Tõnis Mägi: me oleme praegu natuke häälest ära
Tõnis Mägi laulab kuidagi ausalt ja olulistest asjadest. Sõnal on tähendus. Allaneelatud emotsioonidele antakse privileeg ja luba päriseltolemiseks. Vabalt võib olla, et eestlastel ongi Mäksi selleks vaja, et elu tegelikkuse kätte mitte ära surra.
Veel enne kontserti ja vabariigi sünnipäeva rääkis mees natuke endast ja eestlaseks olemisest, oma riigist ja meis kõigis peidus olevatest alghelidest.
Kas Teil endal on mingid traditsioonid, kuidas 24. veebruari tähistada?
Sa mõtled niimoodi, et pere ja sõbrad tulevad kokku ja kaetakse laud? Pigem siiski mitte. Jõulud on selline aeg ja aasta lõpp. 24. veebruaril mõtled aga Eesti ja tema saatuse peale. Mõtled ka siis, kui on raskemad ajad - ükskõik, kas siin kodus või kaugemal. Midagi ei ole teha, praegu Ukrainas toimuv puudutab nii meeletult. See on nii kuramuse sarnane sellega, mida me ise oleme kogenud.
Ma laulan üht laulu „See on, laps, meie muld", seal on sõnad: „Kui me siin praegu oma ei oska hoida, siis küll maailma kõikide asjade kohta me kunagi midagi öelda ei saa." Me nagu ei oska seda omariiklust hoida. Iga partei tirib eri suunda nagu Krõlovi valmis. Ja samas - juba 16. sajandil oskas 80% eestlastest lugeda ja kirjutada. Eestlastel on nii suur vägi sees, miks me seda kasutada ei suuda? On äkki nii, et kõik need aegade jooksul sisse ja välja käinud võõrväed on toonud sisse mingi teise sageduse? Ja see ajab segadusse. „Näe, tulime, aitasime ja päästsime teid küll poolakate, rootslaste, venelaste, sakslaste käest. Tõime teile kultuuri." Sellest ka eestlaste alaväärsuskompleks. Pidevalt peame end tõestama ja sinimustvalget lehvitama, et halloo, me oleme siin. Me oleme nagunii olemas. Ja juba 20 000 aastat siin, kivisel maalapil elanud.
Vabaduse lauliku medali olete Teie küll endale külge laulnud. On see kuidagi koormav ka?
Kohati on jah. Kuigi see koormav ei ole õige sõna. See on kuidagi imelik - ühtpidi on mul heameel, et olen saanud kaks medalit justkui kahe laulu, „Koidu" ja „Palve" eest. Teisalt tunnen end pisut ebamugavalt.
Kui inimesed pisarsilmil laulavad neid lugusid kaasa, siis mis tunne see üldse olla võib?
See on nii uskumatu! Mingitel hetkedel mõtled, et see kõik on jäänud sinna omasse aega. Noorem seltskond tuleb peale. Et nii on ja tuleb suhtuda rahulikult. Aga siis, kui suvel olid juubelikontserdid, käsi südamele pannes - ma ei suutnud uskuda, et tuleb selline rahvahulk kohale. Lõpus oli ikka nii, et rahvas ei lasknudki ära. Kõris pitsitas, et mitte rohkem öelda...
Kas „Koitu" on täna kuidagi teistmoodi laulda, kui kaheksakümnendate lõpus?
„Koiduga" on tekkinud selline olukord, et ma vaatan teda justkui kõrvalt. See ei olegi enam nagu minu laul. Jah, ma olen ta teinud ja ära andnud, ta elab oma elu.
Selle looga on nii, et ta ei kuulu ühtegi žanri: ei ole ta poplaul, ei estraad, ei džäss ega miski muu. Ta liigitub pigem rituaali alla. Ja seega justkui kuulubki lauluväljakule.
Ma olen ise „Koitu" lauldes nagu mingis teises väljas. Ei ole ju nii, et teen kätekõverdusi lava taga ja siis tulen teen ära. Ma võtan kogu oma teadlikkuse fokusseeritult kaasa, laulan, teen ennast toruks - olen nagu meedium.
Muide siis, kui 1988. aastal esimest korda seda lauluväljakul laulsin, olid käed üles tõstetud ja pärast olid peopesad sellised, nagu oleks käte vahel siili pigistanud - veriseid täppe täis ja valusad. Vastas oli 100 000 inimest, nagu oleks elektrilöögi saanud. See oli midagi, mida ei oska seletada.
„Koitu" ei saagi igal pool laulda. Eks ma ikka olen laulnud seda väiksemalt ka, inimesed ju ootavad. Aga ma tajun, et igal pool ei ole sel väge. Mingid filtrid tulevad vahele. Justkui oleks nagu sama lugu, aga ei ole ka. Ainult formaalselt seda teha ei tohi. Temperatuur peab olema sama, millega neid omal ajal on tehtud. See vibratsioon, sagedus peab olema sama.
