Eks oli kuulda ka küsimisi, et miks viis aastat, Võhmas on ju ennegi tantsitud, või mis seda lühikest aega ikka nii kangesti tähistada. Meie olime arvamisel, et tähistada tasub alati - ikka märk maas, korraks tagasi vaadatud ja jälle uue hooga edasi. Muidugi on Võhmas tantsitud läbi erinevate aegade, erinevate toredate ja asjalike inimeste juhendamisel. Aga selliste nimedega rühmad Heli Tammai juhendamisel on tegutsenud viis aastat. Ega muidu sest väga eraldi ehk räägikski, aga enne seda viit aastat oli tantsimises päris pikk paus.

Tantsis küll eakate segarühm Regina Puusepa juhendamisel, aga teistel oli päris pikk jõudeolekuaeg. Juhendaja puudumise tõttu.

Mõtlesime, et räägime oma tegemistest neile ka, kes meie kontserdile ühel või teisel põhjusel ei jõudnud. Mida ühest kontserdist ikka rääkida.

Mõlemad rühmad püüdsid publikule pakkuda parima läbilõike õpitust. Ja et ei arvataks, et Võhmas tõesti vaid naised tantsima peaksid, sai selleks korraks ka üks mees ühe tantsu sisse võetud. Alguse kohta pole paha. Kui neid ka ükshaaval hankima peab, siis viie aasta pärast on ikka rohkem kui mitte midagi. Et aga tantsimine teistelegi marjaks kuluda võib (seda ei pruugi veel ise teadagi) ja et tantsurühmadesse alati tantsijaid juurde mahub, mõtlesime seekord rääkida hoopis sellest, kuidas ise end selle sees tunneme ja mida arvame.

Heli Tammai:

„Tantsujuhtimisega olen tegelenud alates 1966. aastast. Põhiliselt õpetasin laste tantsurühmi. Naisrühma juhendamisega puutusin esimest korda kokku Kabala Rahvamajas kolmkümmend aastat tagasi.

Võhma naiste tantsurühmi Tald ja Apsat ning Lilleke olen juhendanud viis aastat.

Need on kaks rõõmsameelset ja teotahtelist kollektiivi, kelle treeningutele lähen alati heameelega. Ühiste jõupingutustega saame selgeks ka raskemad sammukombinatsioonid.

Treeningtund toimub üks kord nädalas. Küll oleks tore, kui võhmakad, kes tahavad leida võimalust oma vaba aega veeta või tervise huvides liikuda, tuleksid julgelt tantsutundi.

Seenioride rühma tuumik on tugeva pagasiga tantsijad, kes treenisid aastaid Rommi käe all. Ka Lillekese üks osa on varem aktiivselt rahvatantsuga tegelenud. Seetõttu on mõlemas rühmas tugev baas olemas ja kollektiividega liitunud tantsuga vähem kokku puutunud liikmed õpivad nö staaride abiga põhisammud kiiresti selgeks.

Viie aasta jooksul on rühma Tald ja Apsat tantsijate koosseis olnud üsna stabiilne.

Kollektiiv on rõõmsameelne, teotahteline ja armastab rohkem õppida särtsakaid tantse. Seda võis näha ka 2. detsembril toimunud sünnipäevakontserdil kultuurikeskuses.

Rühm on esinenud publikule nii Võhmas, Suure-Jaanis, Kabalas, Viljandis, Mustlas, Karksi-Nuias, Olustveres, Paistus, Pilistveres, Otepääl, Võrus kui ka Põlvas. Repertuaari on kogunenud rohkem kui 30 tantsu.

Lillekese nooruslik särtsakus nakatab kõiki rühmaga liitunuid. Kuna nooremate naiste elutempo ja tööga seotus teeb tantsutrennist osavõtu keerulisemaks, siis on ka kollektiivis märksa rohkem toimunud tantsijate vahetumist.

See pole aga takistanud tegutsemist. Olgu siis sügisel hooaja algul kasvõi üksnes kuus entusiasti kohal.

Loometants on see, mille puhul saab ka väiksema arvuga osalejatega hakkama. Nii on kogu kollektiivi koostöös valminud viie aasta jooksul kümme omaloodud nn showtantsu. Kolmel korral on Lilleke osa võtnud maakonna loometantsukonkursist ja saanud ka tunnustatud.

Rahvatantsude pagasisse on kogunenud ka kopsakas kogus tantse, nii viiekümne ringis. Et rahvatantsud nõuavad kindlat arvu tantsijaid, siis on Lillekesele vajadusel appi tulnud tantsijad seenioride rühmast (ka vastupidi on olnud).

Mahukam treeningute ja esinemiste etapp oli osavõtt Võhma-Stende ühisest kultuuriprojektist kahe aasta jooksul. See viis Lillekese koos tantsijatega seenioride rühmast mitmel korral esinema Läti Vabariiki Stendesse.

Lillekese reis Ungarisse Europeade raames oli põnev ja kogemusrikas. Kodused esinemised Võhmas kõikvõimalikel üritustel on saanud iseenesestmõistetavaiks.

Maakonna laulu- ja tantsupeod ning talvised tantsupeod Viljandis on need, kuhu talvisel perioodil õpituga välja minna."

