Tegus ja mitmekülgne Viivi Rehemaa

Paljud sakulased teavad Viivi Rehemaad kui Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudi töötajat, asjalikku teadustekstide toimetajat. Neid vallaelanikke, kes lugenud Saku Sõnumitest Viivi Rehemaa kirjatöid ja seostavad tema nime lehetööga, on ilmselt veelgi rohkem. Kui paljud aga teavad teda kui omapärase elusaatusega huvitavat inimest?

Lapsepõlv

Viivi, tookord Tiivas, sündis ja kasvas Tallinnas, tema kodu oli Koidu tänaval. Isa oli tselluloosivabrikus meister, ema õmbles. Õde on 9 aastat vanem. Viivi käis Tatari tänaval 14. algkoolis, mida peeti tookord üheks Tallinna tugevamaks kooliks. Tema mängupaigaks oli suvel kas kahekorruselise maja paeplaatidega sillutatud hoov või Kristiine heinamaa - praegu asub seal A. Le Coq Arena jalgpallistaadion - ja talvel tookord nii kõrge tundunud raudteetamm, kust oli põnev kelgu või onu suuskadega alla lasta. Hoolimata sõjast oli Viivil õnnelik lapsepõlv.

Idüll purunes 1944. aastal, kui suur osa Koidu tänavast märtsipommitamisel maha põles. Ka Viivi kodu. Pere sai ulualuse Nõmmele, üsna Mustamäe kaldale. Aasta püüdis Viivi veel Tatari tänaval koolis käia, kuid see oli raske: rongid sõitsid harva, hilinesid, hommikuti olid vagunid Paldiskist tulevaid sõdureid täis, nii et tuli vagunite vahel puhvritel sõita. Oli külm ja ohtlik. 6. klassi läks ta juba Nõmme Gümnaasiumi (siis Tallinna 10. Keskkool). Seal lõpetas keskkooli ja suundus Tartu Ülikooli aiandusagronoomiks õppima. Linnatüdruku kohta kummaline valik? Aga ilmselt turvaline. 52st Nõmme Gümnaasiumi tollasest lõpetajast asus 15 põllumajandust õppima. Miks, ei oska siiani seletada. Viivi silme ees terendas tulevik soojas lillelõhnalises kasvuhoones.

1951. aastal loodi Eesti Põllumajanduse Akadeemia (tänane Maaülikool) ja agronoomid viidi üle uude õppeasutusse. 1955 Viivi lõpetas - cum laude.

Noore naisagronoomina Ida-Virumaal

Tookord suunati ülikoolide lõpetajad tööle, kohti oli palju, rohkem kui lõpetajaid. Valida sai õpitulemuste alusel seatud järjekorras. Aga mida sa oskad valida, kui oled linnalaps ja kolhoosid olid just äsja moodustatud, kõikjal olud segased ja viletsad. Viivi valik langes Jõhvi masintraktorijaama (MTJ) peaagronoomi aianduse ala asetäitja kohale. Jõhvi jõudes selgus, et see koht oli juba täidetud. Tuli minna samasse lähedale Illukale Ühisjõu kolhoosi agronoomiks ja läbi teha samasugune „koolitus", nagu hiljuti teleris olnud filmis „Tants aurukatla ümber". Oli sõjajärgne karm aeg, kolhoosid jalgealuseta, loomad söödata. Kõrgemalt jagati kõikvõimalikke utoopilisi käske. Ometi oli see positiivselt meelde jäänud aeg, sest noored hoidsid kokku ja olid vahvad.

Kolhoosis oli Viivi aasta, siis läks Mäetagusele masintraktorijaama aiandusagronoomiks.

Sakku teadustekstide toimetajaks

Põllumajandusministeeriumis otsustati hakata maaviljelus ja loomakasvatusalaseid teadusartikleid sisaldavat bülletääni välja andma ning Viivi kutsuti seda toimetama. Ametisse asus ta  jaanuarist 1957, töökoht oli Tallinnas ministeeriumi ruumides. Esialgu ta õppis, mida toimetamine üldse tähendab. Proovis. Töö hakkas meeldima.

1959. aastal kolis Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituut Sakku ja ka Viivi hakkas Tallinnast Sakku tööl käima. Aga sageli tuli sõita hoopis Tartusse, sest loomakasvatusinstituut asus ju seal.

Esimesed bülletäänid toimetas Viivi üksi, siis võeti appi filoloog Evi Johandi ja venekeelseid tekste sättima Georg Zaletajev. Toimetada tuli ka kõikvõimalikke muid dokumente, näiteks teadusasutuse mitmesajaleheküljelisi aastaaruandeid. Nendega oli alati kiire, aga hakkama sai!

1960. aastal abiellus Viivi kirjastuse Valgus tehnikakirjanduse toimetuse juhataja Harri Rehemaaga, 1962. aastal sündis poeg Ando, 1964 poeg Marti. Sügistalvel 1964 kolis pere Sakku. Tänaseks on Viivi olnud sakulane üle 47 aasta.

Novembris 1968 koos poegadega Tallinnas Pirita teel.

1981. aastal loobus Viivi keeletööst ja hakkas Taimekaitsejaamas kahjurite ja haiguste diagnoosi ning prognoosiga tegeleva labori peaagronoomiks. Tema ülesanne oli koguda ja vahendada vaatluspunktide spetsialistide infot nii Eestis kui Moskva ülemustele. Aeg-ajalt tuli Moskvas käia, ka külalisi võõrustada.

