Üheks tööks, kus taimede äratundmine polnud vajalik, oli kõnniteede kõplamine. Seal tuli teha puhas plats, panna kõigile pihta. Kõnniteid oli palju, neid kõiki umbrohust puhtana hoida laste ülesanne. Isegi teed, mis viisid keldri, aida, sauna, triiphoone juurde. Teed, mis kulgesid puiesteede all ja pikk tee sireliheki ääres alla marjaaia lõppu. Kõik kuulusid kõplamisele. Tihtipeale tuli täiskasvanutel lapsi abistada, kui teed rohtu kasvasid. Siinkohal pean mainima, et kui mina aastaid hiljem Annil peremeheks olin, siis lasime teedel muru kasvama ega näinud vaeva kõplamisega. Minu arusaama järgi oligi nii parem, kuna vihmasel ajal ei muutunud teed poriseks. Edasi lähme põllule kevadel kartuleid panema.
Papa tegi igas suuruses korve. Tal oli õunaaia lõpus korvipaju istandus ja talviti punus ta korve, nii et igaüks sai oma soovikohase korvi. Mäletan, et kartulipanekul esialgu oli raskusi mugulate vahekauguse määramisega, siis tehti mulle puupulk, millega vahekaugust mõõta. Hilisema töö käigus pulka enam polnud vaja. Suurtel inimestel oli jalalaba mõõduks - üks kanna taha, järgmine varvaste ette. Kartulipanekul mingeid kombetalitusi polnud.
Kartulivagude sisseajamisel, samuti kinniajamisel ja edaspidisel muldamisel kasutati harkatra. Hobune, keda nendeks töödeks vajati, oli vanem rahulik ja küllaldaste kogemustega tööloom. Vagude sisseajamisel pidi hobune kõndima vao kõrval, kinniajamisel vao peal ja muldamisel vao vahel.
Mäletan, isa tihtipeale kui alustas järgmist vagu, ütles hobusele: „Vao peal!" ja hobune mõistis seda ja kõndis nagu vaja, vao peal. Hobused olid mõistusega olendid ka kõigil teistel põllumajanduslikel töödel, nagu heina niitmisel ja viljakoristusmasinatega käisid täpselt nii, et masin lõikas kogu oma laiusega. Tähtis oli see sellepärast, et masina rattad ei tallaks heinakaart. Ei mäleta, kas hobustel oli ka kindel koht, kes paremal, kes vasakul või oskasid nad mõlemad vagu käia nagu nimetati. Suviseks tööks oli ristikheina niitmine.
Selleks ettevalmistus puudutas ka mind ja see polnud just kõige meeldivam tegevus. Nimelt pidin ma käiavänta keerutama, kui isa rohuniidumasina vikatit teritas. See oli küllaltki suur Gotlandi käi, all veeküna, kuhu käiakivi sisse ulatus. Et vikat teravaks käiata, kulus minu arvates väga kaua aega. Vahepeal isa proovis sõrmega teravust ja käias jälle edasi. Aeg, mis selleks kulus, tuli arvestada pikemate ajaühikutega kui minutid.
Kui vikat terav ja masin õlitatud, rakendati suksud ette ja niit võis alata. Ääred olid enne käsivikatiga lahti niidetud. Kõrvalt vaadates käis heinakõrtest esmalt läbi värin, siis langesid maha. Lapsena tekkis mul tunne, et heinakõrtel oli valus, kui nad maha niideti, et valu tundes nad väristasid päid ja kukkusid siis maha. Kui hein hakkas kuivama, siis mitte ainult põld, vaid kogu ümbruskond lõhnas võrratult ja see lõhn oli jällegi parimatest parim, võrdne toome- ja sireliõite aroomiga. Heina väga kaua kaares ei kuivatatud.
Hommikul niidetud hein suvisel kuumal päeval närbus pärastlõunaks rõukupaneku kõlbulikuks ja papa asus heina hoburehaga kaarutama. Teise hobusega veeti kohale rõuguredelid ja kogu pere tegeles rõukupanekuga ning õhtuks, kui päike läks magama, seisid põllul sirges reas ristikheina rõugud, piimakarja ja hobuste talvine ninaesine.
