Tiit Põdra fantaasiaküllased maalid
Näitusel esitab oma värviküllaseid maale Tiit Põdra, juurte poolest saarlane, kes sündinud 1945. aastal Rootsis Eskilstunas.
"Isa oli president Pätsi ihukaitsja," meenutab mees, kelle vanemad kohtusid Rootsis põgenikelaagris ja arvasid esialgu, et pöörduvad peagi kodumaale tagasi. Ent läks siiski teisiti ja väike Tiit oli kolmene, kui vanemad asusid elama Kanadasse Torontosse. "Olen eestlane ja kanadalane," tõdeb Tiit Põdra.
Tiidu isal oli Torontos pagaritööstus ja kui seal abi vaja läks, oli selge, et Tiit, ainus laps, läheb isale appi. "Õppisin isa kõrval - tegime eesti leiba; rukkileiba eestlastele, peenleiba lätlastele ja leedulastele," jutustab ta. Huvi kunsti vastu viis teda õppima kunstikooli, mis kandis nime Central Technical Art School and Art College. Sealt on tal taskus kunstidiplom. Kannapöörde tegi mees siis, kui isa suri ja ema haigestus.
1985. a pani ta pagariäri kinni, müüs ära ka hoone ning hakkas automüüjaks Chrysleri firmas. Siinkohal toob ta paralleele eluga eelmisel kodumaal ja Eestis: bensiin on siin kallim kui Kanadas, toit on kallis, autod on kallid, majakulud on suured, aga maa on odavam kui Kanadas. Ja veel üks tähelepanek: "Siin on inimesed mossis.
Aga ma saan aru, miks. Elu on raske." Neile tähelepanekutele ja võrdlustele vaatamata tunnistab Tiit Põdra, et Eestis on elu huvitav. Ja paika peab tema Kanada suursaadikust sõbra arvamus, et siin kõigega harjumine võtab aega.
Huvi ja vaimustust pakub mehele ajalugu ning seepärast meeldib talle Tallinn oma arhitektuuriga. "Torontos pole sellist vana ajalugu." Tallinna raudteed ja vanad vabrikud meenutavad aga lapsepõlve Torontot.
Tiit Põdra tuli 2005. a esimest korda Eestisse, 2009. a tuli, et jääda. "Siin on mu juured," ütleb ta. Saaremaal, kus isa-ema sündisid, on alles kõige lähedasem sugulane. "Siin on see, mis puudus Kanadas - sugulaste ja sõprade ring." Mehele teeb rõõmu seegi, et ta saab nautida pensionipõlve ega pea iga päev 130 km kaugusele tööle sõitma. "Mul on nüüd iga päev laupäev," teatab ta rõõmuga.
Vaatame Tiit Põdra pilte, mis huvikeskuses seintel. "Mul pole ühte stiili, maalin nii, nagu tuju tuleb," selgitab autor. Lõunamaiselt värviküllastel maalidel on osalt motiivideks inkad, Hispaania. Nende looja tunnistab, et pole ise kunagi lõunamaades käinud. Oma lõunamaiste motiivide kohta ütleb autor, et need on puhas fantaasia.
Huvikeskuse näitusel saab vaadata Tiit Põdra töid aastatest 2004-2012. Osa on kaasa toodud Kanadast, kus Põdra oli Toronto eesti kunstnike liidu (EKKT) liige - see mittetulundusühing loodi 1956. a
Teise maailmasõja järel Kanadasse asunud eesti kunstnike poolt. Kanadast tõi mees kaasa ka palju raame, sest tema sõnul on raamil oma tähtsus. "See tõstab pilti ja sellega on pilt nagu valmis."
Ennast nimetab Põdra commercial artist. Kunstikoolis, kus ta sõbraga koos õppis, tegutses sada aastat varem kuulus kunstnike Grupp 7. "Minu õpetaja Doris McCarthy oli nende õpilane," nendib Põdra. "Temale meeldis, kui ma tegin abstraktset kunsti. Ta oli mu lemmikõpetaja."
"Abstraktset kunsti peab õppima tegema," selgitab Põdra. EKKT kodulehel tutvustatakes Tiit Põdrat kui peamiselt abstraktsete motiivide loojat "Mulle meeldib maalida naisi, mehi, loomi. Praegu on käsil poolabstraktne akt." Kuid ta on teinud ka skulptuure nii paekivist kui ka pehmemast materjalist.
Tiit Põdra abikaasa Eha Luik, Võrumaalt pärit ja mitmel maal elanud daam, kes on põneva käekäiguga, maalib samuti. Vahel on mõlemal maal käsil ja siis on üks teisele kriitikuks või nõuandjaks. "Ehal on teine stiil, temal on maastikud," selgitab abikaasa ja lisab, et kogu nende kodumaja on maale täis.
Suvel Tiit Põdra ei maali. Siis sõidab ta ringi mootorratta või jalgrattaga. Loominguline aeg on tema jaoks talv. "Nüüd aga kavatsen oma stiili muuta, et poleks igav, et elu oleks põnev," tunnistab mees reipalt.
Viimsi huvikeskuses näituseruumi hindab ta väga heaks valgete seinte ja hea valguse tõttu. Ja muide, see pole lihtsalt näitus, vaid näitusmüük, mida saab vaadata kuu lõpuni.