Kui näidata neidsamu pilte lauluväljakust - prožektorid öös, tohutu rahvamass, kaamerad suunatud pisarsilmil inimestele - mõnele austraallasele näiteks ja küsida, mis see on, siis 99% vastataks, et see on mingi religioosne rituaal.
Äkki ongi nii, et jumalat meil ei ole ja usku ei ole, aga meil on laul?
See on väga sedamoodi, et seesama heli, mis meis on, ongi meie religioon. Maailm on loodud ju heliga.
Ka ristiusu „Saagu valgus!" on öeldud heliga, kogu maailma loomise eepostes on juttu sellest, et elu on loodud heliga. Sel juhul on heliga loodud kogu univesrum. Loogika ütleb, et igaühes meist on osa sellest alghelist. Ja kui on nii, siis ei ole võimalik ju ennast sellest ALGHELIST välja arvata!
Kas „Koidus" võib olla siis mõni selline heli, mis resoneerub eesti rahva algheliga?
Ilmselt oled sa täitsa kogemata praegu kinni püüdnud selle õige asja. Resoneerimine ongi täpne väljend. See lugu resoneerib kuidagi suurema osa rahvaga, hakkab toimima. Äkki ma sain selle kuidagi kätte? Šamaanid ravitsevad inimesi eeldusel, et igal inimesel on oma heli.
Šamaan tajub selle ära ja saab aru, et siin on üks noot paigast ära ja siis püüab kooskõla taastada. Ja inimene saab tervemaks. Heli kui ravitsemismeetod.
Kuidas Te Eesti riigi vaimset ja füüsilist tervist hindaksite?
Ega ta hea ei ole, aga see pole kusagil maailmas praegu ideaalne... Toimuks nagu mingi üleüldine ümberhäälestus. Maailm on muutumas. Viimase 20 aastaga on rohkem muutunud kui varem sajandiga. Meeletu areng tehnoloogias.
Kõik tuleb avalikuks - igalühel on kaameraga telefon, tehakse klõps ära ja mitte midagi ei saa kinni mätsida. Teisalt on aga mu arust ka nii, et Eestis pole kunagi nii hästi elatud. Paradoks.
Aga kui rääkida väiksesest inimesest, kas me oleme siis selle valguse võidu ja selja sirgu löömisega hakkama saanud?
Inimene unustab ikkagi kiiresti ära, mis on olnud. Need hetked, mil nad on lubanud kartulikoori süüa ja olla nõus millega iganes. Aeg läheb mööda, elu muutub. Inimestel on autod ja majad ja suvilad. Samas tajuvad paljud oma hinges tohutut tühjust. Inimene jääb pidetuks. Ja siis hakkavad mõned otsima seda ALGHELI.
Kus Teie pide ja pääsemine on?
Kui hakata rääkima vaimsetest asjadest, siis kõik sõnad tunduvad õõnsad, neil pole kaalu. Pilk tuleks pöörata enese sisse. See on ränk töö, aga tuleks hakata tähele panema, millised on sinu mõtted. Kas need hüppavad ühelt teemalt teisele, ketravad su peas automaatselt? Kas me oskame öelda stopp ja ennast puhastada, olles teadlik ja mitte oma mõtete virvarriga kaasa joosta? Inimene peaks teadvustama, mida teeb. Oma sõna täna väga ei teadvustata, pahvitakse niisama välja, ei kontrollita ennast. Aga iga sõna materialiseerub. Mida külvad seda lõikad.
Me oleme häälest ära... Oleme unustanud need nupud, mis meis igaühes on olemas, me ei kasuta neid absoluutselt. Ma tegelen praegu praktikatega, mismoodi hingamine ja heli koos toimivad. Teed harjutusi ja äkitselt hakkad aru saama, hakkad häälestama ennast täpsemaks, tunnetama keha ja kontrollima mõtteid. Teadlikult ütled endale stopp-stopp-stopp. Häälestamise juurde kuuluvad palved on minu jaoks olulised.
Need on vanad tarkused, et peale füüsilise keha on sul veel mentaalne, vaimne ja intellektuaalne keha, kõik omavahel seotud, justkui matrjoškad. Maailmaruum on on sinu enda sees. Päike on sinu enda sees. Eesti vabariik on sinu enda sees_- seda peab aduma. Häälestusküsimus on oluline, et ego ei oleks esimesel kohal. Oluline ei ole see, kui palju on medaleid ja kui kõva mees sa oled või kui mitmel esikaanel. Kui me kõik suudaksime olla fokusseeritumad. Igaühest ju sõltub.
Ja jõujooned on meil kõik käes. Kui me hakkame endast rohkem aru saama, hakkavad asjad juhtuma, nii väikeselt kui suurelt.