Kui ristikuhein rõugus, mindi metsaheinamaale niitma. See toimus käsivikatitega.
Eelistatumad vikatid olid „Kuld Krooni" ja „Kääri" vikatid. Meie peres vikateid ei pinnitud, vaid lõigati vikatinoaga, mis oli nürist viilist käiatud.
Kui ma veidi sirgusin, siis tegi papa mulle ka vikati, lühema löega ja vikat oli ka lühem. Kui ma õieti mäletan, siis number 4 ½, teistel olid nr. 6, isal koguni nr.9. Seda, mis mõõtühik vikati pikkust määras, sain teada aastaid hiljem Põltsamaa Kingu kaupluses.
See mõõtühik oli peo, kusjuures üsna umbmäärane, sest pihud on inimestel väga erinevad. Lapsena ma seda ei teadnud ja papa ka ei rääkinud, ehkki ta paljusid asju selgitas.
Heina kaarutamine, et ühtlaselt kuivaks, ja kuiva riisumine oli väiksematele heinalistele jõukohane. Saadude tegemine nõudis pisut oskusi, sest sao alla pandi haod ja saad ise nii tehtud, et ta hobusega vedamisel ära ei laguneks.
Kui saod olid vajunud tihedamaks, veeti nad küüni juurde. Selleks rakendati hobune sao ette: köis hagude tüügaste ümber, samuti ümber sao ja rangiroomade külge ja sõit läks küüni poole. Küünidest kaks esimest olid ainult esikülje luukidega. Tagumised, Kärjearu ja Türgisoo küünid kahel pool ustega ja sinna sai kohe saoga sisse sõita. Heina küüni sisse hangusid mehed, laste tööks oli küünis heina edasi toimetamine ja tihedamaks tallamine.
Teadagi, seda tegevust saatis lõbus kilkamine ja hullamine ning, mida ei saa kuidagi mainimata jätta, see suurepärane heina lõhn, õigem oleks öelda aroom, mille metsaheinale andis maarjahein. Järgmiseks suuremaks tööks oli rukkilõikus
, milleks vajati rohkem töökäsi, kuna see töö oli vaja ühe päevaga lõpetada, sest viljaparmad ei võinud kauaks jääda põllule vedelema. Külas leidus inimesi, kellel omal põldu polnud ja kes leidsid teenitust taludes. Nii tolmuski rukkilõikus talgutena. Niideti viljalõikusmasinaga, sirbid olid siis juba oma töö teinud ja puhkasid kuskil kolikambris.
Masin lõikas parajad parmad ja ladus põllule maha, tarvitses need vihkudeks siduda, milleks kasutati samu viljakõrsi. Rukis koristati vahaküpsuses, siis olid kõrred veel sitked ja sidumiseks kõlbulikud. Samuti polnud terade varisemise ohtu.
Järelvalmimine toimus hakkides. Rukkivihkude sidumine oli rohkem naiste töö. Suuremad lapsed said sellega ka hakkama, aga oli vaja ka vihke kokku tassida. Hakimeistriks oli keegi meestest, tavaliselt papa. Kolm viljavihku seoti kokku ja pandi püsti ning nende ümber koguti vihke kuni haki suurus käes, siis pandi üks vihk tüükad ülespoole haki peaks ja oligi rukkihakk valmis. Hakid pidid olema rangelt sirges reas, kõik ühesuurused, pead sirgelt otsas, vahed võrdsed nagu sõdurid paraadil.
Talus kehtis nõue, et töö pidi olema korralik ja hea väljanägemisega. Vanaisa ei lubanud õues isegi suitsukoni maha visata ja ise ta selle pahega ei tegelenud.
Õhtuks jõuti kogu põld hakkidesse koguda ja peab ütlema, et see oli üks kauneimaid vaatepilte tolleaegsetest põldudest. Ja õigustatult, ega muidu kunstnikud oma maalidel ole rohkesti rukkihakke kasutanud. Sügiseseks suursündmuseks oli rehepeks
, nagu vanas kõnepruugis tavatseti öelda, uuemas vilja masindamine.