Teele (Vahtra)

on Lillekese rühmas tantsinud selle loomisest peale (nagu ka mitmed teised). See on tema sõnul olnud väga arendav ja õpetlik aeg. Lisaks sellele on ta külge saanud tantsupisiku, mis tulevikus suunab kindlasti ikka ja jälle rahvatantsuga tegelema.

Maire (Vahtra)

ütleb, et tants on tema jaoks midagi väga head ja ilusat. Sellest jagub nii kehale kui vaimule.

Tiina (Leier)

arvab, et see on päris selge, et need, kes tantsimas käivad, teevad seda mõnuga. Tants annab hea tuju ja nii unustad argised mured, kasvõi 1,5 tunniks. See on superlahe!

Maris (Huopolainen)

leiab, et rahvatantsurühmas tantsimine on mõnus vaheldus argipäevasele. Olles linnas uus elanik on see ka hea võimalus leida uusi tutvusi.

„Olen juba tükk aega vaadanud erinevatel üritustel rahvatantsuga esinejaid kadestava pilguga. Siiani pole olnud aga pealehakkamist ise nendega liituda. Nüüd, poolteist kuud tagasi, ühinesin Lillekese toreda seltskonnaga tänu oma õele, kellel värske liikmena oli paarilist vaja.

Tantsurühma viienda sünnipäeva kontsert oli minu jaoks esimene rahvatantsuga esinemise kogemus - oli väga tore. Igasse trenni lähen hea meelega, sest tants teeb tuju heaks ja meele rõõmsaks," ütleb Merit (Oss).

Cillyle (Sarv)

meeldib tantsida, sest see annab võimaluse end arendada ning annab ka rahulolutunde. See on üks eneseväljendusvorme. Tantsimine on tore vaheldus pärast igapäevast tööd.

See annab ka energiat ning rõõmu teisteks tegevusteks. Seda teab Külliki (Murumaa).

Aino (Volt)

on tantsinud alles lühikest aega, aga ütleb, et leidis mõlemast tantsurühmast abivalmis ja sõbralikud naised ja tänu neile ning juhendajale oskab juba mitmeid tantse. Aga soovib kindlasti veel õppida. Tema arvates on rahvatants naiselik ja samas ka sportlik, ning lisaks toob rühmas tegelemine vaheldust pingelisele igapäevatööle.

Riina (Remmer)

tantsib Võhma naisrahvatantsurühmas juba päris pikki aastaid.

Kuigi ka väikesi vaheaegu on ette tulnud, peaks peagi kokku saama 5x5 aastat. „Mulle meeldib tantsida ja mulle meeldib kanda rahvariideid.

Rahvatants annab mõlemaks sobiva võimaluse. Viimastel aastatel on ootamatult just tänu rahvatantsule tekkinud ka võimalusi reisida. Kõigepealt mõni aasta tagasi reis Ungarisse tänu Pilistvere Pillimeestele, viimase aasta jooksul tänu Heilika Vahtrale, kes kirjutas projekti „Folkloor ja tants tõkestamaks kiusamist" (kooli osalemine rahvusvahelises projektis), Türki, Poolasse, Rumeeniasse ja Bulgaariasse. Lisaks veel osalemine projektis "Connecting Stende and Võhma", mille kaudu meie Lilleke sai sõbraks vahva Läti tantsurühmaga Virpulis."

See, kes siinse loo kirja pani, ütleb tavaliselt, oleme Riinaga Lillekese rühma fossiilid.

Kui Riina ütleb, et tema tuli tantsima siis, kui Luule Võhma tuli, siis see oli aasta... 1989. Ja tõepoolest, sellest ajast me tantsinud oleme: kui aga võimalust on antud.

Paar aastat tagasi proovisin asjast kõrvale jääda, et enam ei lähe. Kõik kippus hunnikusse jooksma, tuli väsimus ja kadus hetkeks lust. Selliseid hetki tuleb vist kõigil ikka vahetevahel ette. Aga ei õnnestunudki pikemalt - kolme kuu pärast olin tagasi.

Ei tundunud normaalne, et vaatan seda, kuidas teised tantsivad, kõrvalt, ise sees olemata. Olen seda varemgi öelnud, et rahvatants on nagu võistkondlik spordiala.

Sellega saavad tegeleda need, kes valmis teistega arvestama ja ühiseid eesmärke seadma ning nende nimel tegelema. Igaühel on oma koht ja roll ning puudumine teeb teiste jaoks proovi keerulisemaks.

Neile, kellele individuaalalad paremini sobivad, rahvatants nähtavasti hästi sobima ei saa. Ja millest selle juures veel ei pääse, on esinemine. Mõnikord öeldakse, et tuleksin küll, aga esineda ma ei taha. Tantsu juures sellest ei pääse. Kuigi omaette võib ka tore tantsida olla ja ise oma edusammude üle rõõmustada, on tants siiski silmailuks ka teistele.

Kuni te aga täpselt ei tea, kas teile meeldiks rahvatantse õppida ja tantsida, ei jää üle muud, kui tulla ja proovida. Olete oodatud.