Samasugune tunne tekkis mul suvel, kui Eestis ringi sõites ja kaardi järgi mõisaid otsides tekkis tihti küsimus - kus need kohad on? Kas need on üldse olemas? Eesmärgiks oli avastada selliseid paiku, millest ei ole palju juttu olnud, mis on kas erakätes või hoopis lagunenud. Tunda sealset ajaloo hõngu. Jõudes kohta, kus mõni selline mõisahoone olema peaks, ei leidnud tihti ühtegi silti ega viidet, mis selle juurde suunaks. Teine variant - silt oli olemas, aga see suunas külalise kruusateele, mis peagi kolmeks läks - siin tuli juba ise õige teeots valida. Pean tunnistama, et GPSi mul ei olnud, võib-olla oleks see pisut aidanud. Põldude vahel edasi-tagasi tiirutades tuli lõpuks tihti käega lüüa ja võtta ette järgmine sihtkoht. Siin-seal sai ka mõne külamehe poole pöördutud, kes siis käega metsa poole näitas - „seal see on". Ei leidnud ikka.

Loomulikult oli neidki kohti, mis olid kergelt leitavad. Eufooria oli suur - lõpuks ometi!

Kadunud on nii inimesed kui ka külad ise

Tagasi külade juurde. Neid on Eestis väga palju, kokku 4438, paljud neist väga pisikesed, osad koguni tühjad. Regionaalminister on öelnud, et küladega käib alati kaasas oma ajalugu, identiteet. Isegi tühi küla on väärtus.

87 külaga Meremäe valla arendusjuht ütles samuti, et igale külale on omane kindel inimestega seotud lugu. See on kõik õige. Need külad peaks aga olema ka füüsiliselt leitavad, eristatavad ning märgistatud. Kas või seal kunagi elanud ning tegutsenud inimeste mälestuseks.

Lisaks, praegu peaks mingi väiksema küla loo teada saamiseks tuhnima arhiivides. Võiks aga olla mõni lihtsam süsteem - näiteks paigaldada külasildile QR-kood, mille abil saad infot lugeda oma mobiilist. Mina Eestimaa fännina kasutaks seda huviga. Sama nutilahendus võiks olla ka kunagiste mõisate juures.