Selle lähenemisest andis tunnistust päevpäevalt lähenev masinamürin ja osa pere kodust äraolek, kuna rehepeks oli talgutöö ja ümberkaudsed talud vajasid abi. Kui järg jõudis naabri õuele, sai tallilakast ka uudistatud, aga mitte eriti pikalt, sest nagunii järgmisena jõuab meile. Saabuski see oodatud aeg, mil Silla Jüri põristas Deering traktoriga, viljapeksumasin haakes, meie viljaküüni juurde.
Meie viljaküün oli nelja suure väravaga, mis olid küllaltki avarad nii laiuselt kui kõrguselt, võimaldasid küüni paigutada masina, kui ka teise väravapaari kaudu viljakoormate juurdeveo. Tihtipeale olid rukkivihud eelnevalt küüni veetud ja sellevõrra vähem tööd. Masina paikapanek oli päris tükk tööd ja seda toimetas Jüri asjalikult poisikeste pilgu all, kes tema iga liigutust jälgisid. Masina tagumiste rataste alla seati vastavad pidurdusklotsid, et masin kindlalt paigal püsiks.
Samuti kontrolliti masina loodisolekut vaaderpassiga, mis oli vajalik sõelte normaalseks tööks. Masin töökorras, rihiti kohale traktor. Ratta vastu paigutati suur masina tungraud, et traktor paigal püsiks ja töö võiks alata. Tööülesanded olid ära jagatud, kes allalaskjaks ja kes kuhu.
Õigem oleks öelda söötjaks ja selleks oli mõni vanem mees, kuna vihkude lahtilõikajaks noorem naisterahvas.
Põhutõstjateks noored prisked noormehed, põhukantsi otsas tüdrukud.
Aganavõtjaks, mis kergem töö, mõni eakam ehk nooruk. Meeskonda kuulus veel kotipoiss, kes pani alla kotte ja võttis ära täis kotte. Teravedajad olid priskemad mehed, üks harilikult peremees ise, sest tema teadis, millisesse salve aidas terad panna.
Masin sortis terad ära ka: jämedamad terad ühte kotti, teise peenemad, viimasesse kotti kogunes prügi, nagu tungalterad ja muu mittekvaliteetne. Mäletan, ühel sügisel kogunesid valged ussid. Ime küll, kuidas nad tervelt masinast läbi pääsesid. Pae Jaan, kes oli siis kotipoiss, ütles naljatamisi isale: „Jüri, sul on siin kotis liha ja leib koos."
Siit ongi nüüd paras aeg kiigata kööki, mida perenaised teevad. Viljapeksutalgute puhul pani iga perenaine mängu oma võimaluste piires parimad oskused. Lõunalaud oli sama rikkalik, nagu suurte pühade puhul. Ainult lõunatati kiirustades, sest masina aeg ja kuiv tund oli kallis. Kui töö lõpetatud ja aeg õhtune, siis oli aega lauas istuda ning siis käis ringi õlletoop ja ei puudunud laualt ka „riigivanem".
Hakkas jutt jooksma ja heideti naljagi, möödus nii mõnigi õdus õhtutund. Väga pikalt siiski ei istutud, sest homse päeva tööd ootasid järgmises peres. Meenub veel, et ühel sügisel papa kasutas isa-isade aegset rehepeksu moodust.
Nimelt pani ta viljaküüni pingi ja ropsis selle vastu viljavihke nii, et viljateri langes põrandale. Sellist tegevust nimetati rukkirabamiseks. Pinki, mille vastu rabamine toimus, rabamispingiks. Seejärel tuulati teradest välja aganad, kuna mõlemapoolse avatu värava vahel toimus vajalik tuuletõmbus.
Kogu see tegevus toimus mitte sellepärast, et peret oleks ähvardanud nälg, vaid hoopis oli vaja teri sügiseseks rukkikülviks, kuna viljapeksumasina tulek viibis, mis sõja aastail mitmete põhjuste puhul juhtus. Oli ju siis puudus mootorikütusest ja traktorid töötasid puugaasi generaatoriga. Seda kütust oli võimalik kohapeal toota. Meiegi saagisime vaksapikkuseid puuklotse, mida veel kuivatati kvaliteedi tõstmiseks. Kõik need tegevused nõudsid rohkem aega, sellest ka vajadus pöörduda tagasi esiisade töövõtete juurde.