Sellest ametist läks ta 1986. aastal pensionile. Kuid mitte kauaks: instituut palkas ta oma teadlaste ja katsemajandite juhtivtöötajate biograafilist leksikoni koostama. See oli suur töö, teksti sai üle 500 lehekülje. Siis selgus, et raha pole, ja trükki see ei läinudki. Küll on seda materjali paljud arhiivist kasutanud.

Saku Sõnumite sünni juures

90. aastate alguses hoogustus Sakus muinsuskaitseliikumine. Sealsel eestvedajal, Helle Pärlinil, tekkis idee luua Saku oma ajaleht. Teised muinsuskaitsjad toetasid teda. Saku Sõnumeid hakkas tegema Mari Vaba, tema kutsus ka Evi Johandi ja Viivi Rehemaa lehe juurde. Naised arutasid, et Saku on aegade jooksul olnud üle Eesti tuntud - küll oma mõisa, küll nn pruutide kooli, küll õlletehase, küll teaduseluga. Kuid tol ajal, 90-ndate alguses, oli Sakus kõik kuidagi märkamatu. Lehetoimetajad tahtsid hakata Sakut ja valla elanikke tutvustama. Ja liitma, sest tookord oli alevikus justkui kaks kogukonda - ühel- ja teiselpool jõge. Lisaks veel iga küla omaette.

Viivi Rehemaa sõnul oli toimetajate eesmärk vallaelanikke tutvustada ja selgitada, mis koht see Saku vald üldse on, mis siin toimub. Nad kirjutasid tulevikuplaanidest ja küsisid erinevate inimeste, ennekõike vanemate elanike arvamust olemasoleva ja plaanitava kohta. Toimetajad tahtsid teha inimeselähedast lehte - niisugust, mis väljendab vallaelanike seisukohti ja kirjutab nende muredest-rõõmudest.

Lehetegijad arutasid kõik teemad omavahel läbi, andsid üksteisele nõu, nad kõik lugesid ja toimetasid kõiki artikleid.

Esimesel Saku Sõnumite numbril, mis ilmus 21. veebruaril 1994, oli vaid 4 lehekülge  Viivi Rehemaa meenutab, et esialgu oli raske teemasid leida, raske lehepinda täita. Peagi kasvas ajaleht kaheksa-, kaheteistkümne-, harva isegi kuueteistkümneleheküljeliseks.

Viivi Rehemaa töötas ajalehe juures 2004. aasta kevadtalveni. Mõne aasta pärast hakkas ta lehe tänaste toimetajatega koostööd tegema - aeg-ajalt võib lugeda ta reisimuljeid, ülevaateid Sakus toimunust, ka kriitikat, kui midagi on halvasti.

Mitmekülgsete huvidega asjalik tegutseja

Viivi Rehemaa loeb ise Saku Sõnumitest meelsasti tulevikuplaanidest, Kiisa Mariannede mitmekülgsetest ettevõtmistest ja lugusid külade tegemistest. Talle üldiselt meeldivad reisilood. Ja kirjutised põnevatest vürtsikatest roogadest, mida ta püüab nii reisidel olles kui kodumaal ise ka nautida, kui võimalik.

Reisisoov on Viivit alati saatnud. Ta suudab ühtmoodi vaimustuda nii tuhkhallist tuulisest Islandist, Lapimaa rusketest ja sinavatest tundrutest, erinevatest kõrbetest, maailmaimest Petras või lumest ja päikesesärast Alpides. Mägedega seostub ka teine armastus - suusatamine. Suusatrenni sattus ta Nõmme koolis. Ülikooli ajal ja hiljemgi käis ta Eesti slaalomikoondise liikmena Venemaal ja Gruusias, on suusatanud ka Tatrates ja Alpides. Kord Itaalias juhtus isegi, et kukkus tõstukilt alla - nii sügavasse lumme, et teda tuli sealt välja tirida. Sellel päeval küll enam suusatamise tuju polnud, kuid alla pidi ju kuidagi saama. Nii ta ettevaatlikult sõitiski... Viimati käis hakkaja naine Alpides suusareisil 74-aastaselt.

Lumiste mägede kütkeis - Viivi 2006. aastal Austrias Mayrhofenis suusareisil.
Kuigi Viivi Rehemaa väidab, et mingi nunnutaja ta ei ole, on pojad Ando ja Marti, minia Heldi ning lapselapsed Riin (täna 20), Ann (17), Liis (10) ja Jan Harri (7) talle väga olulised. Foto aastast 2009

Üks Viivi Rehemaa armastusi on muusika. Viimase kontserdielamusena nimetab ta Stravinski „Kevadpühitsust" ERSO esituses. Ta räägib vaimustusega, kui kütkestavalt seda esitati, kui hästi sobis dirigendipulti suht noor Olari Elts. „Kevadpühitsust" on Viivi Rehemaa kuulanud-näinud ka Pariisis - siis  balletina, kuid Tallinna kontsert meeldis enam.

„Aga aed?" uurin. Viivi Rehemaa väidab, et aed on viimasel ajal pigem „kaasas kantav" kohustus. Kuid lisab siis, et kui oled selle niitnud ja muud kohad ka enam-vähem üle käinud, on mõnus istuda ja tehtut vaadata. Tegelikult meeldib talle nautida kõike, mis kellelgi hästi välja tuleb.