartus koolis. Jõuludeks sõitsin alati koju – see oli minu jaoks nii tähtis ja oodatud aeg,“ jutustab Maime. Veel mäletab ta seda, kuidas ta tütred Tiina ja Tea igal aastal jõuluõhtul käekõrvale võttis ning Türi kirikusse läks. „Mõtle,“ ütleb ta ohates, „kiriku ukse kõrval valvasid kooliõpetajad, et näha, kes lastest kirikusse läheb, et siis kooli juhtkonnale teada anda. Aga õpetajad tegid oma tööd, mis neil ikka teha oli.“ Maime keelust end segada ei lasknud – protestivaimu on temas piisavalt. „Räpinas, kust ma pärit olen, õppisin ühes koolis kirikuõpetaja lastega. Meie klassist taheti teha komsomoliklass. Ühel päeval tuli klassi üks tähtis tegelane ja ütles, et Olev ei saa komsomoli liikmeks, sest ta on kirikuõpetaja poeg. See tundus kohutavalt ülekohtune ja koos ühe teise klassikaaslasega tõusime püsti, teatasime, et meie siis ka ei taha! Ja ei saanudki meist komsomolinoori,“ kihistab Memme noid aegu meenutades naerda.

Türile sattus Memme nagu omal ajal ikka – suunati. Kuigi EPAs õppimise ajal Türil praktikal käies tõotas Maime endale, et siia ta kohe kindlasti elama ei tule. „Ma ületasin Türil raudteed valest kohast ja raudteemiilits võttis mu kinni, tahtis trahvi teha, aga mul polnud rahagi kaasas.“ Seda kõike räägib Memme naeruga võideldes, aga toona oli ta vahejuhtumist südamepõhjani solvunud ning keeras raudteelinnale selja. Kuni ta siia metsakombinaati tööle suunati ja koos abikaasaga kodu rajas. Ta osales ka aktiivselt kohalikus kultuurielus – laulis naiskooris ja kuulus rahvatantsurühma. Seoses laulmisega valmistab Memmele siiani piinlikkust üks ammune juhtum. Oli üldlauluja tantsupeoaasta. Laulsin Türi naiskooris ja käisin ka EPA vilistlasrühmas tantsimas. Ja Tallinnas tekkis dilemma: kas minna Kalevi staadionile või laulukaare alla. Otsustasin ikkagi rahvatantsu kasuks ja läksin seda meie toonasele dirigendile Tiiu Schütsile teatama. “Mul oli nii häbi,“ räägib ta süüdlaslikult. “Tiiu ütles küll, et saab minust aru, aga ma olin enda peale ikkagi pahane, et kuidas ma vedasin teisi alt.“

Memme ja ravimteed

„Sellest on ju nii palju räägitud,“ ütleb Memme, kui tüürin jutuga selleni, kuidas temast sai taimetark. „See on minu hobi. Jõudsin selleni umbes 30 aasta eest, kui olin oma haige seljaga Paide haiglas,“ räägib ta. Abikaasa Arno tõi talle ühel päeval saksa teadlase koostatud trükise, kus sees kõikvõimalik info ravimtaimede kohta. Nii hakkaski valutava seljaga patsient Maime Saar, raamatuke näpus, tegema üha pikemaid ringkäike haigla juurde kuluvas aias, luues sinasõprust seal kasvavate taimedega.

Maime nüüdseks manalateele läinud abikaasa Arno oli looduskaitseinspektor. „Tänu temale tutvusin ka Rein Sanderi ja tema abikaasaga, Kubja ürditalu pidajatega. Vaat siis hakkasingi teadlikult ravimtaimi korjama,“ jutustab Memme. Esimene kord, mil ta veendus, et ravimtaim tõesti ravib, oli siis, kui tal neerud haigeks jäid. Abi sai ta põldosjateest, juues seda päevas paar liitrit. „Ja aitas! Igatahes arsti poolt välja kirjutatud kanged ravimid jäid kasutamata,“ ütleb ta uhkelt.

Kunksmoor äri teha ei oska

Memme arutleb, et Eestimaa on tegelikult rikas, hoolimata sellest, et siin pole kullakaevandusi ega naftaleiukohti. „Me kõnnime tegelikult rikkuse peal – taimed ongi meie rikkuseks,“ on ta kindel. Taimed toovad talle veel ühe asja meelde – Maime kahetseb, et läks omal ajal EPAsse metsatööstust õppima, mitte ülikooli bioloogia eriala omandama. „Aga see mu hobi ja siin ma nüüd olen. Nagu Kunksmoor – segan taimeteed ja annan nõu ka, kui vaja,“ naerab Memme. Niisiis tasub enne apteeki minekut hoopis Memme käest uurida, ehk leidub mõni tõhus taim, millest abi saab. Kas teadsite, et Kõrgessaare vana suusahüppetrampliini peal kasvab varemerohi, mis soodustab luude kokkukasvamist? Aga vereurmarohi on hea soolatüügaste vastu. „Tead küll, selline kollaste õitega, kõik põõsaalused on kevaditi seda täis. Kui soolatüüka peale selle taime piima panna, kaovad tüükad kärmelt,“ õpetab Memme.

Taimi käib Memme ilusa ilmaga korjamas siitsamast Türi ümbrusest. „Kõrgessaare kandis käin, põldosja korjan vana raudteetammi pealt, naistepuna kasvab Tolli metsa ääres kraavikaldal tohutult. Korjamas käin tavaliselt enne lõunat, siis on kõige parem aeg.“

Korjatud taimedest teeb Memme teesegud, mida soovijatele aitähi eest jagab. „No ega ma päris kõike ka tasuta ei jaga, mõne teepaki olen ikka müünud ka. Aga vot asi ongi selles, et ma ei ole ärinaine. Ma kohe ei oska,“ tunnistab ta.

Sätin end lahkuma teadmisega, et kurgirohi paneb higistama, nõgesega tasub pead pesta ja samas supi peale näpistada. Saialill aitab jalakrampe leevendada, naadist võib teha salatit ja suppi. Ja et emake loodus on naiste poolt – enamik ravimtaimi ravib just naistehädasid.

„Küll sa oled hea laps, ajasid mind naerma. Ma nii pabistasin,“ ütleb Memme mind uksest välja saates. Teeb veel mulle kõva kalli ja poetab pihku päkapikutee nimelise pakikese.

Lehelugeja on siinkohal kindlasti harjunud nägema persooniloo juurde kuuluvaid kommentaare. Memme ütleb aga kindlameelselt, et paremini, kui mõni hea tuttav, iseloomustaks teda ja saabuvaid pühi hoopis luuleread. Otsib paberilehele kirjutatud luuletuse välja ja loeb mulle ette. „On ju ilus!? See trükigi ära!“.

Taimetark rikkust taga ei aja Jõulumälestus

Taga madala metsa kumiseb kirikukell,
Lumine jõuluõhtu on nii valge ja hell.
Lausa lõputus vooris sõidavad saanid ja reed,
Kuljuste kõlinaist kajab lumine metsatee.
Kirik tuledesäras, taatide paljastet pead,
Oreliviisid on lihtsad, nutmapanevalt head.
Kodutee. Lumesadu. Üksiku tähe lend.
Hinges on oreliviisid, ilus jõululegend.
HELMUT JOONUKS