Kasutati ka aurukatelt, sellele läksid pikad halupuud ja meile meeldis ta rohkem kui traktor. Katel ise oli võimsama ehitusega, tal olid suured hoorattad, tema käik oli majesteetlikum, kui see väljend siia sobib. Siis ta pahvis auru ja mis kõige tähtsam - ta andis vilet, kui töö algas, samuti töö lõpul. Hästi sobib siia ka ütlus „Käib töö ja vile koos." Teeme juttu veel ühest suursündmusest - uue karjalauda ehitusest.
Laut ehitati samale kohale, kus vana laut ja osa vundamenti ja sõimed jäid vanast. Ehitusmaterjali varumisega alustati juba talvel. Pikkade palkide veoks kasutati ree järel palgikelku, mille risti pandud veoköied tagasid kelgu liikumise reejälgedes. Kus toimus laudade saagimine, ei tea, arvatavasti kusagil väljaspool kodu. Roovilatte saagis Olli Ants oma popsutaja mootoriga, saepuru hunnik allõues vedeles mitu aastat. Samas toimus katuselaastude lõikus. Laaste höövli alt vastu võtmas, sorteerimas ja ladumas oli Ani Anna.
Karjalaut ehitati punastest tellistest, mis kohale saabusid raudteel Võhma jaama. Oli parajasti teedelagunemise aeg ja alla Annile ei pääsenud.
Maantee oli juba paljas, vankriga veeti kivid Ani Jaani juurde ja sealt hiljem Annile. Üks osa kive seisis Jaani aida otsas mitu aastat. Ju siis oli ostetud varuga. Muidugi kulus ehituseks hulga tsementi, aga seda varuti hiljem, kui teed tahedad.
Ehitus toimus 1938 aasta suvel. Olin siis 6 aastane ja kuna sellest ajast on möödas 75 aastat, siis pole ime, et nii mõndagi katab unustuse udu. Vana lauda lammutamist alustati siis, kui õues oli juba soojem, sest loomad jäid ju lageda taeva alla, aida taha koplisse, kuhu olid tehtud ajutised sõimed.
Ehitusmeistriks oli Kase Jaagu onu Tõnis Kask, ehitusmeesteks mehed mitmelt poolt üle Eestimaa. Mäletan, kuidas varakevadel tahuti lauda laetalasid. Neid tegid oma mehed. Uus laut tehti mõnevõrra laiem, talad üle kümne meetri. Meie uudistasime ka seda tegevust.
Papa ütles, osutades töömeestele, kes töötasid palja seljaga: „Näete, osa mehi on emasärgis, teised kasukas ja krae üleval." Eks need kasukas mehed olime meie, kuna oli veel varakevadiselt jahe. Uksed- aknad olid talvel valmis tehtud. Vana lauda lammutamist ei mäleta.
See on meeles, kui juba vundament oli valatud ja laoti müüre. Ühel päeval meister ja üks töömeestest tegelesid mingi salapärase asjaga. Hiljem selgus saladus, kui müüris ilutses kiviplaat, millel meistri nimi T.KASK ja aastaarv 1938 kuldtähtedega. Kusjuures kulda vaevalt kasutati, pronksvärv säras samahästi kui kuld. Laut sai sügiseks katuse alla. Sisetööd, nagu betoonist põrandate valu, sõimede ja automaatjootjate paigaldamine, tegid oma mehed.
Need on mälestused varasema lapsepõlve aegadest, mil aastad kulgesid muretult, suved olid täis päikest ja mängulusti. Need olid veel viimased aastad, mil elasime pereringis muretult ja üksmeeles oma kodutalus.
Edasi hakkasid suure ilma sündmused ka meie peret puudutama, isegi üsna valuliselt. Murepilvedeks võis pidada ka suuri tolmupilvi, mis tõusid õhku Sageverest lennubaasi ehituselt, mis, kui tuul oli soodne, ulatusid ka Annile ja kuulutasid uue rahutu ajajärgu saabumist.
Järgneb
